Sõelale jäi Põhja-Hispaanias Valdoviño linnas, Galicia piirkonnas asuv O Soño külalistemaja, mida peavad sakslastest võõrustajad Christian ja Debo. Christian on professionaalne vegankokk ning tema naine Debo joogaõpetaja ning maja perenaine. Kuna me abikaasaga polnud kunagi varem surfanud, siis langetasime otsuse kiiresti just selle koha kasuks, sest Valdoviño on populaarne koht oma hoogsate lainete poolest. Pakett ise sisaldas ööbimist ning söögikordi kolm korda päevas.

Reisi planeerides leidsime praktilisi soovitusi O Soño enda kodulehelt. Näiteks seda, et kõige soodsam oleks lennata Portosse, Portugali, rentida sealt auto ja võtta seejärel ette 3,5-tunnine autosõit. Hispaanias on autorent paraku kordades kallim Portugali omast. Kuidagimoodi saab sinna ka bussidega, kuid valisime seekord mugavuse ja vabaduse, mida auto võimaldab.

Kes mäletab, kui külm oli möödunud aasta juunikuu Eestis, siis me ei jõudnud ära oodata, et Porto tänavatel kuumalaines leemendada. Portugalis olime me varem käinud ning teadsime, et see riik on küllaltki vegansõbralik. Alustades traditsioonilistest pastel de nata kreemikookidest (Odete Vegan Bakery, My Green Pastry) kuni täistaimse buffee valikuni söögikohas daTerra. Olenemata ilmast meeldib meile proovida erinevate riikide ramen’it, nii sattusimegi esmalt veganvalikutega toidukohta, nimega Buga Ramen, milles me ei pidanud pettuma.

Peale ööd Portos rentisime auto ning hakkasime põhja suunas sõitma. Kuna me polnud kindlad tee peale jäävatest toitumisvõimalustest, tegime esimese peatuse Lidl'is, mis on vaieldamatu lemmik toidupood Euroopas. Kuigi teekond O Soñosse polnud pikk, ei tahtnud me riskida ootamatult tekkiva tühja kõhu tundega, eriti kuna olime otsustanud vahepeal ka ühe ookeanisulpsu teha. Hummused, puuviljad ja võikumaterjalid peale pakitud, asusime teele.

Olime juba ületanud Hispaania piiri, kuid ujumiskõlbliku ranna leidmine ei osutunud üldse nii lihtsaks. Ega iga rannavarjuga ikoon Google Maps’is tähenda, et rand oleks ujumiseks sobilik. Pidime natuke tiirutama, et mõnus ja puhas sulistamiskoht leida. Ujumas käidud, olime põnevil, et oma ööbimiskohta jõuda. Kusjuures reisisime esmakordselt nii, et viibisime ühes kohas pikemalt kui kaks ööd. Oleme kärsitud reisijad, kes tahavad palju näha ja seigelda. Kartsin, et äkki tüdineme ära. Teine mure oli, et äkki me ei saa söönuks. Kodulehel olid pildid toitudest kenad, kuid kas sellest ka kõhu täis saab?

Broneerisime endale varakult sellise toa, mille juurde kuulus ainsana privaatne vannituba. Pakkisime oma asjad lahti ja tutvusime ümbrusega, kuni saabus aeg õhtusöögiks. Aias oli väike bassein ning mitmed lõõgastumisalad, kus lugeda, pikutada või ookeanivaadet nautida. Kui ilm oli ilus, sai süüa väljas, külma ilma puhul verandal. Märkasime aias mitmeid taimi ja juurvilju, mida Christian oma toidukunstis kasutas. Õhtusöögid toimusid pika laua taga koos teiste majas ööbijatega. Lõime tutvusi ning jagasime omavahel soovitusi päevade sisustamiseks. Õhtusöök oli alati kolmekäiguline – eelroog, pearoog ja magustoit. Lisaks sellele oli laual isetehtud leib, mida sai kasta hispaanlastele omaselt oliiviõlisse. See oli koht, kus Christian lasi oma loomingulisel poolel särada, seda nii presentatsiooni kui ka peenete maitsete osas. Kõrvale sai osta alkohoolseid või alkoholivabasid värskendavaid jooke, muu eest olime juba maksnud. Hiljem tõi Christian vaagnatel toitu juurde, et kõik ikka söönuks saaks, ning minu hirm nälga tunda oli kiirelt kadunud. Võin ausalt öelda, et kõht ei jõudnud kordagi reisi vältel päriselt tühjaks minna, nii hästi oli meie eest hoolitsetud. Õhtusöögi lõppedes uuris Debo meie nädala plaanide kohta: kellele broneerida massaaž, kes soovis tellida surfitunde. Kõige lõpuks leppisime kokku ka hommikujooga algusaja. Oleme reisidel alati proovinud mingil määral trenni teha, kuid tihti ebaõnnestunult, kuna pikad jalutuskäigud ja matkad on juba piisavalt väsitavad. Küll aga polnud hinna sisse kuulunud hommikused joogatunnid midagi ületamatut ning see oli hea võimalus vältida valusaid jalgu ja kanget keha. Pärast õhtusööki nautisime aias päikeseloojangut ja hiljem uinusime ookeanilainete taustal.

Järgmine päev algas hädavajaliku joogaga. Hommikusöök oli üpriski minimalistlik, kuid maitsev. Isetehtud müsli erinevate lisanditega: puuviljad, pähklid, seemned, taimsed piimad ja jogurtid, ciabatta ning hispaanlastele omane tomatimääre. Lisaks küpsetab Christian iga päev kas ühe suussulava koogi, tordi, küpsiseid või saiakesi, mida olenemata kellaajast võib kööki võtma minna. Debo oli hommikul saatnud pika ja põhjaliku nimekirja ümbruses pakutavatest tegevustest, lähedal asuvatest linnadest, muuseumidest, matkadest ja vegan toidukohtadest, sh kohvikust Helados la Ibi, Coruña linnas, kus pakuti maailma parimat pistaatsiajäätist. Seega oli minu hirm ühes piirkonnas liiga kaua viibimisest samuti kadunud, sest tegevust jagus.

O Soño teeb eriliseks see, et igal hommikul valmistas Christian kaasaskantavatesse karpidesse rikkalikud, super tervislikud lõunad. See muutis päevade planeerimise eriti lihtsaks, kuna lõuna oli meiega alati kaasas. Kui õhtusöögid oli tõeline à la carte kogemus, siis lõunasöögid olid lihtsamad, kuid inspireerivad toiduelamused, mida tulevikus ka ise kodus valmistada.

Meie õnnetuseks olid Eestit vaevanud jahedad ilmad jõudnud ka Galiciasse. Kuna O Soño asus Põhja-Hispaanias, tähendas see aga seda, et mida rohkem lõuna poole me seiklesime, seda soojemaks temperatuur läks. Erakordse elamuse jättis meile surfitundide võtmine oma toredate õpetajatega. Lainet oodates jõudis üks õpetaja mulle kogu oma eluloo ära rääkida ning mina elasin talle kaasa, et ta mõne päeva pärast isaks saab. Esimesel päeval saime korralikult merel harjutada, kuid teisel päeval olid ookeani peal veekeerised ning hilise kellaaja tõttu hakkas meri taanduma, mis tegi kogenematu surfija jaoks harjutamise väga keeruliseks.

Kuna me ei tahtnud väga palju autoga ringi sõita, siis külastasime järele jäänud päevadel lähedal asuvaid linnu. Üheks neist oli Ferrol, kus 2008. aastal tegi multidistsiplinaarne kunstnik Eduardo Hermida üleskutse teistele loomeinimestele kaunistada mahajäetud, räämas majad seinamaalingutega, et linnale natuke värvi ja elurõõmu tuua. Leidsime turismiinfost selleks eraldi tehtud kaardi, mille abil suutsime enamus neist töödest üles leida. Võimalik, et nende hulgas oli ka originaal Banksy. Pärast tuuri sõitsime lähedal asuvasse randa lõunatama. Sellel päeval oli meile kaasa pakitud pastasalat herneste ja india pähkli baasil tehtud mozzarellaga.

Ennist mainitud maailma parim pistaatsiajäätis pole aga ainus põhjus, miks Coruña linna külastada. Vanalinn on üpriski väike ja hubane. Kui tahta poodlema minna, siis tuleks tähele panna puhkepauside aegu, sest teadupoolest võtavad hispaanlased oma siestat vägagi tõsiselt. Üks meie meelistegevusi reisidel on veel kunstimuuseumide ja galeriide külastamine, mis on ideaalsed kohad jahedamate ilmade jaoks. Sellel päeval oli avatud Museo De Las Bellas Artes – täpselt paraja suurusega muuseum, kus linnaajaloo ja selle piirkonna kunstnike töödega tutvuda ning meie rõõmuks oli muuseumikülastus tasuta. Hiljem ei pidanud me piknikukohta kaua otsima, sest komistasime kogemata linna südames asuva liivaranna otsa. Kui mugav on reisida kulutamata sekunditki söögikoha otsimiseks, nii jääb palju rohkem aega suuremateks seiklusteks. Pealegi ei pidanud me kordagi muretsema selle pärast, kas oleme söönud piisavalt vajalikke toitaineid, et end hästi tunda. Kuna ilm oli vahepeal ilusamaks läinud, ei suutnud me kasutamata jätta ka võimalust ujumas käia.

Veel jõudsime me reisi ajal matkata lopsakas looduses ning otsida vaatamisväärsuseks peetavat koske, mida me üles ei leidnudki. Üks meeldejäävamaid seiku juhtus aga päeval, kui väljas oli tõeline koerailm. Me lootsime, et O Soñost kaugemale sõites ilm selgineb, kuid mida kõrgemale mägedesse läksime, seda udusemaks ja rajumaks läks. Plaan oli läbi teha matkarada, kus metsikuid hobuseid näha võis, kuid kuna vihm oli tugev, saime kiirelt aru, et ainus võimalus on autosse tagasi istuda ning mööda käänulist teed ringi sõita, lootuses mõnda hobust siiski trehvata. Meie üllatuseks olid teeservad metsikuid hobuseid täis, kes muretult muru näksisid ning kehvast ilmast sugugi välja ei teinud – vaade nagu filmis.

Olles veetnud viis ööd O Soños, oli aeg tagasi Portosse naaseda. Külastasime hurmavat Pontevedra linna, käisime raamatulaadal ja hüppasime läbi väikestest poodidest. Juba igatsesime O Soño maitsvaid toite, sest selles linnas pidime kahjuks leppima keskpäraste veganvalikutega.

Oma viimase õhtu Portos veetsime ühes oma lemmikpargis, Miradouro do Passeio das Virtudes’, kus elav muusika valjult mängis ning inimesed olenemata vanusest koosolemist nautisid. Hea oli tunda jälle 30-kraadist õhku ning oma reisimälestused kokku võtta. Sellele ajale praegu, seitse kuud hiljem, tagasi vaadates, ütleksin, et tegemist oli ühe võrdlemisi mugava reisiga – umbes taolisega, kui reisisime veel mitteveganitena. Reisi vältel kulus meil väljas söömise peale väga vähe raha, seega saime rohkem nautida kõike muud mõnusust, mida Portugalil ja Hispaanial pakkuda oli.

Reisis ja kirjutas: Pamela Samel