Kell on kümme läbi ning vaatan auto aknast, kuidas kaupluse töötajad koju kiirustavad. Ilmselt ei tule neil mõttesegi, et neid jälgiv blondiin ootab sobivat hetke poe prügikastist toitu otsima minekuks…
Olen pabinas, see on mu esimene kord proovida dumpsterdiving’ut ehk maakeeli daivimas käia ning peas liiguvad igasugused mõtted – kas pean üleni prügikasti sukelduma; kas seal üldse on midagi, mis on seda väärt; kas hiljem julgen neid asju ka tarbida; mida arvavad mu sõbrad, kui asjast kuulevad või veel hullem, kui mõni tuttav juhtub mind nägema?
Daivimine
… peas liiguvad igasugused mõtted – kas pean üleni prügikasti sukelduma?
Vaade prügikasti: mida sealt küll leida võib!?
Daivimise populaarsus on Eestis veel madal
Kauplus on pool tundi suletud olnud, nüüd pean veel ära ootama oma esimese daivimiskaaslase ja mentori Annika (nimi muudetud). Tema on asja harrastanud juba aastaid. Alustas elades Hispaanias, kus sedalaadi eluviis on tavaline nähtus.
Päise päeva ajal kohtab Hispaanias tänavatel tihti ostukärudega tegelasi, kes prügikastide vahel jalutavad ning head ja paremat otsivad. Selline ettevõtmine on sealses ühiskonnas koguni nii tavaline nähtus, et kaupluste omanikud panevad harilikult korraliku kraami prügikasti kõrvale, ootusega, et see sealt minema viiakse. Lisaks toidule on Hispaania võimalik daivides leida riideid, jalanõusid, mööblit jms.
Eestis on see elustiil väiksema grupi mängumaa. Osati seetõttu, et eestlane kipub olema konservatiivne ning talle ei meeldi „igasuguste veidrustega“ silma paista. Teisalt on kauplused daivimise keeruliseks teinud.
Kauplused, kus ära visatava kraami hulk on suurem ja kvaliteetsem, on enda prügikastid kas lukustanud või kasutavad sootuks prügipressi. Prügikastide lukustamine tuleb paljuski sellest, et sageli jätavad neid külastavad tegelased endast maha segaduse, kuid siin ei tasu vaadata pahaselt daivijate poole. Segaduse tekitajateks on elu hammasrataste vahele jäänud, kes ei ole seda elustiili valinud oma liigtarbiva ühiskonnavastase seisukoha väljendamiseks.
Segaduse tekitajateks on elu hammasrataste vahele jäänud, kes ei ole seda elustiili valinud oma liigtarbiva ühiskonnavastase seisukoha väljendamiseks.
Üheteist aeg jõuab kohtumispaigale ka Annika, kaasas seljakott ning uus pähe kinnituv taskulamp, mille ta oli spetsiaalselt daivimise tarbeks soetanud, ning meie teekond esimese „aardelaeka“ poole algab.
Daivima minnes võib kohta ka teisi huvilisi
Esimene prügikast, mida külastame on eemalt vaadates väike, kuid kuna olen oma elu esimesel daivil, ei hakka Annika juhtimises kahtlema. See otsus õigustab ennast täiesti, sest kui kaane avame vaatavad meile vastu terve kott punaseid paprikaid, mis on korralikult pakendatud ning nagu meie jaoks sinna pannud. Kukalt paneb kratsima, et mitte ühelgi paprikatest pole halvaks minemise märki – ei hallitust, pehmeid ega kuivanud kohti. Täiesti ilusad prinkis aedviljad, mida võiks poest osta isegi allahindluseta.
Kukalt paneb kratsima, et mitte ühelgi paprikatest pole halvaks minemise märki – ei hallitust, pehmeid ega kuivanud kohti.
Lisaks paprikatele leiame kotitäie pirne ja õunu, värsket kartulit, hulga banaane ning baklažaani. Natuke sobrades tulevad välja ka kaks arbuusi. Terve vili on ilmselt halvaks läinud, kuid pooliku ainus viga on see, et sellel pole kile peal. Annika juhendab, et kui midagi koju viia, tuleb kindlasti seda pesta ning võimalusel isegi koorida, kuid kui on asi, mida pesta ega koorida ei saa, on parem maha jätta. Kunagi ei tea ju, mis seal prügikastis enne olnud on.
Annika juhendab, et kui midagi koju viia, tuleb kindlasti seda pesta ning võimalusel isegi koorida, kuid kui on asi, mida pesta ega koorida ei saa, on parem maha jätta.
Teine prügikast, mida külastame on küll suurem, kuid kuna triiki kraamiga täidetud, siis sealt on millegi asjaliku leidmine keerulisem.
Sealsetest leidudest on kõige märkimisväärsem karp šampinjone, kus pealmised seened on küll veidi kuivanud ja tumedad, kuid nende all tunduvad olevat täitsa korralikud.
Leidsime ka terve kasti kirsse, kuid kuna osa neist oli halvaks läinud, jätsime saagi neile, kes viitsivad korralikud välja sorteerida ning see ei olnud üldse vale otsus, sest kui meie prügikasti juurest lahkusime, tulid meile vastu kaks jalgratturit, kes oma vahel rääkisid, et oi, nad käisid juba seal. Usun, et see märkus käis meie kohta.
Julgus kasvab ajaga!
Kolmas ja neljas prügikast asusid avalikumas piirkonnas kui eelmised kaks, nimelt kesklinna lähedal sõidutee ääres ning iga mööduja sai imetleda, kuidas me peadpidi prügikastis tuhnime.
Õnneks eelmised korrad andsid julgust juurde ning kerge piinlikus tunne tasus ennast ära, sest viimasest konteinerist leidsime mitu kinnist pudelit pastoriseeritud jõhvika smuutit, mille „parim enne“ möödus küll eelmisel päeval, kuid siin kohal on hea teada, et „kõlblik kuni“ tähendab kuupäeva, peale mida ei tohiks toodet enam tarbida. Toit, millel on väljend „parim enne“, ei ole pärast esitatud kuupäeva möödumist enam parimate omadustega, kuid on teatud aja jooksul söögikõlbulik.
Sellega me oma ringi lõpetasime. Kokku saime 250 grammi tomateid, kaks mandariini, 1,75 kilo paprikaid, 1,15 kilo õunu, pea kolm kilo värskeid kartuleid, natuke alla kilo porgandeid, ühe ilusa baklažaani, umbes kilo viinamarju, 1,36 kilo pirne, 1,7 kilo banaane ja kolm Kadarbiku jõhvika smuutit. Šampinjonid, mis daivimise hetkel tundusid lootust andvad, olid siiski lähemal vaatlusel kahtlased ning jätkasid oma teekonda prügimäe poole.
Kui sa otsustad minna daivima, siis on mõningased reeglid ja nõuanded, millega arvestada:
Pane paika plaan.
Kontrolli, et prügikastid, mida otsustad külastada, ei oleks kinnises aias, märgistatud keelavate siltide vms. Kui märkad konteineri juures midagigi hoiatavat, jäta see parem oma plaanist välja.
Kontrolli oma ümbruskonda.
Plaani oma daivimised kas varajasse hommikusse või hilisõhtusse, kui rahvast enam palju ei liigu. Nii väldid ebamugavaid olukordi.
Valmistu mentaalselt.
Enamus inimesi peab prügi tabuks ning kokku puudet sellega tülgastavaks. Kuna see on käed-külge ja vahest üsna räpane tegevus, on mõistlik võtta endale hetk vaimseks ettevalmistuseks. Kui sa oled ülitundliku lõhnatajuga, on vahest targem daivimine oma hobide nimekirjast välja jätta. Kui aga otsustad minna, pea meeles, et aitad vähendada ühiskonnas kasvavat prügiprobleemi. See mõte võib vähendada esimeste kordadega kaasas käivat ebamugavus tunnet.
Riietu vastavalt.
Suure tõenäosusega määrduvad su riided daivides, seega kanna riideid, millest ei ole kahju. Mugavad riided aitavad sul paremini liikuda, kui peaks näiteks tekkima vajadus konteinerisse ronida. Kanna pikkade varrukatega ja säärtega riideid, siis ei paljasta sa oma nahka võimalikele bakteritele. Eemalda kõik aksessuaarid, mida sa ei taha kaotada.
Varusta ennast abivahenditega.
Vastupidav seljakott või suurem kast on heaks abivahendiks leidude koju tassimisel. Kasti saad ka kasutada väikese trepina, kui oled lühemat kasvu või kui on vaja konteinerisse ronida. Tugevate töökinnastega on julgem prügikastis tuhlata, eriti head on need, mis on osaliselt kummiga kaetud, sest need ei vetti nii kiiresti läbi. Kui ei leia kummiga kaetud töökindaid, võid ka tavalistele kummikinnastele töökindad peale tõmmata. Taskulamp, eriti sellist tüüpi, mille saad peakülge kinnitada, on tänuväärne abimees pimedamal ajal, kuid ka valges võib konteiner olla sügav ning sisemus võib varju jääda.
Võta ainult asju, mida sa tarbid.
Kuigi ahvatlus haarata kõike on suur, vaata siiski kriitilise pilguga. Kui sa ei soovi täiesti korralikku toitu maha jätta, kuid enda söögivarudest juba piisab, on võimalik jagada see abivajajatele. Otsi enda lähedal mõni raskustes pere või muu abivajav inimene ning toimeta osa saagist talle. Võid teha ka Facebooki grupi, mille kaudu oma saaki teistega jagada.
Ole valvas.
Pea meeles, et daivimisele ei vaadata alati lahke pilguga. Jälgi ümbrust ning ole valmis hetkega lahkuma. Veeda võimalikult vähe aega ühes punktis ning liigu edasi kohe, kui oled lõpetanud.
Ära jäta maha segadust.
Kui sa võtsid prügikastist välja midagi, mida sa ei vaja, pane see lõpuks kindlasti tagasi. Kui leiad ka muud prügi, mida sa ise ei ole tekitanud, on ilus see siiski prügikonteinerisse panna. Jäta alati ümbrus sama puhtaks või puhtamaks, kui see oli enne sind.
Mida võtta, mida jätta ning mida nendega edasi teha?
Kui leiad pakendatud toitu, vaata, et pakendid oleksid kinnised ning jälgi kuupäeva.
„Kõlblik kuni“ tähistab aega, millest alates toode on riknenud, „parim enne“ tähistab parimat värskus perioodi ning sobib veel tarbida. Konservtoidud või kuivained on tarbitavad tavaliselt veel kuid peale „parim enne“ möödumist.
Kergesti aeguvaid tooteid tarbi koheselt.
Täpilised banaanid, pehmed avokaadod jms võta kasutusele võimalikult kiiresti. Kuumata kõike, mida vähegi kannatab. Sellega hävitad võimalikud bakterid. Puuviljad, aedviljad ja muu, mida kuumutada ei soovi või ei saa, koori kindlasti. Kui soovid midagi säilitada, on heaks võimaluseks hapendamine või moosiks tegemine.
Kui kahtled, ära võta.
Kasuta loogilist mõtlemist ning kui midagi tundub vähegi kahtlane toidu juures, on targem see jätta. Vaata hoolikalt, kas märkad hallitust või tunned mõnda kummalist lõhna. Need on esimesed selged märgid riknemisest. Kontrolli kõik kaasa võetud kraam kodus veelkord hoolikalt üle. Ära kindlasti tarbi asju, mis on ülessulanud!
Ohutus eelkõige!
Kunagi ei tea, mis võib prügis olla – purunenud klaas, hallitav toit, ohtlikud ained.
Kõik need võivad kahjustada su tervist. Ära rapsi ja rahmelda, nii ei pruugi ohtu märgata ning võid ennast vigastada.
Keegi võis jõuda enne sind.
Prügikonteinerid on ligitõmbavad paljudele loomakestele, seal hulgas hiirtele, rottidele, igasugustele putukatele. Enne kui jalad ees konteinerisse sukeldud veendu, et plats on puhas ja sa ei põrka kokku mõne närilisega, kes seda konteinerit oma koduks peab.
Kohe pesema.
Kui oled koju jõudnud, käi pesemas. Pese end kuuma vee ja antibakteriaalse seebiga ning ära unusta šampooni. Pööra erilist tähelepanu kõrvadele, küünealustele jms.
Kontrolli üle kogu kaasavõetud varandus.
Pese hoolikalt kõik pakendid, puuviljad, aedviljad jm. Kuumtöötle kõike, mis võimalik. Koori puuvilju, aedvilju, juurikaid enne tarbimist. Kui leiad kodus, et mõni asi on ikkagi kahtlane, ära seda kindlasti kasutusse võta.
Artikkel ilmus ajakirjas Vegan 2017. aasta sügisnumbris.
Autoriks on ajakirja peatoimetaja Marimai Kesküla.
Kõiki ilmunud numbreid saab lugeda SIIT.
