Saabume Kokaviidikale peale lõunat. Kati seisab oma auto juures ja ootab. Tal on vaja kaks jänest pagasnikust välja tõsta, metsa äärele viia ja lahti lasta. Katil ja Martinil on 15 hektarit metsa, kus kehtib jahipidamise keeld. Kui kuskil need jänesed ellu jäävad, siis siin.

Hoiame Anuga aupaklikku distantsi ja vaatame eemalt, kuidas Kati metsa servas karbi jänestega maha paneb ja need mõninga kõhkluse järel metsa poole liduvad.

Meie loo peategelastel on aga varjupaik küülikutele. Jänes ja küülik ei ole sama loom.

Tegu tehtud suundume majja ja võtame suure laua taga istet. Martin teenindab meid kohvi, võileibade ja küpsistega ja Kati aitab meil end võimalikult mugavalt tunda. See ei ole kaugeltki esimene kord, kui siinolijad kohtuvad, niisiis läheb päris intervjuuni julge pool tundi meeldivat laterdamist. Viimaks oleme siiski valmis ja ma lülitan diktofoni sisse.

Kuidas teist veganid said?

K: Minul on lühike lugu. Kuna ma ei viitsinud süüa teha, siis ma hakkasin veganiks. Martin tegi süüa ja toit maitses ja siis veits rääkisime ja kõik oli loogiline. Minul ei olnud mingit sellist suurt momenti, et nüüd tänasest ma enam ei taha. Muutus toimus järk-järgult.

M: Ma lugesin mingit Allen Carri raamatut kaalulangetamise kohta ja seal kirjeldati seda, kuidas toidud, mis meie kehale kõige paremini sobivad, on taimsed ja värsked ja me ei vaja ühtegi loomset toodet. See natuke klikkis, aga ma sõin mingeid asju ikka edasi – majonees, muna. Lihaga on mul meeles üks kord, kui me ei olnud tükk aega liha söönud ja mõtlesin, et okei, ma grillin. Grillisin siinsamas kuuri juures ja võtsin ühe ampsu vorstist, vaatasin seda ja siis oligi kõik – see on kellegi ihu ju, rasvane ja rõve. Siis andsin vorsti kassile ja peale seda ei ole ma liha söönud. Siis vaatasin mingi aeg igavusest neid dokumentaale: Forks Over Knives, Dominion ja kõik sellised. Mulle hakkas see teema järjest rohkem huvi pakkuma ja lõpuks kadusid menüüst ka muna ja majonees. Ja see energia, mis tuli – ma olin liha süües kogu aeg väsinud ja siis avastasin, et taimse ja eriti värske peal võib õhtuni välja panna. Ma tegin füüsilist tööd ja jõudsin õhtul veel kümme kilomeetrit joosta.

Vahepeal räägime sellest, kuidas Martini kaalulangetusperiood praktikas välja nägi ja Kati näitab sõrmedel, kui peenike Martin oli. Numbritest räägime ka, aga see ei ole kellegi asi.

Ma hakkan nüüd sellest kinni, et te elasite juba koos, kui Martin oli vegan ja Kati veel ei olnud. Kuidas see periood läks?

M: Ma mäletan ühte korda väga hästi (Martin pöördub Kati poole), kui sa kanafileed praadisid. Tol hetkel oli mu lõhna- ja maitsemeel juba puhastunud ja see lõhn oli ikka päris julm, mis siin üleval oli. Ma ei suutnud mõelda, et ma neid nõusid pärast veel kasutada saan. Enamuse ajast me sõime ikka taimset, ainult mõned korrad sa vist üldse tegid midagi loomset. Teine kord oli see, kui Kati pere tuli tema sünnipäevale ja siis me grillisime õues. Hiljem ma kolm päeva hõõrusin ja põletasin seda grilli resti, et saaks kuidagi puhtaks. Muus osas ma ei mäleta, et oleks midagi keerulist olnud, sest Kati on väga mõistev. Me rääkisime ja see oli kõik loogiline sinu jaoks. Ma ei tea küll, kuidas sa siit väljaspool olid, aga kui me olime koos, siis kõht oli täis ja kõik oli hästi.

Kas sina Kati tundsid mingit survet?

K: Ma tundsin survet. Ma tundsin tohutut survet...

Absoluutselt võimatu on mul anda edasi seda nalja, naeru ning Martini ja Kati omavahelist võrratut keemiat, mis intervjuuga igal sammul kaasas käis ning meie koosolemist meeldivalt vürtsitas. Ka koledatest asjadest rääkimine läbi viisaka huumori on minu meelest okei ja hoiab kurbuse ja stressi eemal. Rohkem kergust, armsad lugejad!

K: Ma ei tundnud survet Martini poolt. Kui ma siia tulin, ma juba ju teadsin – esimene kord, kui me kohtusime, Martin rääkis mulle kõigest. See kõik oli okei. Surve tuli mujalt – väljastpoolt kodu, et mis sul siis häda on ja miks nii. Nad küsisid ka täiesti utoopilisi küsimusi, millele mul ei olnud alati vastuseid. Ja kuna ma kardan konflikte, siis see oli minu jaoks raske aeg. Ma mäletan seda momenti, kui ma praadisin seda kana, aga ma ei mäleta Martinit sellisena, et ta nüüd võtab selle panni ja viskab uksest välja. Ta ikka proovis varjata, kui palju see teda häiris. Selles mõttes ei olnud mul sihukest halba tunnet siin kordagi ja ma ei saaks öelda, nagu keegi oleks mind survestanud. See kõik tundus loogiline.

Niisiis te olite ühel hetkel mõlemad veganid ja täieõiguslikud veganmulli liikmed. Nüüd mullist välja vaadates, kuidas te näete neid inimesi, kes ei ole veganid? Mis tunded teid valdavad?

M: Täna ma ei ütleks, et see on mull. Mingil hetkel jah, aga nüüd selle küülikute asjaga on piir hägustunud. Kuidas ma mitteveganeid näen, on samuti ajas muutunud. Täna pigem vaatad ikkagi suuremat pilti – seda, kuidas maailm toimib üldse. Vahel leiad toredaid südamlikke inimesi, kes ütlevad, et nad ei joo piima või söövad liha vähem, ja siis üritad neid mitte nii palju arvustada. Ega see endale ka head ei tee, kui sa kogu aeg vihane oled, see hakkab segama. Aga need inimesed, kes loomade eest seismist mõnitavad või kuidagi sellele vastu on – nemad on minu jaoks täielik null. Mõni inimene on oma jutu järgi väga suur loomasõber ja loomade eest seisja, aga veganeid sõimab debiilikuteks. Sellised inimesed võivad minu meelest lihtsalt pikalt perse käia.

Ma olen kaheksa aastat vegan olnud ja jõudnud sinna, et ega seda päris julmusevaba maailma ilmselt ei juhtu, sest selline on inimloomus. Mitte loomi piinata on inimloomus, vaid olla rumal. Olles kohtunud ja näinud neid inimesi, kes loomakasvatuses figureerivad, siis see ei tekita mingit optimismi. See maailm eksisteerib ja sellega peab koos eksisteerima. Eks me kõik õpime aja jooksul seda tegema. Selle tee on kõik läbi käinud, kus alguses sa lähed ja räägid ja siis sa saad aru, et kedagi ei huvita ja siis satud depressiooni. Seda enam on minu jaoks erilisemad need inimesed, kes täna jätkuvalt on veganid, kes jätkuvalt räägivad loomade eest ja võitlevad.

Üks rõõmus jänes jookseb õue peal ringi, meenutades meile, et kogu ponnistusel on endiselt mõtet. Vaatame teda, kuni ta kaob oma asjatoimetusi tegema.

K: Ma olen selles mõttes täiesti nõus, et kõik see on päris palju muutunud. Kui alguses oli hästi suur võitlustahe, siis nüüd on leppimist hulga rohkem. Ma ei oskagi enam öelda, kas me oleme selles mullis või mitte. Ümberringi on väga palju veganeid ja ka väga palju toredaid inimesi, kes ei ole veganid. See täiesti oleneb suhtumisest. Kui sa oled mõistev ja arvestav, siis ma proovin mõista ja arvestada sinuga samamoodi. Ja kui sa käid ja karjud, siis noh...

M: ...võid perse käia (lõpetab Martin Kati lause ja me oleme kõik ühemõtteliselt nõus).

K: Meil on lähiringkonnas ka inimene, kes oli kunagi jahimees ja ma ei ole kordagi tundnud tema poolt sellist üleolevust. Ta ei pea mind veidrikuks, vaid esimesest momendist saadik on ta käitunud minuga nagu inimesega. Ta küsib, ta uurib, ta tahab ka veganburgerit proovida. Mulle meeldivad sellised inimesed hulga rohkem kui need, kes on negatiivsust täis. Ja siis me proovimegi endid nende eest kaitsta ja mitte olla seotud halbade emotsioonidega. Ei viitsi ju, niigi on palju teha ja raske on.

Martin peatab Kati mõtte ja täheldab, et see, millest too räägib, kõlab nagu pesuehtne mull. Naerame kaasatundvalt ja liigume edasi.

Te mõlemad tõite välja selle, et inimesed on erinevad. Endine jahimees, kes endiselt liha sööb, võib olla inimesena tore. Aga kas vegan võib olla näiteks halb inimene?

M: Absoluutselt.

Martin on hirmutavalt resoluutne ja ma annan küsija rolli kohemaid Anule üle.

A: Ma olen tähele pannud, et loomade eest seisvate organisatsioonide ja inimeste vahel on nii palju mõttetut tüli ja erimeelsust. Isegi mitte ainult veganite, vaid ka näiteks varjupaikade vahel. Kuhu me niimoodi jõuame ja kuidas olla efektiivsem?

M: Ma võib olla karjusin selle väga kiiresti välja, et kas vegan võib olla halb inimene? Oleneb kelle jaoks ja mismoodi. Kas ta on võlts või kitsarinnaline, kas ta ei näe suuremat pilti? Hiljuti üks tubli Austraalia aktivist Tash Peterson võttis sõna Billie Eilishi intervjuu kohta ja ütles, et ta ei ole ju tegelikult vegan, sest ta on seda, teist ja kolmandat teinud ja bla bla bla. Gary Yourofsky siis vastas kogu sellele negatiivsusele, mis tuli liikumise seestpoolt ja tõi välja näiteks selle juhtumi, kus Beyonce ütles kunagi ühes intervjuus, et ta sööb taimset, et oma tervist parandada. Ja sellel oli nii suur mõju, mis lükkas selle taimse toitumise palli nii-öelda glamuurses maailmas liikuma. Beyonce ei ole vegan kuskilt otsast, see oli lihtsalt üks intervjuu. Billie Eilishi jälgijad on noored ja väga mõjutatavad ja selline lüke on ju tohutult positiivne. Samamoodi Ricky Gervaisi hiljutine intervjuu, kus ta ütleb, et kõige parem asi, mis sa teha saad, on vegan olla. Ja et seda rünnata seestpoolt selle asemel, et võtta see positiivne osa ja keskenduda sellele... Jah, sa oled hardcore aktivist ja sa oled väga palju head tööd teinud, aga ära võta kõike enda mõõdupuu järgi. Inimesed on ühte või teistpidi ebatäiuslikud, aga nende mõju loomadele on positiivne. Ja selline võitlus organisatsioonide ja inimeste vahel ei viigi kuhugi. Meie kakleme ja samal ajal loomad surevad miljonites.

Martini hoogsa mõttelennu peale raputab Kati omalt poolt meile kõigile natuke tuhka pähe ja ütleb, et me oleme ka ise osa probleemist. Ja tal on tuline õigus, me saame kõik peeglisse vaadata.

A: Ma arvan, et loomaõigusluses on väärtushinnangud lihtsalt väga tugevad. Kui sa oled tulihingeline vegan, siis sa ei saa moraalse koha pealt öelda, et vähendamine on hea.

M: Muidugi, ma tahan ju ka öelda, et lõpeta ära lihtsalt, mis kuradi vähendamine...? Aga teisalt, kui keegi räägib vähendamisest, siis ei pea hakkama karjuma, et eiei – kas täiesti või mitte midagi. Nii ühiskonnas muudatusi lihtsalt ei saavutata.

K: Mina ei hakanud ka veganiks üleöö. Mina ju ka vähendasin järk-järgult.

Martin läheb meile kosutuseks kohvi ja mulliga vett tooma. Ilmselt on tal veel palju öelda.

Andke algajale veganile üks hea soovitus.

M: Ära lähedastele ütle, see on kõige parem soovitus. (hüüab ta käigu pealt)

K: Jaa, võib olla ära räägi lähedastele kogu seda tõde. See lõhub alguses päris palju, kui inimene ei ole avatud. Lähedased inimesed on viimased, keda sa üldse võid proovida ümber veenda.

M: Need, kes tahavad, tulevad ja küsivad ise. Ära oota, et nad sind kuulda võtavad. Sinu lähedastel on mugav sinuga ja neil ei ole seda hirmu kõlada lollina. See pigem laastab sind ennast ja siis sa hakkad juba endas kahtlema. Ära tee.

K: Minu meelest on hästi tore, kui sa leiad endale targad inimesed kõrvale, kellega rääkida. Meie esimene kontakt teiste veganitega oli Viljandi potluck'il ja sealt läks olukord lihtsamaks. Alguses me olime ju kahekesi siin maal – need kaks veidrikku – ja mulle oli nii räme ajupesu tehtud, et lõpetas täitsa söömise ära. Eks me mingil määral ikka karjaloomad oleme ja sul on lihtsam, kui ümber on inimesed, kes ei mõista sind hukka.

Kohvimasina krigin vaikib ja Martin istub tagasi laua äärde.

M: Ja kolm korda päevas kakal käia on ka normaalne… alguses. :)

Me rääkisime siin konfliktidest ja nende vältimisest. Kas teie küülikute varjupaik tekitab konflikte? Kujutan ette, et see on keeruline kontsept mõningatele. Mis mõttes on küülikud, aga liha ja käpikuid ei saa.

K: On välja kujunenud üks grupp inimesi, kes kuidagi ei saa aru, kuhu nad tulevad. Kui jutt läheb veel selleni, et me siin liha ei tarbi, siis see käib osadel üle mõistuse. "Kas te panete potti ka nad?" on tavapärane küsimus. Need on tihtilugu sellised vanemad meesterahvad ja kuna mulle konfliktid ei meeldi, siis ma lähen nende lollide naljadega kaasa ja pärast Martinile kirun, kui nõme ikka oli. Eks neid konflikte on, aga üldiselt need, kes siia täna jõuavad, on hulga mõistlikumad.

A: Huvitav, kas nad lähevad kasside varjupaika sama jutuga, et ohhoo, potti ka paned või?

K: Jah, see on kuidagi nii kinni neil peas ja piir on vahel. Mulle väga meeldib Martini seljataha pugeda nende asjadega, sest Martin julgeb öelda, mina ei julge.

M: Ega vahet ei ole, mis vormis loomade eest seisad, konfliktid tulevad nagunii. Kurb on see, kui konfliktid tulevad loomakaitsjate ringist.

Järgneb mitteformaalne keskustelu, millest keegi kunagi kuulda ei saa. Olen valmis jutu küülikute peale viima, aga Martin on hoogu sattunud, niisiis viskan talle ühe terava küsimuse veel.

Inimesed ikka küsivad aeg-ajalt, et miks sa millegi targemaga ei tegele, päris probleemid on mujal. Sa seisad siin loomade eest, aga miks sa inimeste eest ei seisa?

M: Miks ma ei seisa inimeste eest? Väga lihtne. Esiteks inimeste eest seisjaid on kõvasti rohkem kui loomade eest seisjaid, aga samas on kannatavaid loomi mõõtmatutes kogustes rohkem kui kannatavaid inimesi. Ja suuresti kannatavad inimesed selle tõttu, et loomade piinamine üldse eksisteerib. Kui inimene ise on hävitanud ära kohaliku looduse loomakasvatusega, siis nüüd on need inimesed vaesunud, näljas ja UNICEF teeb sellest mingisuguseid pisarakiskujaid. Sorry, aga mul lihtsalt ei jagu sinna empaatiat. Enne kui loomatööstus ei vähene drastiliselt, ei hakka ka inimeste olukord paranema. See on läbi ja lõhki humanitaarprobleem. Intensiivloomakasvatus on kõige suurem oht inimkonnale. Eks ebaõiglus ajab närvi igal juhul, olgu ta küüliku, koera või inimese suhtes, aga ma hakkan sellega tõsisemalt tegelema siis, kui loomad on vabad.

Arvestasime intervjuuks kolm tundi. Martin märkab mu murelikku pilku kellaosutitele ja lohutab, et kui me bussile ei jõua, siis viib ta meid Tartusse ise ära, pole probleemi. Seejärel hüppab ta püsti ja paneb kohvimasina uuesti käima.

Tegemist on ajakirja Vegan #43 numbri kaanelooga. Täies mahus saad kaanelugu lugeda ajakirjast.

Kirjutas Janiš Laende. Pildistas Kerly Ilves.