Triin helistab õuest fonolukuga ja on täpne. Me oleme Anuga valmistunud ja katnud tagasihoidliku laua, Triin toob omalt poolt kooki kaugest pealinna kohvikust nimega Kringel.
Võib-olla sind huvitab, miks me Triini kaanele üldse palusime? No vaata, kui sa oled Triini kohanud, siis sa tead seda tunnet... see tunne, et sinu ees seisab inimene, kes teeb. Ta ei kohku, ta ei viivita, ta teeb. Ta on sihikindel, sõbralik ja hooliv. Triin on justkui progressiivse veganliikumise kehastus. Mis ma sellega mõtlen? Ma ei tea, aga tunne on sihuke. Triin tundub selline inimene, kellega sa lähed tapamajja luurele ja siis pärast friikaid sööma.
Nüüd, kui sa ei ole Triini kohanud, siis loe edasi.
Mis sundis sind veganluseni? Räägi mulle kõik ära.
Minu veganteekond algas tänu kahele inimesele – mu abikaasa Raul ja kirjanik Yuval Noah Harari. Nimelt me Rauliga lugesime Harari raamatut "Sapiens" ja Raulile jäi silma üks lõik, kus Harari rääkis, kuidas põllumajandusühiskonnale üleminek oli nende loomade endi jaoks katastroof ja kuidas me teeme kõiki neid õudseid asju loomadega. Ja siis ta küsis minult: “Oota, aga oled sa kunagi mõelnud, et äkki me ei peaks tegema neid asju loomadega?” Ma ei olnud kunagi mõelnud selle peale, aga mul oli kohe väga hea vastuväide, et inimesed on ju segatoidulised ja peame sööma loomi. Sinna see jäi. Läks paar aastat mööda ja Raul ikka aeg-ajalt küsis, et kuule, oled sa kindel... et äkki ikka ei pea. Ja mina muudkui vastu, et ei-ei, ära muretse, seda on vaja. Ma olin veendunud, et kui sa ei söö loomseid toiduaineid, siis sa ei saa olla tervislik. Kuni ühel hetkel ma vaatasin dokumentaali "The Game Changers", mis võttis minult selle vastuväite ära, kuna tekitas huvi uurida, et kuidas siis tegelikult on. Sain aru, et teadus ütleb, et mul ei ole loomset süüa vaja, ja veel enamgi – tervislikum on, kui ma ei söö neid asju. See oli minu jaoks ahhaa moment ja sealsamas tundsin end väga imelikult, et kuidas ma olin üldse varem niimoodi mõelnud. Kas ma siis ei süvenenud? Enda arust olen kogu aeg olnud kriitilise mõtlemisega. Teine sõnum, mille ma sellest filmist sain oli: hakka lihtsalt kuskilt peale. On okei, kui sa ei jäta kohe kõike ära. See on hästi suur vaidlus, onju, et kas on mõtet kutsuda inimesi üles tegema “väikseid samme” veganluse poole, aga minu puhul töötas just see. Sõna "vegan" tundus lihtsalt liiga hirmutav. Siis läksin Rauli juurde, ütlesin, et kuule, sul vist oli õigus, ja nii see tuligi. See oli kuus ja pool aastat tagasi. Liha jätsime kohe ära ja ülejäänut hakkasime vaikselt asendama. Läks umbes aasta, kuni olime kõik loomse ära asendanud, viimasena juust ja munad – tüüpiline. Viimane tõuge oli see, kui ma sain emaks ja mu beebi oli mul kaisus ja sõi minu piima. Siis sain aru, et appi... kui nüüd keegi tuleks ja võtaks selle beebi minult ära... ja et nendel lehmadel on täpselt seesama tunne, mida mina praegu tunnen. Ja siis sa teed kogu selle raseduse uuesti läbi, saad uue beebi ja ka tema võetakse ära. Ma ei taha, et ükski ema peaks midagi sellist minu valikute pärast enam kunagi läbi elama.
No tore, et Raul ikka ära kannatas. Tundus, et ta tahtis justkui rohkem, aga samas ise seda sammu ka ei teinud.
Me jah oleme selliseid olulisemaid otsuseid elus tiimina teinud, aga eks ma ilmselt natuke hoidsin teda tagasi. Samas, kui mind poleks seal kõrval olnud, siis võib-olla ma ei olekski täna vegan ja siis ei oleks kahte veganlast maailmas. Ühe vegani asemel tuli neli, nii et kokkuvõttes on vast positiivne ikkagi.
Tead, nad ütlevad, et never say never. Mis peaks juhtuma, et sa lõpetaksid selle veganluse asja ära?
Selleks ma peaks teada saama, et kogu mu arusaam loomadest on vale ja tegelikult nad ei tunnegi midagi. Et nad ongi nagu robotid, nad ei tunne valu, neil ei ole emotsioone... noh, siis võib-olla. Aga niikaua, kuni on tõene see, et nad on peaaegu igas mõttes samasugused loomad nagu meiegi, siis ma ei kujuta ette, mis paneks mind ühel hetkel enam mitte hoolima.
Tuumasõda.
(Anu poetab selle nii ootamatult vestlusesse, et kogu seltskond tahtmatult naerma prahvatab ning kaks kassi, kes seni nurgas omi asju ajanud on, vaatavad meid puurivalt ja kahtlustavalt.)
Niisiis sa lugesid kõigepealt raamatut ja jõudsid mingisuguse arusaamiseni, seejärel vaatasid dokfilmi. Kas enne seda ei juhtunud sa nägema loomade kannatustest kõnelevaid videosid?
Ei, ma polnud mitte midagi näinud. Ma olin küll tänavatel tõekuubikuid näinud, aga ma kõndisin neist kaarega mööda. Ma ei tahtnud näha selliseid asju. Kõik need tüüpilised dokumentaalid nagu “Dominion” ja “Earthlings” – ma olen neid vaadanud, aga alles siis, kui ma juba vegan olin. Ma lihtsalt enne ei suutnud. Hiljem ma vaatasin need ära juba kohusetundest. Paljud võib-olla mõtlevad, et kui sa oled vegan, siis justkui enam ei pea. Aga ma arvan, et see on väga oluline, et motiveerida end tegelema näiteks aktivismiga. Lihtne on mõelda, et ma teen, mis ma saan, ja piisab sellest, et olen vegan, aga tegelikult saab teha nii palju rohkem. Kui sa teadvustad endale, kui hull see ikkagi on, mis miljonite loomadega toimub, siis sa päriselt teed midagi, et seda olukorda parandada.
Kui sa oleks vaadanud neid filme varem, kas see oleks muutnud sind päevapealt?
Ma ei tea. Nende väikeste ja suurte sammudega on see, et kindlasti suured sammud on paremad. See oleks esimene lähenemine – panna sind ohvri vaatepunkti. Kui sina oleksid see loom seal, siis kas sa tahaksid, et ma võib-olla teisipäeviti jätan liha ära. Ei taha, onju? Sa tahaksid, et ma muutuksin kohe ja ma enam ei piinaks sind. Ma arvan, et see on väga efektiivne lähenemine. Aga siis on sellised nagu mina, kes lähevad tõekuubikust kaarega mööda, ja ma arvan, et me ei peaks nende suhtes alla andma... et nad ongi halvad inimesed ja kogu lugu. Nende puhul on vaja lihtsalt see sein maha saada ja ütelda: “Kuule, aga proovi lihtsalt natukene paremini.” Ma arvan, et inimene, kes teeb selle väikese sammu, enamasti liigub edasi. Veganlus on üliloogiline. Just loomade kasutamine on see, mille jaoks me peame rakendama mentaalset gümnastikat, et see endale ära põhjendada. Kui me vaatame ohvri seisukohalt, siis sellel loomal ei ole vahet, kas ta jääb ellu sellepärast, et üks inimene hakkas veganiks või sellepärast, et seitse inimest otsustas teha taimset teisipäeva. Tema jaoks on need väikesed sammud suuremal skaalal samamoodi olulised ja lõpuks me peaksime mõtlema sellele, mis kõige rohkem neid päriselt aitab.
(Vahepeal on toas tekkinud liikumine ja köögis keeb teevesi. Et intervjuu maha ei jahtuks, viskan üldise sagimise kõrvale õhku küsimuse: Milline on kõige rumalam põhjus veganiks mitte hakata?)
Neid rumalaid põhjuseid on nii palju. Kõige suurem ja rumalam põhjus on see, et “alati on niimoodi tehtud”. Tegelikult see ei ole ju mingi põhjus. Väga palju asju on ajaloos halvasti tehtud. Kõik ühiskonna olulisemad sotsiaalsed liikumised, muutused on tulnud alles väga hiljuti. Näiteks see, et naised on ka inimesed. See ei ole üldse pikaajaline asi. Või orjandus – alati on nii tehtud. See on väga halb argument. Kui keegi sinult küsib, miks sa niimoodi teed, ja su vastus on, et alati on nii tehtud, siis ma soovitaksin korraks mõelda, kas sellel on ka päriselt mingisugune ratsionaalne põhjus või me tegelikult saaksime teistmoodi ja paremini.
Kas seda argumenti oled kuulnud, et kui me veganiks hakkame, siis lehmad, sead ja kanad kõik surevad välja?
Jah, see on ka muidugi tobe argument. Siin on see küsimus, et kas see on üldse väärtus omaette, et meil on nii palju põllumajandusloomi. Kas näiteks broilerikanadel, kelle terve elu on piin... sest nad on niimoodi aretatud lihtsalt, et nad ei saa oma raskuse tõttu kõndidagi... kas siis sellise liigi eksisteerimisel on väärtus?
Ja siis nad mõnikord seovad selle bioloogilise mitmekesisusega.Jah, ja see on just vastupidine. Inimene on aretanud bioloogiliselt just mitte mitmekesiseid liike ja teadlikult võimalikult selliseid, kes ei saaks looduses hakkama. Seejuures pidades silmas vaid inimeste endi vajadusi, jättes täiesti kõrvale selle, millised on nende loomade liigiomased vajadused ja kuidas neil hea olla oleks. Ehk siis sellisel liikide eksisteerimisel pole mingit väärtust. Näiteks sellel broileritibul oleks palju parem sündida kuskil metsiku kanana. Tema jaoks pole see katastroof, kui sellist liiki ei oleks. Meie tegevuse tõttu väheneb ökoloogiline mitmekesisus ja kuidagi ei tee olukorda paremaks, kui meil on viis liiki põllumajandusloomi, sest samal ajal päris bioloogiline mitmekesisus väheneb pidevalt, ja suuresti just loomatööstuse tõttu. Loomakasvatus on keskkonnale üldiselt nii halb, et kui me lihtsalt lõpetaks selle ära, siis see annaks võimaluse nii paljudel päris liikidel ellu jääda.
Aga neid rumalaid argumente on palju: kust sa proteiini saad... need lõvid seal looduses... liha pärast inimese aju üldse arenes... kui sa oleksid üksikul saarel... need pärismaalased ei saa veganid olla. Aga ma ei räägi ju praegu pärismaalasega, ma räägin sinuga ja sina saad minna homme supermarketisse ja sul on seal kõik valikud olemas. Mis SINU vabandus on?
Eks need vabandused on mõneti erinevad inimesel, kes ei ole vegan ja on lihtsalt ignorantne või inimesel, kes on vegan, aga mingil põhjusel enam ei taha olla. Viimase puhul leitakse tihti mingi absurdimaiguline tõde enda jaoks, mis on väga veider, sest sa olid juba nõus, et loomad kannatavad.
Ja siis natuke suurem veganmull on ülejäänud vegankogukond. Ma tean nii palju ägedaid inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Tööl on mul samuti mõned kolleegid, kes on veganid – käime koos lõunal, see on alati nii tore ja lootus ei kao täitsa ära.
Aga noh, täielikult veganmullis ma elada ei saa. Kuna mu põhitöö ei ole veganlusega seotud, siis ma puutun hästi palju kokku maailmaga, mis ei ole vegan. Ma olen sunnitud käima üritustel, kus ei ole vegantoitu ja puutuma kokku praktikatega, mis ei ole vegan.