Kristina Mering
Ameerikas ja Euroopas on viimasel ajal sagedamini näha, kuidas suured loomaõiguste organisatsioonid on pööranud pead loomade heaolukampaaniate poole. Kampaaniate sihtmärgiks on näiteks puurikanade mune kasutavad ettevõtted, keda veendakse nende kasutamisest loobuma või mõne julma praktika keelustamise poole liikumine, mis muidu on loomatööstustes tavaline (nt põrsaste tuimestuseta kastreerimine või hammaste lõikamine). Ka Eestis alustas tegevust MTÜ Nähtamatud Loomad, mis oma kampaaniates on pragmaatilise suuna võtnud.
Need kampaaniad on aga loomaõiguste abolitsionistlikuma suuna esindajatelt palju kriitikat saanud. Vastuväideteks on näiteks, et kui me ei nõua loomatööstuste kohest lõppu, anname nõusoleku loomade ekspluateerimisele ning see, et loomade heaolu parandamisest ei piisa, loomade kasutamine inimhuvide rahuldamiseks tuleks kohe lõpetada.
Mis on pannud loomaõiguste organisatsioone ja aktiviste strateegilise valikuna just heaolukampaaniate poole vaatama? Esiteks on selleks efektiivsus. Vaatame erinevate taktikate tulemuslikkust loomaõigusaktivismi kulgemisloo vältel. Kui võrrelda „kõik või mitte midagi“ kampaaniaid, mida globaalne veganliikumine 70ndatest alates on eest vedanud, siis selle tulemuseks on erinevates riikides maksimaalselt mõni protsent vegetaarlaseid või veganeid elanikkonnast. See on küll väike arv, aga oluline, võrreldes toimunud lihatööstuse ekspansiooniga ja loomade, keda lihatootmiseks kasutatakse, arvu suurenemisega. Liha jt loomsete toodete tööstused on jätkuvalt enamikes riikides olulisel kohal ning panustavad hoolega, et nende müüginumbrid ei langeks. Kui rääkida loomatööstuste probleemidest ja pakkuda inimestele ainsa lahendusena välja veganlust, oleme paratamatult olukorras, kus inimesed tunnevad end tihti psühholoogilises kitsikuses. Nad tahaksid küll loomi aidata, aga ei ole veel valmis veganiks hakkama. Seepärast inimeste arv, keda kõnetab mitte-vegan ühiskonnas veganiks hakkamine, jääbki mõne protsendi kanti.
Tänu Poola organisatsiooni Otwarte Klatki heale tööle ja pragmaatilisele lähenemisele on Poolas 10% elanikkonnast taimetoitlased ning 30% vähendamas liha tarbimist.
Mida teha? Üks variant võib olla väiksemate sammude, väiksemate tegude, kuidas loomi aidata saaks, laiem kajastus. Näiteks puurikanade munadest loobumine. Loomakaitseorganisatsioonid nt Taanis, Saksamaal ja Austrias on tänaseks saavutanud olukorra, kus kõigil riigis tegutsevatel toidupoodidel on selged avalikustatud heaolupõhimõtted, mille kohaselt nad ei müü puurikanade mune. Tänu Poola organisatsiooni Otwarte Klatki heale tööle ja pragmaatilisele lähenemisele on Poolas 10% elanikkonnast taimetoitlased ning 30% vähendamas liha tarbimist.
Kui üleskutse on väga resoluutne, nagu munadest totaalne loobumine, saame alati vähem inimesi kampaaniaga kaasa tulema, võrreldes üleskutsega, mis jätab inimestele rohkem otsustusruumi. Psühholoogiast on teada, et inimesed tahavad alati tunda, et otsustavad ise oma elu ja valikute üle, mitte ei tee midagi, sest keegi teine ütleb või käsib. Sama toimib ka loomaõiguste kampaaniate üleskutsetega. Kui me kutsume üles pidama Taimset Teisipäeva, ei tunne inimesed, et neilt palutakse midagi liialt suurt. Taimse Teisipäevaga liitudes hakkavad nad aga õppima taimset kokkamist ja tutvuvad söögikohtades pakutavate taimsete võimalustega. Seega saavutame kõige olulisema esimese sammu teel paremuse poole. Siit tuleb edasi teine psühholoogiline tarkus, mis tähendab teadlikkust “jalg ukse vahele”-strateegiast. Kui me oleme kelleltki midagi väikest palunud, siis on suurem tõenäosus, et tal tekib endast pilt “Ma olen selline inimene, kes liitub selliste üleskutsetega” ja kui me hiljem räägime lisaks Taimsele Teisipäevale ja puurikanade munadele ka muudest valikutest, on suurem tõenäosus, et ta on neile avatud.
Kui suur hulk inimesi astub väikse sammu, on selle mõju kokkuvõttes suurem, kui väike hulk elanikkonnast astub suure sammu.
Kui suur hulk inimesi astub väikse sammu, on selle mõju kokkuvõttes suurem, kui väike hulk elanikkonnast astub suure sammu. Suur hulk lihavähendajaid või puurikanade munade mitteostjaid omab kokkuvõttes laiemat mõju, kui väike hulk veganeid. Ja mis eriti hea – sel suurel hulgal, kes väikeste sammudega head tegema hakkavad, on suurem tõenäosus hiljem veganlusele avatud olla. Meie pikaajalised strateegiad loomade aitamiseks on sellisel kujul eriti vajalikud, sest aitavad tegevust planeerida ühiskonnaga kooskõlas ja sellisel viisil, mis meid maksimaalse tulemuseni viib. Sest see ongi ju päeva lõpuks kõige olulisem – mis kõige rohkem loomi aitab.