Kuule, ma tahtsin küsida... minul oli raske, eksole? Aga kui ma sind vaatan, näen ma vastupidi hoopis kergust ja rõõmu.

M: Absoluutselt. Esiteks, sul oli taskus kaks päeva tööd, mul on kaheksa aastat. Selles hetkes ei annagi seda võrrelda. Mul jooksebki peas kogu see köögirežiim, ma tean täpselt, kus ja millal ma pean olema ja nii edasi. See on nii keha sees. Aga ka mina alustasin ju ikkagi täiesti rohelisena. Mul ei ole olnud kunagi mingit toitlustuse põhja all. Lihtsalt tuled läbi sellest ja rassid edasi.

Nii et sul oli ka algus raske...

M: Ilmselgelt.

Maarja on erakordselt lõbusas tujus. Infoküllaste vastuste vahele jääb palju naeru, sarkasmi ja sõbralikku lõõpimist.

M: Jaa, see on ikka kreisi. Just rääkisime täna töötajatega, et paljud toidukohad ei saa sellist vanust tähistada. See on ikka mega suur asi. Täiega äge! Aga see, kuidas kõik alguse sai oli super random. Kunagi oli selline asi nagu Loomade nimel (tänase nimega Loomus - toim.) ja vabatahtlikuna ma seal igatahes olin ja nõustusin tegema just neid toiduga seotud üritusi. Mul ei olnud ka siis mingit tausta. Ma olen alati olnud rohkem selline go-with-the-flow-tüüpi inimene, iga asi ei ole probleem ja kui on probleem, siis leiame kindlasti lahenduse. Ju ma siis võtsin selle ka samamoodi vastu, et küll hakkama saab. Hakkasime veganõhtusööke tegema siinsamas Tartus ja need olid mega populaarsed, ikka sada pluss inimest. Julgus kasvas ja mingil hetkel avastasin ennast kirjutamas Viljandi folgi toitlustajate avaldust. Seal tuli ära märkida, mis toidukoht sul on, mida sa tuled pakkuma, kes sa oled. Mul ei olnud sel hetkel mitte midagi. Ma võtsin seda enda jaoks kui mingit unistuste blanketti, et mida ma siis tahaksin teha. Kirjutasin sinna värviline telk, vegantoidud ja kõik sellised asjad. Läks tükk aega mööda ja siis saadeti mulle kiri, et olete vastu võetud toitlustama Viljandi folgile. Viljandi folk kõikidest sellistest suveüritustest on minu arust kõige karmim – neli-viis päeva oled seal kohapeal, mis on väliürituse mõttes täiesti kreisi. Aga nojah, ma ei hakanud ju ära ka ütlema, ise ma selle avalduse saatsin sinna. Suuresti tänu nende jah sõnale algaski see. Mul oli ilmselgelt null raha, ma töötasin küll samas sektoris, aga teeninduses ja õppisin samal ajal rekreatsiooni. Ühel tuttaval oli katkise välitelgi karkass – võtsin selle, parandasin ära. Ühelt naiselt kuskilt prügi-aardeks-tüüpi grupist sain vanad voodilinad, mis ma siis ise ära värvisin. Mõtlesin mingi menüü kokku ja laenasin igasugu grillid, külmikud ja muud asjad. Meil oli alguses puuküttega grill. Üks sõber viskas kogu aeg puid alla, et me saaks saiu ja asju teha. Täielik kaos. Esiteks sul ei ole mitte mingisugust aimdust, kuidas üldse toitlustusäri käib ja mida see endaga kaasa toob. Enda peas mõtled, et selline nunnu telgikene, kust sa toitu välja annad.

Seda kõike kirjeldades Maarja ohkab raskelt, aga hetkekski sära silmast kaotamata.

Hakkasime müüma ja läkski väga edukalt. Kolmandal päeval hakkas info suusõnaliselt levima. Mother trucker oli juba siis väga suur hitt. Müüsime kõik välja, kõigile meeldis ja sealt tuligi tõuge edasi teha. Tegin veel mõned telgiüritused ja siis leidsingi endale foodtruck’i. Sõitsin sellega ringi ja tegin päris palju üritusi, mis olid kõik alati välja müüdud ja järjekorrad olid ülisuured. Ma räägin sellest masinast tihti kui kolmandas isikus, sest ma ei jõudnud talle enam järgi. Tema hakkas eest ära spurtima ja mina tegin lihtsalt asju tema jaoks. Ja loomulikult tuli siit edasi minna. Tol ajal hakati renoveerima Balti jaama turgu ning üks sõber teatas mulle, et sinna tuleb toidutänav. Ma siis kirjutasin neile. Ega tol hetkel mul ei olnud mitte midagi ette näidata peale selle, et ma olin pool aastat truck’i teinud. Enda jaoks olin muidugi juba kõva ettevõtja. Kümme aastat tagasi polnud vegankohti ka palju, aga tore oli see, et Balti jaama turu eesotsas olid hästi innovaatilised inimesed ja õnneks polnud ka nii oluline, et ma tuleks mingi rahapatakaga. Nad võtsid sinna täiesti rohelise inimese ja praegu me oleme üks vanimaid, kes seal on. Mu isa on kuldsete kätega ja aitas ehitada leti, mis on tänase päevani seal.

Ma olen alati öelnud, et võtke vastu selliseid hulle pakkumisi, kasvõi näiteks see Loomade nimel õhtusöökide tegemine. Sa ei tea, kuhu see välja viib.

Palju sa menüüs proovid uusi asju?

M: Minuga on selline veider lugu, et ma peas suudan need asjad niimoodi kokku panna, et ma enam-vähem kujutan ette, kuidas see jääb. Ja isegi kui ma läbi selle proovin, siis tavaliselt alles peale seda, kui ma olen menüü juba ära trükkinud.

Kindlasti on sul selliseid toite ka, mida sa oled kunagi proovinud ja üsna ruttu maha võtnud.

Siinkohal ma lihtsalt väga loodan, et Maarjal on midagi sellesse nimekirja panna, kuigi arvestades eelmist vastust, ma ei panustaks sellele.

M: Ma ei teagi, kas on...

Nojah

A: Mina mõtlen ikka sellele kolmnurkvõileivale, mis kunagi oli.

M: Seda küsitakse vahel siiani, kuigi see oli äkki kuus aastat tagasi viimati menüüs, aga öeldakse ikka, et ma ju äsja sain.

Kas kõige vanem Veg Machine'i roog ongi Mother trucker?

M: Jah, ta oli juba Viljandi folgil kaasas.

See on väga huvitav, et inimestele läheb see peale. Mitte, et sel midagi viga oleks, aga et sa julged seda esimest korda proovida, on juba teatav julgustükk.

M: Jah, absoluutselt, ilma kotletita burger ei ole väga teema inimestel, aga see kuidagi tõi mingi uue tuule burgerimaailma tõesti. Aga miks ta menüüsse üldse tuli? Kunagi oli hästi populaarne rebitud sealiha burger ja see siis pidi seda jäljendama.

A: Mis kolmnurkvõileibade sees oli?

M: Seal olid kusjuures need Bon Soya tofukroketid, mille me ära blenderdasime sibula ja päikesekuivatatud tomatiga.

Mulje on praegu igatahes selline, et pagana hästi on läinud see teekond. Niimoodi vooluga kaasas, nagu sa ütled.

M: See ongi jah see, mis kannab. Ilmselgelt on raske olnud läbi kõigi nende aastate ja kogu see rassimine on kohati ebainimlik. Aga samas on siiralt hea meel, kui nii palju ägedaid inimesi tulevad juba mingiks kellaajaks sul ukse taha ootama – siis on raske mitte teha neid asju hoolimata sellest, kui raske on.

Mõned aastad tagasi oli meil mingi viirus ka siin. Kuidas selle üle elasite?

M: Eks alguses, kui see COVID tuli, siis loomulikult kartsid, et oi, nüüd ongi kõik. Aga samas tagantjärgi saad aru, ja kindlasti paljud nõustuvad, et sa hakkasid hoopis teistmoodi mõtlema, mingid ellujäämisinstinktid lõid rohkem välja või hakkasid rohkem mingeid variante kaaluma. Me kohanesime olukorraga, tegime, mis me pidime tegema ja koondada ei tulnud kedagi. Ja kuna Wolt oli võimalik, siis me tegime seal kardinate taga ja andsime kotikesega läbi kardina toitu välja.

Ja hoolimata kriisidest laienes Veg Machine veelgi. Räägi, kuidas sa Tartusse jõudsid ja kuidas läks?

M: Jah, see läks tegelikult väga hästi. Minu üks unistusi oli teha mingit kohvikulaadset asja. Vahepeal, kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kohe ja siis kaob ratsionaalne mõtlemine natuke ära. Niisiis ma tahtsin kiiresti Tartusse tulla ja Kaubamaja oligi kohe esimene peatuspunkt. See oli mõni kuu enne koroonat, ma olin jõudnud allkirjastada lepingu ja siis hakkaski pihta. Ma olin aheldatud kaubanduskeskusesse, mis oli nüüd seadusega kinni pandud ja inimesed ei tohtinud enam tulla. Ometi saime kullerite abiga hakkama ka seal. Paar aastat olime, kuni sain pakkumise Aparaaditehasesse, mis tundus nagu unistuste täitumise koht. Selline väike nunnu värviline kohvik, mis on alati väga minu teema olnud. See oli väga äge aeg. Kohviku tegemine on muidugi hoopis teine asi ja seal on palju uusi väljakutseid ja rohkem asju, millele mõelda. Kolm aastat olime Aparaaditehases, kuni ma sain aru, et mega tore on küll, aga enda elu tahaks ka elada ja miskit muud proovida. Vahel on nii, et kui sa paned ühe ukse kinni, siis hakkavad teised asjad juhtuma ja mõnikord sa isegi ei näe enne neid uusi valikuid. Vahel on selline tunne, et kui sa midagi kinni paned, siis ongi kõik, aga minu meelest on just äge, kui palju uusi kogemusi on tänu sellele kohvikule pagasis juures. Ma siis korraldasin veel üliägeda suure lõpupeo, mida ma võtsin nagu ülikooli lõpetamist. Äge bänd tuli kohale ja mitusada inimest. See oligi nagu mingi elu peatüki lõpp. Aga kes teab, võib-olla kunagi jälle.

Kui sa oled nüüd kümme aastat teinud neid burgereid, kas sa ise suudad neid enam süüa?

M: Vahel kindlasti isutab, eriti Mother trucker, see on ikkagi selline nostalgialaks. Aga tavaliselt köögis töötades toit üleüldse ei isuta. Kui sa oled asjad ära pannud ja ära koristanud, siis hakkab kõht korisema. Ja kui lähebki kõht tühjaks, siis pigem paned mingitest koostisosadest midagi kokku, mitte et vali menüüst mingit toodet. Ma ei tea, kust see tuleb, aga enamasti on nii, et pärast tööpäeva lõppu alles hakkad mõtlema, kust süüa saada. Mu pere ka küsib alati, et nagu misasja, sa just tulid söögikohast, mis mõttes sa otsid nüüd siit süüa?

Siinkohal tuleb mulle meelde, et koka ameti kohta öeldi ikka: see on hea amet, sest kõht on alati täis. Bullshit!

Kuidas sa tunnetad vegankohtade seas konkurentsi Eestis?

M: Kõik toidukohad on konkurendid. Me oleme küll vegan koht, aga meil käib ikkagi väga palju tavainimesi ka. Lihtsalt maitseb see toit ja see on põhiline. Aga vegankohtadega on Eestis äge see, et kõik teevad oma nišši. Tallinnas on see väga hästi kaetud, et igale maitsele on midagi ja igale sündmusele on miski koht olemas. See on vahva! Tegelikult on kõik selle skene inimesed ikkagi sõbrad ja küsime üksteiselt tihti, kuidas läheb. Eriti kriisiaegadel andsime üksteisele palju mõtteid ja tuge.

Kas Eestis on veel ruumi uutele vegankohtadele? Küsin sõbra jaoks.

M: Ma usun, et ikka on. Sa pead muidugi natuke eristuma ja silma paistma. Enam nii ei saa nagu kunagi, et teed ükskõik mis koha ja inimesed tulevad.

Kui sa ütled "kunagi", siis sa mõtled aastat 1991?

Selle peale saame jälle natuke lõkerdada. Tol aastal Maarja veel ettevõtluse peale ei mõelnud, rohkem sündimisega tegemist või nii.

Vahele räägime ka vegankohtadest, mis on viimase kümne aasta jooksul juba kinni pandud, aga see nimekiri tuleks liiga pikk, et üles märkida. Igatahes teeb see Maarja ja Veg Machine'i eduloo veelgi vägevamaks.

M: Ma olen väga mõistev, sest ma tean täpselt, kuidas köök ja teenindus toimib. Sa saad peale vaadates juba aru, kas seal on kaos või kas seal on uus inimene puldis. Kui sa oled nii kaua selles sektoris olnud, siis oleks raske mitte mõistev olla, sest loomulikult tuleb ka endal neid hetki ette. Kõige olulisem on kommunikeerimine nii tiimi sees kui ka kliendile. Kui läheb 20 minutit aega, siis tuleb lihtsalt öelda seda. Kui inimene on harjunud kahe minutiga saama, siis ei teki tal seda pettumust, kui ta peab ootama. Kusagil on muidugi piirid ka. Kui ikka on lohakas ja ebaviisakas inimene… see ei ole ju see, millest me räägime. Aga kui sul lambist voolab 50 inimest, sisse... no mis sa arvad, kas läheb aega?

Võib-olla selle kümne aasta edu võti ongi väga hea meeskond. Kõik teevad südamega seda asja ja saavad aru, miks me seda teeme. See kümme aastat ei ole niisama tulnud. Minu ümber olevad inimesed – elukaaslane, pere ja sõbrad – on alati mu kreisisid ideesid toetanud ja neisse uskunud. Ja ülitore on see, et kliendid märkavad, et me anname iga päev endast sada protsenti ja ütlevad selle ka välja.

A: Kui ma Veg Machine'is käin, siis need, kes seal leti taga süüa teevad, on minu jaoks täiesti võõrad, aga tunne on, nagu oleks oma inimene. Jääd juttu rääkima ja mõnikord lehvitavad trepi peal.

M: Jaa, meil on hästi püsiv meeskond ka, siis näedki juba tuttavaid nägusid.

M: Kui ma kohviku Tartus kinni panin, siis mõtlesingi, et nüüd on ruumi mingile uuele valdkonnale. Aga tead, siis hakkasin lihtsalt elu elama, avastasin maailma, jäin rasedaks ja nüüd tuleb järgmine projekt, ja ma olen hakanud mõtlema, et see Veg Machine on ikka nii hingelähedane, et võib-olla tahaks toitlustuses midagi veel teha. Elamuste pakkumine inimestele on alati nii südantsoojendav.

Sa oled palju välja toonud ühtset ja tugevat meeskonda. Hea meeskond muidugi ilma hea ülemuseta ei teki, seda sain ise ka tunda. Aga sa ootad nüüd last... oled sa valmis Veg Machine'ist mõneks ajaks lahti laskma?

M: Ma ei pea lahti laskma sellest. Ma olen kuus aastat neist 200 km eemal elanud ja nad on harjunud sellega, et nad mu nägu väga tihti ei näe. Loomulikult ma ei vasta minutipealt, kui mul on imik süles, aga ma kindlasti ei kao kuhugi. Minu jaoks on nad ikka täiega teine perekond ja me elame üksteisele kaasa ka eraelus. Mine tea, võib-olla annab laps mulle veel rohkem energiat tegutseda ja hullu panna. Kõik head plaanid, eks? Saada mulle see paari kuu pärast, vaatame, mis ma selle peale siis ütlen.

Maarja naerab talle nii omase irooniaga ja mul said selle peale küsimused otsa.

25. juulil toimub Balti jaamas Veg Machine'i juubelipidu. On torti ja õhupalle ja muidu hängimist. Kell 13–16 mängib DJ ja kõik on ülinummi. Tule ka!