6 PÕHJUST, MIKS veganlus võiks olla lahendus globaalsele keskkonnakriisile

Artikli autoriks on Mattias Turovski.
Artikkel ilmus ajakirja Vegan veebruarikuu numbris.

Veganism ühiskondliku liikumisena on täna ilmselt poliitilisem kui kunagi varem. Tõsi, 60ndatel ja 70ndatel, kui ärkas Lääne keskkonnaaktivism, sattus taimse toidu eelistamine keskkonnaaktivistide eestvedamisel samuti suure tähelepanu alla. Ent erinevalt tänasest ei olnud inimkonnal toona keskkonnakriisist nii selget arusaama. Polnud suuremahulisi akadeemilisi uuringuid, mis viitaksid keskkonnaolukorra äkilisele halvenemisele ning selle seotusele loomatööstuse tegevusega.

Kui möödunud sajandi teisel poolel ärganud liikumist võis pidada antiestablishment-stiilis ühiskondlikuks protestiks, on veganluse kui poliitilise ideoloogia taga täna akadeemiline tõsiseltvõetavus, üha kasvav majanduslik potentsiaal ja ülemaailmset keskkonnaprobleemistikku arvestades kisendav vajadus.

Taimekasvatus on seni efektiivseim viis toota toitu

Põhjus selleks on lihtne – taimed ei jookse eest ära. Erinevalt loomadest, kes kõik on konsumendid ehk toiduahelates primaarse produktsiooni tarbijad, on taimed produtsendid. Nad seovad mullast mineraale ja vee ning päikeseenergia koostoimel sünteesivad need loomadele kättesaadavateks kaloriteks.

Taimed on energiat mateeriaks muundamise mõttes efektiivseimad elusolendid planeedil. Seened on tublil teisel kohal. Loomadel aga on mateeria kasvatamiseks möödapääsmatult vaja energiat, mille taimed juba on biomassiks sidunud. Kuitahes ökonoomseks loomade kasvatamist intensiivsete tööstuslike tehnoloogiatega ka ajada ei püüta, pole tulemus ligilähedanegi taimede efektiivsusega.

“Kuitahes ökonoomseks loomade kasvatamist intensiivsete tööstuslike tehnoloogiatega ka ajada ei püüta, pole tulemus ligilähedanegi taimede efektiivsusega.”

Mida kõrgemal troofilisel tasemel asub loom, keda toiduks tarbitakse, seda ebaefektiivsem on tema lihasse talletunud energiakalor. See on ka peamine põhjus, miks lihatööstused kasvatavad peamiselt herbivoore – loomi, kes asuvad toiduahelas madalamatel tasemetel.

Lihast loobudes saame tarbida primaarse produktsiooni tulemeid ise. Kuigi kõrgematel astmetel olevate loomade liha on taimedest tunduvalt kalori-intensiivsem, ei ole see vahekord võrreldav loomade elamise käigus kaotsi läinud energiaga. Loomad jooksevad eest ära, kõnnivad ringi, hingavad, seedivad, mängivad, suhtlevad jne. Teisisõnu, nad „raiskavad“ energiat elamise peale. Sellest rõhuv enamus läheb kaduma, kuitahes intensiivne loomakasvatus ka ei oleks.

Lihatööstus on ökoloogiliselt vastutustundetuim viis toitu toota

Maailma lihakarjade jootmiseks ja söötmiseks kulutab lihatööstus kokku poole kogu inimkonna tarbitavast joogiveest (umbes 2000 triljonit kuupmeetrit aastas – see kogus rahuldaks inimkonna joogiveevajaduse umbes 220 aastaks) ning hiljutise Oxfordi ülikooli uuringu kohaselt kuni 80% kogu planeedi põllumaast.

“Maailmalihakarjade jootmiseks ja söötmiseks kulutab lihatööstus kokku poole koguinimkonna poolttarbitavast joogiveest.”

Samuti panustab lihatööstus enim metsikute elupaikade hävimisele, deforestatsioonile ja maa elurikkuse vabalangusele, olles üheks peamiseks käimasoleva kuuenda massiväljasuremise põhjustajaks.

Lihatööstus vastutab ka suurema hulga kasvuhoonegaaside paiskumise eest atmosfääri kui näiteks kogu maailma transpordisektor kokku. Selle kõrval rahuldab tööstus aga vaid umbes veerandi inimkonna toidukalori vajadustest.

Traditsiooniliste „lihaloomade“ (veislased, sead ja kitslased, kanalised ning terve hulk mereloomi) kasvatamine ja nõudlus nende saaduste järele üha kasvab, vaatamata lihatööstuste üüratule ökoloogilisele jalajäljele.

Keskmine eestlane sööb ligi 5 korda rohkem liha, kui on tervislikust aspektist mõistlik, ja üle poole rohkem kui keskmine maailmakodanik. Kui aga on selge, et modernne intensiivne lihatööstus on planeedi jätkusuutlikkusele hukatuslik ning et liha süüakse pelgalt maitseelamuse ettekäändel tunduvalt rohkem, ei ole tõsiseltvõetavaid põhjendusi selle projekti jätkamiseks võimalik leida.

Liha tootmisel on hulk tööstusele ainuomaseid tõsiseid keskkonnaprobleeme

Taimede tootmisel pole vaja muretseda antibiootikumiresistentsuse pärast. Maailma lihakarjad on suurimad antibiootikumide tarbijad ning määratu osa neist satub kehvade jäätmekäitlusnõuete tõttu loodusesse. Maailma Terviseorganisatsioon on antibiootikumide resistentsuse nimetanud üheks suurimaks ohuks rahvatervisele ning toidujulgeolekule maailmas.

“Maailma lihakarjad on suurimad antibiootikumide tarbijad ning määratu osa neist toimeainetest satub kehvade jäätmekäitlusnõuete tõttu loodusesse.”

Samuti on väga tõsine probleem lihatööstusest tulenev toitainetereostus maailma ökosüsteemidele. Erinevalt taimedest, kelle puhul tuleb samuti tähtsustada väetiste sattumise vältimist looduslikesse kooslustesse, eriti veekogudesse, on loomatööstusel sellele lisanduvalt problemaatiline ka sõnniku ja väljaheidete küsimus.

Maailma lihakarjad toodavad uskumatutes kogustes väljaheiteid, mis on paljuski saastunud ravimijääkide, steroidide, hormoonide ning taimekaitsevahenditega. Nende väljaheidete käitlemine pole piisavalt reguleeritud ja tihti puudub piisav järelevalve; paljudel riikidel ka võimekus rajada piisaval hulgal jäätmepuhastusjaamu.

Sattumisel loodusesse võimendavad toitainetest kubisevad väljaheited looduslikke protsesse nagu eutrofikatsioon ehk veekogude toitainetega üleküllastumine, põhjustades surnud tsoone meredes ning siseveekogude ja -merede kinnikasvamist, rääkimata ohtlike ravimijääkide sisenemisest ökosüsteemidesse ja seega organismidesse.

Suuremahuline üleminek taimsele toidule on juba täna võimalik

Võiks väita, et taimetoidu osakaalu suurendamise kõrval on loodussõbraliku tuleviku ehitamisel võrdselt tähtis ka üleminek taastuvenergiale, süsihappegaasi siduvate tehnoloogiate kasutuselevõtt või veejulgeoleku tagamine. Ent neid protsesse pidurdab kas tehnoloogiliste võimaluste, olemasoleva infrastruktuuri või poliitilise tahte puudumine.

Erinevalt eelmainitutest on kiire, järkjärguline üleminek peamiselt taimsele põllumajandusele tehnoloogiliselt võimalik juba täna. Kusjuures, see ei vaja põllumaa suurendamist looduskeskkonna arvelt, pakub lahendusi paljudele globaalsetele keskkonnaprobleemidele ning on nii mõneski progressiivses riigis juba kujunemas eraldiseisvaks poliitiliseks eesmärgiks.

Jah, võib-olla tehakse lähitulevikus läbimurdeid katseklaasiliha tootmises või tekib turg putukafarmide järele. Tõsiasjaks jääb, et meil ei ole aega ega põhjust ootama jääda, mil tehnoloogia uuele reaalsusele järele jõuab. Keskkonnasõbralik alternatiiv on taimsete saadustena juba olemas ning areneb nõudluse kasvades ka ise jõudsalt ökoinnovatsiooni suunas.

Veganlus kasvatab keskkonnateadlikkust

Teadlikkuse tõus keskkonnaseisundi halvenemise teemal on meie aja üks tähtsamaid ühiskondlikke prioriteete. Olles algselt rahvaliikumine, tekitab veganlus iseenesest kriitilist massi hoolivatest, keskkonnaprobleeme teadvustavatest ning infot jagavatest maailmakodanikest.

Inimestel, kogukondadel ega riikidel pole ühtegi ületamatut takistust taimse toidu osakaalu suurendamiseks oma menüüs. Akadeemiline arusaam maailma ökoloogilisest reaalsusest ning taimetoidu tervislikest eelistest ainult julgustab seda nihet.

Veganlus osutab ka ühiskonna eetilistele murekohtadele

Nagu eelnevalt mainitud, kannatavad maailma ökosüsteemid ja nende elanikud, sh inimesed, ületarbimise käes. Arusaam heaolust kui lühiajalisest materiaalsest jõukusest on ekslik, kui vaadata selle suhtumise tagajärgi looduskeskkonnale, ühiskondades süvenevale sissetulekute ja võimaluste ebavõrdsusele, hoolimatusele suure osa inimkonna kannatuste suhtes jne.

Tõsi, pelgalt taimse toidu osakaalu suurendamine oma menüüs ei kõneta neid murekohti otseselt. Veganluse kui filosoofilise mõttesuuna ning ideoloogia taga lasuvad aga hoole-eetika, materiaalse minimalismi, jätkusuutlikkuse, loomaõiguste ning liikidevahelise ebavõrdsuse vähendamise põhimõtted.

On selgemast selgem, et globaalseid kriise ei saa lahendada ilma ulatusliku koostööta. Veganlus kui liikumine rõhutab kogu inimkonnale samaväärselt korda minevaid keskkonnaalaseid ning eetilisi murekohti, tõstes inimeste teadlikkust oma käitumisharjumuste laiemast mõjust ning julgustades kõiki kasvõi iseenda võrra olukorda parandama.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi