Mõne aja eest saime kutse osaleda Loomakaitseseaduse väljatöötamise kavas. See oli meie jaoks suur au ning andsime oma panuse tagasiside näol. Kui ministeeriumi poolt tuli ühel hetkel nimekiri plaanitavatest muudatustest, läks loomakaitsjate seas lahti tuline vaidlus. Mis siin salata, kui nägime, et seadusemuudatustega plaanitakse varjupaikade üle kontrolli karmistada, olime isegi üllatunud ja veidi pahased. Probleem on ju ikka pigem paljundajates ja inimestes, kes hooletult loomi võtavad, mitte varjupaikades. Viimased on loodud selleks, et hätta sattunud loomi aidata, milleks peaks neid veel “peedistama”? Kuid mida päev edasi, seda selgemaks sai, et tegelikult on seda väga vaja, sest nende vaeste loomakestega tehakse kaitse nime all suurt ja koledat äri.

Teadmised sellest ärist on mul olnud pikemalt, murelikke kogemusi on aastate jooksul meiega jaganud paljud. Oleme ka ise sattunud üsna koledatesse kohtadesse, kus loomade elutingimused kuidagi pääsemisele ei viita. Paraku on seis selline, et seadusliku aluse puudumise tõttu ei ole nende kohtadega suurt midagi teha. Seadust nad otseselt ei riku, vähemalt näiliselt.

Mida meie teha saame, on väga hoolikalt vaadata, kellele oma raha annetame. Ilmselt igaüks meist, kes annetab raha loomadega tegelevatele organisatsioonidele, soovib sellega aidata loomi, mitte otseselt inimesi. Vastasel juhul annetaksime ju inimestega tegelevatele ühingutele. Siinkohal tooksingi välja mõned näited, mida enne annetuse tegemist jälgida, et abi jõuaks ka reaalselt neile, kes seda vajavad.

Vaata ühingu või inimese sotsiaalmeedia postitusi.

Kui loomakaitsja facebooki sisu on täis vaid ja ainult negatiivset sisu, teiste siunamist, rahalisi raskuseid või kui postitused päästetud loomadest kipuvad olema väga äärmuslikud ja pigem stiilis “Arstid ütlesid, et ta tuleb eutaneerida, aga me ei anna alla!”, siis võid kindel olla, et sinuga manipuleeritakse. Sellised äärmuslikud lood on need, mis toovad palju annetusi, ent looma kannatused seejuures olulised ei ole. Näiteks toon siin olukorra, kus mitu veterinaari soovitasid loomakese eutaneerida, kuna tema eksistents oleks piinarikas, tema kunstliku elushoidmisega poleks kuigi palju aega võidetud ning täisväärtuslikku elu ta niikuinii enam elada ei saaks. Loomakaitsjad otsustasid aga looma siiski tuhandete eest “ravida”, kogudes selleks sotsiaalmeedias annetusi.

Mõtleme nüüd sellele, et annetajate raha eest hoiti elus looma, kes tõenäoliselt kas piinles terve aja või loodetavasti oli piisavalt suure ravimite mõju all, et ei saanud midagi aru. Samal ajal oleks selle summa eest saanud ravida mitmeid loomi, kellel oleks olnud võimalus terveneda. Miks nii tehakse? Ikka sellepärast, et need kõige nutusemad lood toovad annetajatelt kõige rohkem raha.

Teine samasse kategooriasse kuuluv ohumärk on pidev arvete ja võlgnevuste postitamine. Kui omanik on pidevalt võlgades, elektri väljalülitamise äärel ning toiduvarud olematud, siis kuidas saavad loomadele olla head ja turvalised tingimused tagatud? Ei saagi ja ega neid suuresti huvita ka. Nutulaul toob annetusi ja homme on uus päev. Säärases olukorras ei ole loomadele tagatud ka minimaalne kindlus toidule, arstiabile või isegi puhtale pesale. Siit edasi lähmegi järgmise punkti juurde:

Vaata hoolikalt kas loomadele on tagatud liigile omased pidamistingimused.

Eeldame, et isik või ühendus, kes päästab näiteks kasse, on ka väga hästi kursis, milliseid tingimusi kasside heaoluks vaja on, eksju? Paraku ei pruugi see alati nii olla. Enam kui tihti pole vaevutud end kurssi viima isegi minimaalsete vajadustega, bio-ohutuse tagamise nõuetega või käsitletava liigi toitumisega. Veelgi enam, spetsialistidele vaieldakse vastu, neid sõimatakse ja oma uskumused seatakse esikohale. Loomulikult on ka siinkohal ajendiks raha. Mida rohkem loomi kitsasse korterisse tuua, seda rohkem annetusi saab küsida. Siinkohal mainin ära, et erandolukordades on see mõistetav ning paljundajate juurest päästetud suured kolooniad pole loomakaitsjatele mingi erand. Kuid teatud juhtudel on selline seis pidev ja pigem taotluslik. Siit sujuvalt edasi järgmise punkti juurde:

Ole kriitiline kohtade osas, kus on koos palju eri liiki loomi.

Viimasel ajal näeme end hobitaludeks, loomaaedadeks, farmideks, rantšodeks nimetavate asutuste kasvu. See on äärmiselt kurb, kuna loomade heaolu ei ole minu kogemusel nendes kohtades kunagi tagatud. Ja kuidas saakski? Kokku on kogutud kümneid või isegi sadu loomi enam kui kümnest eri liigist. Tihti peetakse neid kaheldavate väärtustega hoonetes, söödetakse kõigega, mis ette juhtub ning arstiabi on parimal juhul kohalik farmiveterinaar. Iga loomaliik vajab aga erinevat hoolt ja ravi. Mitme liigi koospidamine on ka suur risk zoonooside levikule. Selliste asutuste kohta tuleb meile üsna tihti kaebusi külastajatelt, kes on märganud loomade hooletusse jätmist, tervisehädasid või tingimuste sobimatust.

Kui päästetud loomi näidatakse ja kontakti pakutakse piletiraha eest.

Muidugi on tore nädalavahetusel lastega sellisesse hobitallu sõita, lasta neil loomi vaadata ja katsuda, aga kas loomad ka seda soovivad? Siinkohal eksisteerib kaks arusaama, humanitaar ehk ütleks, et tuleb mõista mõlemat. Loomaõiguste seisukohast ei saa aga kuidagi heaks kiita seda, et loomi, kelle minevik on teadmata, nende vaimne seisund habras ning kes tihti ka oma iseloomu poolest ei ole seltsivad, sunnitakse väikeses aedikus taluma lärmakaid inimesi. Eriti hull on lugu, kui neid vaeseid loomi on teise Eesti otsa sõidutatud kitsas, lärmakas ja kuumas autos. Oskate arvata, kui paljud selliselt koheldud loomad trauma tagajärjel surevad? Ilmselt üllatuksite.
Teisel pool seda näidet on aga kohad, mis näitavad loomi järelvalve all, ei luba inimesi loomade elukohtadesse välisjalanõudega, arvestavad loomade iseloomudega ning lubavad kontakti vaid nende isenditega, kes seda ka ise reaalselt tahavad. Selliseid kohti on vähe, aga mõni siiski leidub. Tasub jälgida, kuidas pererahvas oma loomi hoiab.

Millist ravi päästetud loomad saavad?

Tulles tagasi sotsiaalmeedia juurde, siis kindlasti olete märganud neid postitus, kus on eksponeeritud kliiniku arve ja selle juures kurb jutt. Tihti on sel juhul heade inimeste annetused ainus lootus. Kuid sealjuures eksisteerib ka tumedam pool - kui selline olukord on pidev, mingit rahalist puhvrit ei ole ning endale kümneid ja kümneid loomi kokku võtnud inimesed leiavad end võlgadest esimese suurema tervisehäda korral. Kuidas saab selline juhtimine tagada loomadele turvalisuse ja heaolu? Ei saagi ja tihti on tulemuseks see, et kui algselt mindi veel veidi paremasse kliinikusse, siis võlgade tekkides sealt enam abi ei saa ning edaspidi pöördutakse sinna, kuhu juhtub. Tean ka juhtumeid, kus tõsiseid tervisehädasid on rahanappuse tõttu ignoreeritud ning loomad seeläbi piinlema pidanud. Sagedased on ka olukorrad, kus kliinikutes praktiseeritakse julmasid, iganenud ravivõtteid ning loomad ei saa isegi elementaarseid valu- või põletikuvastaseid ravimeid koduseks raviks.

Kuhu annetatav raha päriselt läheb?

Loomade päästmine, nende ravimine ja nende järelt koristamine on raske ning aeganõudev töö. Tuleb aga kurbusega tõdeda, et on inimesi, kes kasutavad annetustest saadud raha isiklikuks tarbeks ning abivajavate loomade tingimused jätavad tugevalt soovida. Seega enne annetamist heida kiire pilk organisatsiooni majandusaasta aruannetele. Kui seal on esirinnas töötasud või varade soetamine, on põhjust ettevaatuseks. See ei anna küll täit pilti, kuid on heaks indikaatoriks, kuidas annetustega ringi käiakse. Meil on palju äärmiselt toredaid inimesi, kelle põhitööks on loomade eest seismine ning nende elukvaliteedi parandamine. Need inimesed tunneb enamasti ära selle järgi, et nende tegevus on läbipaistev ja lisaks annetustele on neil ka muud sissetulekud. Positiivseks märgiks võib pidada ka annetuste kogumise hea tavaga liitumist. Ma Armastan Aidata keskkonnaga liitunud ühendused on usaldusväärsemad tänu keskkonna poolt seatud eeldustele.

Kokkuvõtteks ütleksin, et olgu see kardinate taga lihaäri ajav kurva jutuga proua, krõbedate ütluste poolest tuntud väikelinna loomapäästja või poliitikuks pürgiv ja kõigele vastu olev staažikas loomakaitsja, ühendab neid kõiki üks: loomade heaolu ei ole nende motivaator. Ole valvas, ning kui vähegi võimalik, aita loomi ka oma ajaga. Varjupaikades vabatahtlikuks käimine on äärmiselt tänuväärne tegu ning paremat tunnet siin maailmas ei ole, kui saad aidata kedagi, kes seda vajab ja väärib. Ükski hüljatud või väärkoheldud loom ei saa ise oma saatust muuta, ainult meie saame seda teha.

Kirjutas: Martin Enn

Pilt: Alan Wu, Unsplash