Miks me eitame fakte?
Kuhu viib meid reaalsuse eitamine?
Kas seda peaks nimetama mugavuseks?
Miks tundub olevat nii keeruline võtta looduskaitse alla liik, kes on ühe sammu kaugusel väljasuremisest?
Mis toimub?
Miks näib, et igaühel on oma tõde ja kõigil on õigus, kui samas on olemas ka (objektiivne bioloogiline) reaalsus?
Miks me ikka veel arutame ja arutame, kui juba aastaid on teadlased selgelt soovitanud liik rahule jätta?
Miks me usaldame teadlasi meditsiinis või tehnoloogias, kuid valime nende ignoreerimise loodusteadustes?
Kas traditsioonid õigustavad hävitamist?
Inimene on väga plastiline ja muutuv liik. Kui miski on inimeses püsiv, siis on see muutlikkus. Angerja puhul oleme aga muutumatud, justkui kivikujud.
Miks tundub meile normaalne jätkata liigi tarbimist, kes paljuneb looduses vaid ühes kohas ning tema igasugune kasutamine käib tema väljasuremise hinnaga?
Kas meid valdab empaatiapuudus, sest angerjas elab vees ja pole pehme, karvane ja nunnu? Kas me käituksime teisiti, kui tegu oleks kriitiliselt ohustatud imearmsa imetajaga?
Kellel on õigus kasumile teiste arvelt?
Kas majandus on üldse midagi väärt, kui selle nime all aitame kaasa liigi väljasuremisele?
Miks näib olevat võimatu jõuda kokkuleppele kellegi rahulejätmises?
Miks me peame tähtsaks lühiajalist majanduslikku kasu, kui pikas perspektiivis on meie ellujäämiseks vaja toimivat ökosüsteemi?
On rahustav mõelda, et keegi teine on süüdi, keegi teine kusagil mujal hävitab palju rohkem ja minust ei sõltu mitte midagi.
Kui palju peab ühest liigist alles olema, et tunneksime iseendas moraalset kohustust peatuda?
Kas me äkki kardame olla ühed esimestest?
Mis on halba, kui me tegutseme väärtushinnangute ja eetika järgi?
Mis oleks kui, selle asemel, et aina kasvada, ikka aina rohkem ja suurem olla, tunneksime, et oleme piisavad – piisavad selleks, et võtta Euroopa angerjas looduskaitse alla.
Euroopa angerja elu ja rändamine on üks looduse suuremaid imesid. Mis tundega me endale otsa vaatame, kui me ei tee kõike endast olenevat, et angerjas ei sureks välja?
Mis takistab meil tegemast eetilist valikut siin ja praegu?
Mis peab juhtuma meie väärtusruumis, et eetikast saaks poliitiliste otsuste vundament, mitte tülikas lisand?
Kas me üldse julgeme vastata... iseendale peeglis silma vaadata?
Mulle meeldib küsida. Ilmselt olengi selline üle keskmise uudishimulik. Öeldakse, et üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Samas võib tarku vastuseid kuulates küsijagi targemaks saada. Siinseid küsimusi ei küsi ma mitte retooriliselt, vaid täitsa tõsiselt. Angerja saatus ei ole täna enam kinni teadmiste puudumises, vaid meie pealehakkamises, ka julguses teha ebamugavaid otsuseid ja olla nendega esimeste hulgas.
Mulle tundub, et angerja puhul taandume ühele küsimusele: kas me tahame olla põlvkond, kes vaatas pealt... või põlvkond, kes suutis oma erimeelsused kõrvale lükata ja teha kokkulepe, et anda elule võimalus? Vastus sellele küsimusele ei ole paberites ega statistikas, vaid meie väärtushinnangutes. On aeg jutustada selline lugu, millist meil tulevikus poleks piinlik ette lugeda.
Euroopa angerjas looduskaitse alla!
Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul kriitiliselt ohustatud liik. Järgmine aste selles skaalas on juba “looduses välja surnud”. Teadlaste hinnangul on olukord drastiline: võrreldes 1950.–1960. aastatega on angerja arvukus Põhja-Euroopas vähenenud umbes 99 protsenti.
Eesti Mereinstituudi kalateadlased on 2024. aastal märkinud, et angerja olukord on võrreldav meie looduskaitse sümboli Euroopa naaritsaga. Võrdluseks võib tuua ka maailmakuulsa hiidpanda, kes on oma levilas liigitatud ohualtiks ning kelle kaitsmisest on pea kõik kuulnud. Samuti on I kaitsekategoorias näiteks harilik lendorav, kelle seisundit peetakse soodsaks, st see liik ei ole ohus. Angerjat leiab aga endiselt nii toidulaualt kui kalastajate püünistest – olukord, mis näitab, kui vastuoluline võib olla ühiskonna suhtumine erinevate ohustatud liikide kaitsmisse.
Me oleme tunnistajaks ühe liigi hääbumisele reaalajas. Kuna angerjas kunstlikes tingimustes ei paljune, on iga püütud isend looduslikust ringlusest kadunud. On vastutustundetu jätkata liigi majandamist olukorras, kus teadusnõukogu ICES soovitab püügi täielikult peatada.
Veebruaris lõi MTÜ Loomus rahvaalgatuse, et nõuda Euroopa angerja kandmist I kaitsekategooria liikide nimekirja ning igasuguse angerjapüügi ja -kaubanduse lõpetamist Eestis. Hoolimata asjaolust, et liigi populatsioon on viimase 50 aastaga kahanenud pea olematuks, puudub angerjal Eestis seni kaitsestaatus.