Mis juhtuks loomadega, keda kasutati põllumajanduses?

Mõtted metsa lahti lastud lehmadest ja sigadest põhinevad valel eeldusel, nagu muutuks maailm veganiks üleöö. See ei ole realistlik stsenaarium. Nii nagu muutuvad energiasüsteemid või tehnoloogiad, muutuvad ka inimeste harjumused järk-järgult. Nõudluse vähenemisel väheneb ajapikku ka tootmine.

Igal aastal tapetakse liha ja muude loomsete toodete saamiseks üle 100 miljardi maismaa- ja merelooma, st sadu miljoneid loomi iga päev, sh ligikaudu 900 000 veist, 202 miljonit kana ja lugematul hulgal kalu. Niivõrd suurt arvu on raske isegi hoomata.

Kui me vaatame imetajate biomassi, siis inimeste domineeriv roll on ilmne: kogu imetajate biomassist moodustavad inimesed (36%), põllumajanduses kasutatavad ja lemmikutena peetavad loomad (59%). Seega moodustavad vaid 5% biomassist vabalt elavad loomad. Tegemist ei ole loomuliku ökosüsteemi osaga, vaid inimtegevuse tulemusena pidevalt taastoodetava populatsiooniga.

Kui vaadata loomakasvatuse reaalsust, siis ilmneb, et muutus toimuks võrdlemisi kiiresti. Näiteks kodusiga, kelle eeldatav eluiga heades pidamistingimustes võib ulatuda 15–20 aastani, tapetakse tööstuslikus loomakasvatuses tavaliselt juba umbes kuue kuu vanuselt. Broilerkanad on aretatud kasvama nii kiiresti, et nad saavutavad tapakaalu juba umbes 40 päeva vanuselt. See-eest võiks sama liigi esindaja, kes elab heades tingimustes ega pole ülearetatud, elada lausa 15 aastat. See tähendab, et isegi juhul, kui otsustada olemasolevad loomad „lõpuni kasutada“ ja uusi enam juurde ei “toodeta”, väheneks näiteks lihaks kasvatatavate loomade arv väga kiiresti. Mõned sektorid võiksid kaduda sisuliselt kuude, mitte aastate jooksul.

Üldiselt elavad piimatööstuses ja munatööstus loomad kauem, mis omakorda tähendab ka pikaajalisemat kannatust. Ent kui nõudlus piima ja muna järele kahaneb või kaob, siis ei ole majanduslikku tahet piimalehmi ja munakanu pidada ega “juurde toota”.

Oluline on ka see, et loomade massiline olemasolu tugineb eraldi tööstusele – haudejaamad, aretussüsteemid, intensiivne paljundamine. Ilma nendeta ei ole selliseid arvukusi lihtsalt võimalik säilitada.

Heaks näiteks tööstuse kadumise mõjust on karusloomakasvatus Eestis. Kui nõudlus vähenes, vähenes ka loomade arv ja lõpuks kadus tööstus suuresti ära. Kusagil ei lastud miljoneid loomi loodusesse – muutus toimus järk-järgult.

Seega, ka loomade kasutamise täielikul lõpetamisel ei „jääks loomad üle“. Pigem lakkaks nende süsteemne juurde tootmine. Tasub ka rõhutada, et loomad, keda kasutatakse loomatööstuses, on aretatud tootma võimalikult palju ja/või kasvama võimalikult kiiresti, mis mõjub nende oma kehale laastavalt. Näiteks 2025. aastal oli keskmine munatoodang kana kohta 293 tk. Samas vabalt elav puna-džunglikana muneb vaid 10-15 muna aastas, mis võimaldab neil muuseas ka oma järglased üles kasvatada. Siinkohal tekib küsimus, kas selliste liikide püsimine, mille isendid kannatavad aretustegevuse tagajärjel, on üldse hea või eetiline.

Ilmselt jääks väiksem hulk loomi, keda varasemalt kasutati põllumajanduses, ka edaspidi alles, näiteks varjupaikades või lemmikutena, kuid nende arv ei püsiks kunstlikult kõrgel. Nii tooks veganmaailm tulevikus loomadele kaasa võimaluse elada loomupärasemat elu, mis on võimalikult vaba inimtekkelistest kannatustest.

Mis juhtuks põllumajanduse ja töökohtadega?

Sageli küsitakse, mis saaks põllumeestest ja inimestest, kelle sissetulek sõltub loomakasvatusest. Ka siin põhineb küsimus sageli eeldusel, et muutus toimuks järsult. Tegelikkuses on põllumajandus alati muutunud vastavalt nõudlusele, tehnoloogiale ja ühiskonna vajadustele.

Ka veganmaailmas oleks inimestel vaja süüa. Loomakasvatuse asemel suureneks taimsete toiduainete tootmine ning osa praegusest põllumajandusmaast kasutataks inimtoiduks kasvatatavate kultuuride, näiteks kaunviljade, köögiviljade, puuviljade, pähklite, teravilja ja seemnete kasvatamiseks. Lisaks tekiks vajadus uute toodete, töötlemisviiside ja innovatsiooni järele.

Ajalugu näitab, et majandussektorid muutuvad pidevalt. Nii nagu vähenes hobuste kasutamine transpordis või kadus suur osa videolaenutuste ärist, muutuvad ka toidusüsteemid. See ei tähenda tingimata töökohtade kadumist, vaid nende ümberkujunemist. Mitmed uuringud on leidnud, et üleminek jätkusuutlikumale ja taimsemale toidusüsteemile võib luua uusi töökohti põllumajanduses, toiduainetööstuses, teaduses ja tehnoloogiaarenduses.

Mis juhtuks keskkonna ja loodusega?

Lisaks inimese poolt kasutatavatele loomadele võidaks veganmaailmast ka looduskeskkond ja looduses elavad loomad. Toidusüsteemid kujundavad märkimisväärselt seda, kuidas kasutatakse maad, vett ja muid loodusressursse ning milline on inimtegevuse mõju kliimale ja elurikkusele. Kuna loomakasvatus nõuab suures koguses sööta, maad ja vett, on loomse toidu tootmine üks suurimaid keskkonnakoormuse allikaid maailmas. Seetõttu on üleminek taimsemale toitumisele üheks olulisemaks võimaluseks vähendada inimkonna ökoloogilist jalajälge ning leevendada nii kliima- kui ka elurikkuskriisi.

Praegu kasutatakse umbes pool Maa elamiskõlblikust maismaast põllumajanduseks ning suurim osa sellest on seotud loomakasvatusega. Põllumajandus, eelkõige loomakasvatus, on üks peamisi metsade raadamise ja elurikkuse vähenemise põhjustajaid. Kui me ei muuda meie toidusüsteeme, siis kiireneb elurikkuse kadu edaspidi veel enamgi. Kui kogu maailm läheks üle taimsele toitumisele, väheneks põllumajandusmaa kasutus hinnanguliselt umbes 75% ehk ligikaudu neljalt miljardilt hektarilt ühe miljardini. See ei ole lihtsalt abstraktne number, vaid tähendab tohutut hulka maad, mis saaksid taastuda metsadeks ja teisteks looduslikeks ökosüsteemideks.

Loomse toidu tootmine on äärmiselt ebaefektiivne, ressursikulukas ja saastav. Näiteks tekitab inimene taimsete piimade tootmisel keskmiselt umbes ühe kolmandiku vähem kasvuhoonegaase võrreldes lehmapiima tootmisega. Lisaks kulub enamus taimsete piimade tootmiseks märkimisväärselt vähem vett. Tihtipeale argumenteeritakse, et taimsed piimad on valguvaesed ning peaksime vaatama pigem toodetud toidu toitvust (nt valgusisaldust), mitte mahtu. Samas on lehmapiima ja sojapiima valgusisaldus sama.

Analoogse võrdluse saab tuua ka liha ja selle taimsete alternatiivide vahel. Taimsed sojast ja/või hernestest tehtud lihaalternatiivid tekitavad märkimisväärselt vähem õhu- ja veereostust. Keskmiselt kulub nende tootmiseks 79% vähem maad ja 95% vähem vett ning nende tootmine tekitab 93% vähem veereostust võrreldes sama koguse liha tootmisega. Taimsete lihaalternatiivide keskkonnamõju on keskmiselt 91% väiksem kui veiselihal, 88% väiksem kui sealihal ja 71% väiksem kui kanalihal.

Mis juhtuks rahvatervisega?

Veganmaailma mõju ei piirdu ainult loomade, majanduse ja looduskeskkonnaga. Uuringud on leidnud, et suurem taimse toidu osakaal toidus on seotud madalama südame-veresoonkonnahaiguste riski, II tüüpi diabeedi, vähi ja üldsuremusega. Siinkohal on siiski oluline märkida, et uuringud ei väida, et veganlus ravib haigusi, vaid et hästi planeeritud taimne toitumine on seotud madalama krooniliste haiguste riskiga.

Näiteks 2021. aasta laiaulatuslik meta-analüüs leidis, et tervislik taimne toitumine, mis on rikas täisterade, kaunviljade, puu- ja köögiviljade poolest, oli seotud oluliselt väiksema südame-veresoonkonnahaiguste riskiga. Samas toodi välja, et ebatervislik taimne toitumine sellist kasu ei toonud. Sarnasele järeldusele jõuti ka 2023. aasta ülevaatlikus uuringus, kus leiti, et taimsed toitumisharjumused, eriti kui need sisaldavad rohkesti tervislikke taimseid toiduaineid, võivad olla kasulikud 2. tüüpi diabeedi esmaseks ennetamiseks. Lisaks on leitud, et tervislik taimne toitumine on seotud väiksema riskiga haigestuda Alzheimeri tõppe ja teistesse dementsuse vormidesse. Kõige kasulikumaks peeti toitumist, mis sisaldab rohkelt täisteratooteid, puu- ja köögivilju, kaunvilju, pähkleid ning taimseid õlisid.

Juba 2015. aastal klassifitseeris Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization, WHO) töödeldud liha inimestele 1. rühma kantserogeeniks, tuginedes tõenditele, et töödeldud liha tarbimine põhjustab inimestel pärasoolevähki. Eksperdid jõudsid järeldusele, et juba 50 grammi töödeldud liha igapäevaselt suurendab vähi riski 18%.

Lisaks otsesele tervisemõjule on loomatööstusel ka kaudne mõju. Loomakasvatuses kasutatakse üle maailma ligi 100 000 tonni antibiootikume aastas, millele prognoositakse veel 8%-list kasvu 2030. aastaks. See aitab kaasa antibiootikumiresistentsuse tekkele, st loomadele antakse loomatööstuses antibiootikume, inimesed tarbivad nende loomade liha ning seejärel väheneb antibiootikumide mõju inimestele. Selline areng ohustab omakorda inimmeditsiini, sest võib muuta täna kergesti ravitavad haigused tulevikus eluohtlikuks.

Täiendavalt on teadlased ka leidnud, et selleks, et lihatööstus mõjutaks inimeste tervist, ei pea isegi liha tarbima – piisab sellest, kui elada loomatööstuse läheduses. Piirkondades, kus on palju suuri tööstuslikke loomakasvatusettevõtteid, esineb rohkem põie-, jämesoole- ja kopsuvähi juhtumeid kui sarnastes piirkondades, kus neid ettevõtteid on vähem. Teadlaste sõnul võivad seda mõjutada loomakasvatusega seotud õhu- ja veereostus, kuid täpsemate järelduste tegemiseks on vaja täiendavaid uuringuid.

Samuti on loomakasvatus seotud zoonootiliste haiguste ehk loomadelt inimestele levivate haiguste riskiga. Hinnanguliselt pärineb umbes 75% uutest nakkushaigustest loomadelt ning intensiivne loomakasvatus suurendab selliste haiguste leviku ja mutatsioonide tekkimise võimalusi, kuna suur loomade tihedus ja piiratud bioohutus loovad soodsad tingimused patogeenide levikuks ja kohanemiseks. Seetõttu nähakse loomakasvatuse intensiivistumist ühe olulise riskitegurina tulevaste pandeemiate tekkes.

Taimsele toidusüsteemile üleminek tähendab potentsiaalselt ka leevendust tervishoiusüsteemidele, mille suur osa koormusest on seotud just krooniliste ja/või elustiilist, sh toitumisest, tingitud haiguste ja vaevustega. 2024. aastal avaldatud uuringu kohaselt võiks Inglismaal täielik üleminek taimsele toitumisele tuua märkimisväärset tervisekasu: vähendada haigusjuhtumite arvu ligikaudu 2,1 miljoni võrra ning lisada ühiskonnale juurde ligi 173 000 tervelt elatud aastat. Lisaks sellele väheneksid iga-aastased tervishoiukulud umbes 6,7 miljardi naela (ligikaudu 7,84 miljardit eurot) võrra. Suur osa sellest kokkuhoiust tuleks just 2. tüübi diabeedi juhtumite vähenemisest.

Mis juhtuks ühiskonnaga laiemalt?

Arutelust loomatööstuse ümber jääb tihtipeale välja asjaolu, et see süvendab ka globaalset ebavõrdsust. Loomset toitu toodetakse suures osas nn globaalses lõunas (Ladina-Ameerika, Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia piirkondades, v.a Jaapan, Lõuna-Korea ja Iisrael), aga suurim tarbimine ja majanduslik kasu koonduvad jõukamatesse riikidesse, mis tähendab, et keskkonna ja sotsiaalsed kulud (nt maakasutus, veereostus ja elurikkuse kadu) jäävad sageli tootjariikide kanda.

Loomakasvatus on tihedalt seotud ka kliimaõigluse küsimustega. Kuigi selle sektoriga seotud kasvuhoonegaaside heitmed tekivad üle maailma ning loomakasvatusest saadav kasu koondub suuresti jõukamatesse riikidesse ja kõrgema tarbimistasemega ühiskondadesse, langeb märkimisväärne osa kliimamuutuste tagajärgedest vaesematele piirkondadele. Kuumalained, põuad, üleujutused ja tormid hävitavad põllumaid, kodusid ja elatusallikaid ning seavad ohtu inimeste tervise ja elu. Jõukamatel riikidel on rohkem võimalusi kahjustustega toime tulla ja muutuvate oludega kohaneda, vaesematel aga vähem. Seetõttu süvendab loomsel toidul põhinev toidusüsteem olemasolevat üleilmset ebavõrdsust nii keskkonna kui ka sotsiaal-majanduslikus mõttes.

Lihatööstus ja sellega seotud tarneahelad on seotud mitmete tõsiste inimõiguste rikkumistega. Suuremahuliseks veisekasvatuseks on ajalooliselt ja tänapäevalgi hõivatud põlisrahvaste maid (eriti Amazonase piirkonnas) ning seda nii otsese karjakasvatuse kui ka loomasööda kasvatamise jaoks. Lisaks on dokumenteeritud juhtumeid, kus Brasiilia loomasöödakasvandustes on töötajaid hoitud kaasaegse orjuse tingimustes.

Mainitud seosed näitavad, et loomatööstus mõjutab nii looduskeskkonda kui ka globaalset ebavõrdsust, süvendades kliimakriisi ja koormates eelkõige globaalse lõuna riike. Kuigi täielik üleminek täistaimsele toidusüsteemile ei kaotaks ebavõrdsust tervikuna, võiks seda nõnda siiski leevendada. Toidusüsteemi muutmine on ka sotsiaalse õigluse küsimus.

Filmisoovitused

Peaceable Kingdom: The Journey Home (2009 | 1h 18m)

Film uurib sügavat südametunnistuse võitlust, mida kogevad mitmed traditsioonilisest põllumajanduslikust taustast pärit inimesed, kes hakkavad kahtlema oma eluviisi aluspõhimõtetes. Ausad intervjuud ja filmikaadrid näitavad emotsionaalset elu ja tugevaid perekondlikke sidemeid loomade vahel, keda tihtipeale peetakse lihtsalt kaubaks.

The Game Changers (2019 | 1h 25m)

Film jälgib endise eliit-erivägede treeneri ja „The Ultimate Fighteri” võitja James Wilksi teekonda, kui ta reisib üle maailma, et uurida, milline toitumine toetab inimese maksimaalset füüsilist sooritusvõimet. Teekonna käigus kohtab ta tippsportlasi, sõjaväelasi, teadlasi ja teisi oma ala tipptegijaid ning tehtud avastused muudavad oluliselt tema arusaama toitumisest ja tegelikust füüsilisest tugevusest.

Endgame 2050: Humanity's Last Chance is Now (2020 | 1h 33m)

Film kirjeldab planeeti ähvardavaid eksistentsiaalseid kriise ja rõhutab tõsiasja, et kui me ise vastutust ei võta ja tegutsema ei hakka, kiirendame me nii enda kui ka peaaegu kogu ülejäänud elu hävitamist planeedil. Filmis astuvad üles muusik Moby ja erinevad teadlased.

Pignorant (2024 | 1h 42m)

Film paljastab, mis tegelikult toimub seatööstuses Ühendkuningriigis – riigis, mis väidab end omavat maailma üht kõrgemat loomade heaolu standardit. “Pignorant” jälgib endist jõugu liiget, Joey Carbstrongi, kes on muutunud loomaõiguste aktivistiks. Joey alustab kolmeaastast salajast uurimistööd ja viib meid silmi avavale teekonnale, et näidata, milline on tegelikult elu tapamajas ja mida kogevad sead CO2-gaasikambrites.

Kirjutasid: Triin Toom, Anu Tensing ja Farištamo Eller MTÜ-st Loomus
Pilt: Kameron Kincade, Unsplash

• Roser, M. (2023). How many animals get slaughtered every day? Our World in Data 
• Ritchie, H, Spooner, F. (2025) Almost all of the world’s mammal biomass is humans and livestock. Our World in Data 
• Four Paws. (2024). The Life Expectancy of Farm Animals: How old would a cow, a pig or a hen get to be if the animals were not slaughtered
• Statistikaamet. (2025). PM120: Loomade ja lindude produktiivsus maakonna järgi. Statistika andmebaas.
• McInerney, M. (2025). Chicken Egg Production: How Long do Chickens Lay Eggs? The Humane League
• Wulderk, Z. (2025). The economic impacts of a plant-based transition: Exploring two growth scenarios. Faunalytics
• Morais-da-Silva, R.L., Villar, E.G., Reis, G.G. et al. (2022). The expected impact of cultivated and plant-based meats on jobs: the views of experts from Brazil, the United States and Europe. Humanity Soc Sci Commun
• Ritchie, H., Roser, M. (2019). Half of the world’s habitable land is used for agriculture. Our World in Data 
• Benton, T. G., Bieg, C., Harwatt, H., Pudasaini, R., & Wellesley, L. (2021). Food system impacts on biodiversity loss. Chatham House
• Ritchie, H. (2021)- If the world adopted a plant-based diet, we would reduce global agricultural land use from 4 to 1 billion hectares. Our World in Data
• Santo, R. (2025). Which milks are best for the planet? World Resources Institute
• The Good Food Institute. (2024). Plant-based meat life cycle assessment for food system sustainability. The Good Food Institute
• Gan, Z. H., Cheong, H. C., Tu, Y.-K., & Kuo, P.-H. (2021). Association between Plant-Based Dietary Patterns and Risk of Cardiovascular Disease: A Systematic Review and Meta-Analysis of Prospective Cohort Studies. Nutrients
• Qian F, Liu G, Hu FB, Bhupathiraju SN, Sun Q. (2019). Association Between Plant-Based Dietary Patterns and Risk of Type 2 Diabetes: A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA Intern Med
• Park, S.-Y., Setiawan, V. W., Crimmins, E. M., White, L. R., Haiman, C. A., Wilkens, L. R., Le Marchand, L., & Lim, U. (2026). Plant-based dietary patterns and risk of Alzheimer disease and related dementias in the Multiethnic Cohort Study. Neurology
• International Agency for Research on Cancer. (2015). IARC Monographs evaluate consumption of red meat and processed meat (Press Release No. 240). World Health Organization
• Konlan, K. D., & Shin, J. (2022). The status and the factors that influence patient safety in health care institutions in Africa: A systematic review. PLOS Global Public Health
• Son, J.-Y., Bell, M. L., Tang, Z., & Jones, B. A. (2026). Density of animal feeding operations, including concentrated animal feeding operations (CAFOs), and cancer incidence: A county-level ecological study across three U.S. states. Environmental Research
• Brice, J., Soldi, R., Alarcon-Lopez, P., Guitian, J., Drewe, J., Baeza Breinbauer, D., Torres-Cortés, F., & Wheeler, K. (2021). The relation between different zoonotic pandemics and the livestock sector. European Parliament, Directorate-General for Internal Policies 
• Henderson, N., & Sampson, C. (2023). The impact of higher uptake of plant-based diets in England: Model-based estimates of health care resource use and health-related quality of life. medRxiv
• Symington, A. (2023). Mapped: Global livestock distribution and density. Visual Capitalist
• Bandera, G. (2024). How climate colonialism affects the Global South. FairPlanet
• Ioris, A. A. R. (2018). Indigenous peoples are collapsing under agribusiness frontiers in Brazil. Cultural Survival
• Greenpeace UK. (2021). Industrial meat: Deforestation and JBS