Artikli autoriks on Anett Rannamets. Artikkel ilmus ajakirja Vegan veebruarikuu numbris.
Tallinna 32. keskkooli noored tervitavad mind energiliselt ukse peal. Juba enne intervjuu alustamist on aru saada, et selles koolis on inimestevaheline dünaamika midagi sellist, mis inspiratsiooni lendama paneb. Õpilastel on läbisaamine juhtkonnaga väga hea, lausa suurepärane, sest naljast saadakse üksteise seltskonnas sarnaselt aru. Tegemist on ühe esimese keskkooliga, mis hakkas õpilaste eestvedamisel koolisööklas ühe alternatiivina taimetoitu pakkuma. Niisiis on tegemist teerajajatega.
„Statistiliselt olime esimesed, jah,” sõnab õpilasesindusse kuuluv Lennart Mathias Männik, kui teemalõnga lahti veeretame. Tallinna 32. keskkooli toitlustajaks on Koolitoitlustus OÜ, kellega on taimetoidu teemadel suhtlus üsnagi libedalt läinud. Taimetoitu pakutakse koolis alates 2016. aastast.
„Meil sujub jah hästi, muidu meil seda taimetoitu ei oleks,” sõnab kooli gümnaasiumiosa õppealajuhataja Kerstin Vessik ning õpilane Alice Gorobets, kes on vegan, lisab, et kõik taimetoiduga seoses pinnale kerkinud probleemid on saanud lahenduse. Lennart Mathias mainib, et eelmisel aastal tehti ka suur koolitoidu-küsitlus, et ideid koguda.
„Toiduvalikud, mida pakuti, hakkasid korduma. Kui kümme aastat käid koolis ja sööd ühtsama toitu, siis tüdined lihtsalt ära,” toob Alice välja lahendatud murekoha. „Pakkusime variante, mida saaks juurde teha. Kõige esimene taimetoidumenüü siin koolis oligi just õpilaste koostatud. Toitlustaja tunnebki pigem ise huvi, mida me süüa soovime. Aga kõike ei saa ka küsida, sest neilgi on kindlad piirangud.”
Juhtkond viib asjaosalised kokku
Taimetoiduvalikutest meenuvad õpilastele esimesena porgandi-kõrvitsakotletid, juurviljapihvid, mida nad lausa legendaarseks nimetavad, lillkapsapada, kikerherne-sidruni-kookose pasta, veganseljanka, püreesupid, baklažaan erinevates vormides ja minu suure üllatusena … bataadifriikad, mida pakutakse koos täidetud paprikaga! Viimase peale elavnevad ka õpilased silmanähtavalt.
Gerda-Liis Nurmjõe, kes on ise vegan olnud juba üle kolme aasta, mainibki kohe, et see tekitas õpilastes põnevust. „Meil saab taimetoitu talongidega ja kui bataadifriikad tulid, oli järjekord pikem kui tavatoidu oma. Kõik jooksid! Siis oli küll selline tunne korraks, et kas ma ikka süüa saan,” naerab Gerda.
Kui toidu keskmine maksumus päevas on 1,34 eurot, maksab taimetoit 24 senti rohkem. Niisiis, kui oled segatoiduline, kuid soovid ühel päeval taimetoitu süüa, maksad paarkümmend senti juurde.
Kui palju aga koolis üldse taimetoitlasi on? „Seda ei saa talongide järgi kahjuks lugeda, sest paljud õpilased lihtsalt proovivad,” toob Gerda välja. Alice aga ütleb, et tegelikult on taimetoitlus nende koolis justkui eraldi kultuur, eraldi liikumine. „Aastatega on taimetoidu sööjate arv ikka tõusnud küll,” kinnitab õppealajuhataja. Noored toovad välja, et palju on neid, kes segatoidulised, kuid söövad just vahelduse mõttes taimetoitu. Järjekorrad olevat sel teinekord samuti lühemad.
Õpilased kinnitavad, et kooli juhtkond ja töötajad suhtuvad sellesse väga toetavalt. „Meil antakse nii palju vabadust siin koolis absoluutselt kõige osas.”
Kerstin Vessik toobki välja, et kuna ideed tulevad noortelt, pole neil üldse keeruline teostusele kaasa aidata. „Meie ülesanne oli tookord noored ja toitlustaja kokku viia, et nad saaks kuulata ja vaadata, kas annab midagi ära teha.” See ongi koht, mis võiks olla eeskujuks ka teistele. Koolid võiksid taimetoidu soovijad just toitlustajaga kokku viia, sest kuigi juhtkond saab õpilased ära kuulata, ei saa nad oma kätega reaalselt midagi valmis teha.
„Koolid võiksid taimetoidu soovijad just toitlustajaga kokku viia, sest kuigi juhtkond saab õpilased ära kuulata, ei saa nad oma kätega reaalselt midagi valmis teha.”
Noored leiavad, et väga keeruline on juhtkonna põhimõtteid kõigutada, kui neis väga kinni ollakse. „See ei ole ainult toidu teemadel. Kui juhtkond ei aktsepteeri taimetoiduvalikut, on tõenäosus, et ka kuskil mujal on probleeme,” arvab Alice.
Õppealajuhataja kinnitab aga veel, et koolil ei ole üldse raske õpilaste ideedele vastu tulla. „Tarbijad ju näitavad, kas tasub ära. Õpilased. Kui tellijaid on, siis on selline valikuvõimalus mõistlik. Ja kui toitlustaja on sellele avatud, ei tohiks juhtkonnal olla keeruline seda korraldada,” jääb ta oma seisukoha juurde. „Sellised koolid nagu meie on eeskujuks – mitte midagi halba ei juhtu, kui koolis taimetoitu pakkuda,” kinnitab Alice.
Vegantoidu võimalus julgustab noori rohkem uurima
„Minu arust on lahe näha, et see avardab silmaringi nendel, kes kodus taimetoitu ei söö. Ja minul endal on nii mugav, et saan tulla kooli muremõtteta, mida siis täna: supipäeval söön ainult leiba, praepäeval kartulit ja salatit. Ma tean, et saan kõigiga koos laua taga istuda ja süüa,” toob Gerda välja mõtte, et ka teistega koos lõunalauas istuda on väga oluline.
„Ja kasvamise pool ka. Liigume ju ikkagi selles suunas, et oleks rohkem taimetoitlasi. Ja kui koolis on võimalik juba kahe toidu vahel valida, oleme õigel teel,” lisab Lennart Mathias. Õpilased nõustuvad, et sellised muutused saavadki alguse väikestest sammudest.
„On huvitav näha, kuidas ma enda otsustega mõjutan ka teisi inimesi. Paljud kirjutavad mulle, et näe, ostsin täna sojapiima – siis on küll tunne, et oh, ma teen midagi õigesti,” märgib Gerda. „Ma arvan, et nii lihtne on veganluse poole liikuda, kui koolis pakutakse taimetoitu. See oli ka minu jaoks suur motivaator. Kui ma ikkagi istun lauas, kus kõik söövad tavatoitu, uuritakse, mis mu toidu sees on ja kas ma soovitan – tuntakse huvi,” toob Alice välja, et samm sammu haaval hakkavad inimestel taimetoidu peale kõrvad liikuma.
„Mina pole taimetoitlane, aga kuna taimetoit on koolis saadaval ja paljud sõbrad tarbivad seda, tõstab see ka minu teadlikkust. Taimetoit kõlab nii, nagu sööksid ainult taimi. Tänu sellele ma tean, et on nii palju erinevaid võimalusi, mida teha. Ma tean, mis taimetoit tegelikult võib olla,” toob välja arutelu süvenenult kuulanud õpilane Jan-Robert Jannson. Kui küsin, kas ta segatoidulisena usub, et veganlus on tänapäeval vaid trend, jääb ta mõtlema.
“Koolis süüakse taimetoitu rohkem sellepärast, et saada vaheldust. Aga veganlus üldises pildis – see pole moevärk, vaid on keskkonnateadlikkusega kaasa tulnud. Kui ma tean, et hävitame oma planeeti, siis on küsimus selles, mida saan mina ära teha, et seda võimalikult vähe hävitada,” arutleb Jan-Robert küsimuse üle.
„Veganlus üldises pildis pole moevärk, vaid keskkonnateadlikkusega kaasa tulnud: kui ma tean, et hävitame oma planeeti, siis on küsimus selles, mida saan mina ära teha, et seda võimalikult vähe hävitada.”
Lennart Mathias, kes end ise veganiks ei pea, kuid on liha toidulaual vähendanud, toob selle peale välja president Kersti Kaljulaidi mõtte. „Oleme esimene põlvkond, kes teab, et hävitame oma planeeti, ja viimane, kes saab midagi ette võtta.“ Lennart arvab, et peaks liikuma sammhaaval, ega leia, et nüüd peaks sellest tulenevalt lihatoidu pakkumise koolis päeva pealt ära jätma.
„Hea, kui on valik, et eksperimenteerida. Siit on hea edasi liikuda, et leida endale õige. Aga moeasi veganlus kindlasti pole, siis peaks see mõne aja pärast välja surema.”
Kõik suur saab alguse väikesest
Koolis suhtutakse taimetoitlastesse ja veganitesse nii nagu kõikidesse teistessegi õpilastesse – austusega. Ka väljaspool kooli ei esine noortel oma valikute tõttu tavaliselt probleeme, kuid väikeseid tagasilööke tuleb teinekord ikka ette.
„Vahel küsitakse – kui näiteks Hesburgerist midagi osta –, miks ma ikkagi toetan seda ettevõtlust ja kas see on eetiline? Kui mul on võimalus saada sealt see veganroog, siis ma lähen ja näitan soovi,” on Gerda arvamusel. Alice lisab, et väga raske on tal vahel inimesele oma valikuid selgitada, ilma et ta end rünnatuna tunneks. „Vaja on end kohe kaitsta. Aga ma ju räägin tegelikult iseendast, see ei puuduta teisi.”
Gerda jaoks on üks kentsakamaid olukordi ka see, kui ta satub uude seltskonda, kus end tutvustab ja keegi teine peab vajalikuks alati ära mainida, et tegemist on veganiga. “See on Gerda, ta on vegan! Sellest on saanud mu teine nimi, aga see ei ole mind kirjeldav tegur, vaid seisukoht mingite asjade suhtes.”
Noorte sõnul näeb stereotüüp millegi tõttu ette, et veganid on need, kes esimese asjana kõikidele teada annavad, et nad loomset ei tarbi. Gerdale aga tundub, et tegelikult tehakse seda tema eest. „Ma ei hakka kellegi valikuid esile tooma, kui see pole põhjendatud.”
„Noorte sõnul näeb stereotüüp millegi tõttu ette, et veganid on need, kes esimese asjana kõikidele teada annavad, et nad loomset ei tarbi. Gerdale aga tundub, et tegelikult tehakse seda tema eest.”
“See on silt, mis meiega kaasas käib. Suhtumine on selline, et ma küll ei tunne sind, aga ma juba tean, milline sa oled,” ütleb Alice. Noored leiavad lisaks, et teinekord tekitab veganlus ka hea jutupõhja, millest rääkida. „Aga kindlasti ei ole vaja seda kohe mainida. Kui see tuleb jutu käigus välja, siis tuleb. Ma ei leia, et see peaks minuga kaasas liiklema,” on Gerda tugeval arvamusel.
Noored peavad veganlust inimõiguseks. „Veganvalikud võiks ikkagi avalikus kohas olla saadaval. Ma näen oma sõpradegi pealt, kui raske neil koolis on. Räägitakse sellest, et meil on õigus oma arvamusele, et saaksime hoida oma identiteeti – aga mis sellest saab, kui kaasa ei aidata,” jätab Gerda küsimuse õhku rippuma.
Samuti on neil kahju, et karusloomafarmide keelustamisega saadikud kaasa ei taha minna – selle nimel on nii palju vaeva nähtud. „See on veider, sest me ei räägi sajast allkirjast. Me räägime viiekümnest tuhandest allkirjast. Ja karusnahk ei kuulu meie kultuuri juurde mitte kuidagi. Tänavapildis ei näe üldse seda enam,” ütleb Gerda ja lisab, et on näha, kui palju teavitustöö nimel vaeva on nähtud, ning kui tema istuks saadikute seas, hakkaks see talle igatahes silma.
“Näha on, et see teema on rohkemate inimesteni jõudnud,” ütleb Alice ja toob välja, et väga paljud tema sõpruskonnastki on sel teemal sõna võtnud, kes ise näiteks taimse toitumise juurde veel jõudnud ei ole. Gerda märgib jutu jätkuks, et see tundub talle kohati küll koerte-sigade paralleelina, kuid usub, et väikesed sammud viivad ikkagi suurte tegudeni.
„Kui suudad juba ühe toidukorra nädalas taimseks teha, on see suur asi. See karusnahafarmide teema paneb inimesi mõtlema. Või see, et ütled kellelegi: näe – falafel’id, need on hämmastavad! Sellised sammud on olulised. Üks varvas vette,” jääb Gerda positiivseks. “Ja me tuleme tagasi selle koolitoidu juurde – kui pakutakse taimetoitu, siis ongi meil juba üks varvas vees,” liitub Alice.
Lõppude lõpuks on kool koht, kus õpilased veedavad väga suure aja oma elust. Kool ei tohiks olla koht, kus lihtsalt kulgeda, vaid paik, kus areneda, õppida ja tunda end hästi. Kuuluvustunne on oluline ja Tallinna 32. keskkool on suurepärane eeskuju, millest õppust võtta. Sammukaupa, üks varvas vette, üksteist austades ja ära kuulates võib end eneselegi üllatusena leida täpselt nendest kohtadest, kuhu tegelikult jõuda ongi vaja.