“Hullust” aktivistist hinnatud vegankokaks: Mikk Mägi

Foto: Krõõt Tarkmeel

Sisemiselt mässumeelne ja tulihingeline loomaõiguslane Mikk Mägi unistab maailma rahust, tahab muuta vegantoidu normaalseks, aga kõige selle juures peab ennast tüübiks, kes lihtsalt teeb süüa.

Millal Mikust taimetoitlane sai, ta enam selgelt ei mäleta. „Siis internetiajastu hakkas alles ärkama. Ma nägin mingit videot kuskil ja mõtlesin, et okei, ma hakkan taimetoitlaseks,“ meenutab Mikk, kuid tunnistab, et sõi siis veel piima- ja munatooteid. Veganismi teemat siis veel ei olnud, kuid ka see hakkas peatselt Eestis levima.

„Vegan sai minust, kui loomakaitsega tegelema hakkasin ja sain aru, et piima- ja munatööstus on tegelikult veel hullem kui lihatööstus, sest piima ja mune võetakse kogu aeg. Ja siis lõpuks see loom läheb samamoodi lihaks,“ jutustab ta, kuidas temast vegan sai.

„Mõtlesin, et kui ma tahan olla loomaõiguslane, siis pean nendest loobuma. See oligi äkki 2005. või 2006. aastal.“

Hullud noored aktivistid

Mikk, kes täna on veganrestorani V peakokk, asutas omal ajal MTÜ Loomade Nimel. „Ma mäletan, et tahtsin teha hullult midagi, aga siis mu mõtted olid tol ajal liiga radikaalsed,“ meenutab Mikk, tuues näiteks meeleavaldused. Tollal oli Eestis olemas küll loomakaitseselts, kuid see polnud mehe jaoks piisav väljenduskoht. Saadigi kokku ja mõeldi, et võiks midagi ära teha.

„Nii see pall veerema hakkaski,“ tõdeb ta. „Meie esimene suurem üritus oli Eesti esimene karusnahavastane meeleavaldus,“ meenutab ta esimest suuremat asja, mis inimestele neid tutvustas. Pärast seda leidsid paljud inimesed tee nende juurde, ise samal ajal õppides, kuidas sellist liikumist korraldada, sest kogemust ju polnud.

„Me olime need hullud noored aktivistid, kellele öeldi, minge tööle, ja küsiti, kas meil oma ajaga midagi paremat pole teha,“ tunnistab ta täna, et ühiskonna reaktsioon ei olnud midagi head.

„Meid võeti kogu aeg kui radikaale ja hulle. Aga noh, siis me ikka röökisime, karjusime, peksime vastu karusnahapoe aknaid ja elasime oma emotsioone välja. Ja enda arust tegime õiget asja. See oligi see, kuidas inimesed meid kõrvalt nägid,“ pajatab ta.

„Me olime need hullud noored aktivistid, kellele öeldi, et minge tööle, ja küsiti, kas meil oma ajaga midagi paremat pole teha.“

Ühel hetkel tuli teha aga valik. Kas jätkata aktiivset võitlust loomade nimel või võtta vastu väljakutse hakata restoranis inimestele maitsenaudinguid pakkuma.

„Enne kui restoran tuli, tegin ma catering’i ja neid töid hakkas hästi palju tulema. Siis avaneski võimalus restoran luua ja mina pidin tegema valiku,“ tunnistab ta, et see oli tema jaoks äärmiselt keeruline hetk.

Mikk, kes oli harjunud võitlema ja sõdima, pidi tegema valiku – kas olla aktiivne aktivist või hakata süüa tegema. „Nii palju, kui ma saan, võtan sõna ja ütlen, mis ma mõtlen. Aga ma ei ole enam aktiivselt projektijuht. Kui kellelgi on abi vaja, siis alati aitan,“ ei ole temast tänaseni tegelikkuses aktivistihing kuskile kadunud.

Minu küsimuse peale, milline on Eesti vegankogukond, jäi Mikk pikalt mõtlema. Pärast pikka pausi tunnistas ta, et ei oskagi seda iseloomustada.

„Mingi aeg, kui see kogukond tekkima hakkas  – nüüd on veganeid muidugi väga palju –, oli tunne, et sa tead kõiki veganeid Eestis. „Ah-haa! See tüüp – ta on vegan!“ Aga nüüd on nagu … Kuidas öeldaksegi, nagu seeni pärast vihma,“ tundub talle. Samas tunnistab, et tal on selle üle ainult väga hea meel ja see on lahe.

„Kunagi oli kolm punkarit, kes olid veganid, aga nüüd on see laiemale ringile normaalsus.”

„Nüüd on see kogukond nii suur, et selles on veel omad kogukonnad: toortoitlased, loomaõiguslased ja punkarid, kes on veganid. Mingi hetk olid veganid alternatiivsed tüübid, aga nüüd on neid nii palju ja kõiki ühendab see veganistlik maailmavaade,“ on ta südamest õnnelik, et see levib.

Kunagi oli vaid üks porgandikotlet

Koos kogukonna suurenemisega on tulnud juurde ka palju vegantooteid, mida meie poelettidel müüakse.

Foto: Krõõt Tarkmeel

„Enne oli nii, et kui olid vegan, siis sul ei jäänud muud üle, kui võtta see porgandikotlet, aga nüüd on see vegan-teema selliseks läinud, et esiteks saab poes valida ja teiseks pannakse väga palju rõhku sellele, et vegantoode oleks hea ja maitsev ning et seda ostaks ka mitteveganid,“ tõdeb ta, et kunagi ei olnudki muud varianti, kui selle ühe valiku üle rõõmu tunda. Nüüdseks on Miku sõnul kogu vegankraam kvaliteetsemaks läinud.

Aja jooksul on toimunud teisigi suuri muutusi ja edasiminekuid. „Nüüd, kui oli innovatiivse toidu konverents, mida korraldasid Nähtamatud Loomad, kohtasin seal üht Soome tuttavat, kes ka on hästi pikalt vegan ja aktivist olnud. Ta tõi välja, et kui me kunagi selliseid üritusi organiseerisime, toimusid need kuskil noortekeskustes ja kogunemiskohtades. Olid väikesed üritused, kuhu tuli kohale käputäis inimesi. Ja nüüd me räägime, kuidas kümne aastaga kõik muutunud on. Hotelli konverentsiruumis! Kunagi oli umbes kolm punkarit, kes olid veganid, aga nüüd on see laiemale ringile normaalsus.“

Meie vestluse katkestab üks teenindaja, kes küsib, kas Mikk oleks nõus andma autogrammi  ühele naisterahvale, kes tema kokaraamatu on kingituseks ostnud. „Ma ise pean ennast mingiks tüübiks, kes teeb lihtsalt süüa,“ tunnistab Mikk, et tähelepanu on tema jaoks harjumatu.

Vestlust jätkates küsin ta käest, mis on tema arvates meie ühiskonnas suurim valupunkt.

„Nüüd on käes see aeg, kus riiklikud toitumisnõustajad ja kavade koostajad võiksid aktsepteerida veganlust. Igal pool meie ümber – Soomes, Rootsis – juba riiklikult öeldakse välja, et vegan on normaalne olla, kui sa jälgid, mida sööd, et saaksid kõik ained kätte. Meil võiks ka näiteks Tervise Arengu Instituut öelda, et sellega saab hakkama. Nad on aastatega küll pehmenenud, aga …“ jätab ta pooleli.

„Nüüd on käes see aeg, kus riiklikud toitumisnõustajad ja kavade koostajad võiksid aktsepteerida veganlust. Igal pool meie ümber – Soomes, Rootsis – juba riiklikult öeldakse välja, et vegan on normaalne olla …“

„Ja kui ma ütlen „kui sa jälgid, mida sa sööd“, siis ei ole vahet, kas oled vegan või mitte,“ kirjeldab ta ühte valupunkti, mis võiks lahendatud saada.

Foto: Krõõt Tarkmeel

Kui ütlen, et üks levinumaid müüte on see, et Eestis ei ole loomakasvatused nii äärmuslikud kui välismaal tehtud videotes, tunnistab mees, et arvas isegi kunagi sama.

„Nende mõte ongi näidata seda, et loomad kannatavad. See ongi kõige hullem müüt, et meil ei ole nii hull. Need kohad on kinniste uste taga! Selleks neid videoid tehaksegi. Vaatad Ameerika videoid ja mõtled, et ikka väga hull on. Ma arvasin ka, et Eestis ei ole hull. Nüüd vaatad, et Eestis on mõni asi hullemgi veel.“

„Minu unistus on maailmarahu. See on selline suur asi, millest unistada, aga mida kunagi ei tule,“ räägib Mikk enda isiklikust unistusest. Siiski õhkub temast killuke lootust, et ühel päeval seegi unistus tõeks võib saada.

„Aga veganlusest rääkides on minu kui loomaõiguslase unistus see, et Eestis keelustataks karusnahakasvandused. See oleks mu unistus. Tundub, et see on ka käega katsutav. See pole selline, et inimesed võiksid kõik lihasöömisest loobuda. See on selline teostatav unistus. Kui see on tehtud, siis mõtlen uue,“ muigab ta.

Artikli autoriks on Andra Nõlvak. Artikkel ilmus ajakirja
detsembrikuu numbris.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi