Veel palju aega enne seda, kui Maarja minu ja Anu uksele koputas, et ennast ja oma tegemisi suure juubeli puhul ajakirja lugejatele avada, koputasin mina tema uksele ja palusin tööd. Ma pidasin vastu kuu aega. Raske oli. Selles ilusas hubases Tartu kohvikus sain ma tunda, et minus ei ole kõrge pinge all toitlustusasutuses töötajat. Seda kummastavam on pilt elurõõmu täis Maarjast, kes leti taga vasakule-paremale tellimusi täidab ja alati kõigile naeratab. Iga probleem paistab olevat lihtsalt üle hüppamist ootav tõke, ei midagi enamat. Peaaegu nagu… masin. Veganmasin.