FOTOD! Võimas! Kaks matkajat KÕNDISID ÜLE 4000 KILOMEETRI põiki läbi Ameerika!

Reisikirja autoriks on Stiina Kristal. Reisikiri ilmus ajakirja
detsembrikuu numbris.

Pärast nelja kuud Costa Rica džunglis elamist ning kuud aega Mehhikos sukeldumist ja purjeka ehitamist saabusime 19. märtsil lõpuks San Diegosse. Olime eelseisvat matka planeerinud ligi kaks aastat, kuid meile ei jõudnud veel pikka aega kohale, et veedamegi järgmised viis-kuus kuud matkates ja telgis ööbides.

Mis matk see siis selline on? Pacific Crest Trail (lühidalt PCT) on üks kolmest USA pikimaist ja vanimaist rahvuslikest pikamaa-matkaradadest. Kokku tuleb kõndida ca 4300 kilomeetrit läbi kolme lääneosariigi – Mehhiko piiri äärest Kanada piirini.

Kogu raja võib jagada viieks osaks: kõrb, Sierra Nevada kõrgmäestik, mägine ja kuiv Põhja- California, vulkaaniline Oregon ja rohelust täis Kaskaadide mäestik Washingtonis. Meie viisa kehtis kuus kuud ehk meil oli kogu trassi läbimiseks aega täpselt 180 päeva.

Otsustasime oma matka alustada võrdlemisi vara: ideaalseks peetakse aprilli keskpunkti jäävat starti, ent meie alustasime juba 22. märtsil. Varane algus tähendas meie jaoks aga leebemat temperatuuri ja rohkem vett kõrbes, kergemaid jõeületusi Sierra Nevada mäestikus, vähem metsatulekahjusid ja võimalust enne esimese lume saabumist Kanada piirini jõuda.

Muidugi tähendas see aga suures koguses lund läbi kogu kõrgmäestiku, muutes selle osa meie matkast praktiliselt mägironimis-ekspeditsiooniks. Aga meile meeldibki, kui on raske.

Inglid ja maagia

San Diegos ööbisime oma viimased kaks tsiviliseeritud ööd ühe väga toreda paari väga uhkes kodus – Judy ja John on trail angels ehk nö inglid, kes matkajaid aitavad. Selliseid ingleid on sadu ja neid leidub kõigis kolmes osariigis, mille PCT läbib. Mõned inglid pakuvad öömaja, sõidutavad sind linna toiduvarusid täiendama või jätavad kogunisti söögi- ja joogipoolist otse raja äärde (nö trail magic).

Judy ja John sõidutasid meid ka 22. märtsi hommikul umbes tunni aja kaugusel asuvasse Mehhiko piiri äärsesse külla nimega Campo. Tegime mõned fotod PCT lõunapoolse monumendi juures, katsusime seda viletsat plekist kokkulapitud piiri ja vaatasime läbi aukude isegi Mehhikosse. Tol päeval alustas oma matka kokku ca kümme inimest.

Astusime oma esimesed sammud tormise taeva taustal, kõrbeliiv jalge all tolmamas. Tahaksin öelda, et meie ümber oli vaid loodus ja vaikus, aga tegelikkuses kõlas iga kümne minuti tagant piirivalve helikopteri vurin. Ja arvestades fakti, et asusime San Diego ja Los Angelese läheduses, oli pidevalt kuulda ka lennukeid.

„Esimene vesi oli 20 miili kaugusel – sinna plaanisime jõuda järgmisel hommikul. Seega kandsime kaasas viite liitrit vett lisaks ülirasketele seljakottidele.“

Tsivilisatsiooni meenutavatele faktoritele kontrastina pidime aga tunnistama, et oleme nüüd omapäi. Kõrbes. Esimene vesi oli 20 miili kaugusel – sinna plaanisime jõuda järgmisel hommikul. Seega kandsime kaasas viite liitrit vett lisaks ülirasketele seljakottidele.

Liiv, kuumus, maod ja Donald Trump

Oma esimest lõgismadu kohtasime juba kümnendal kilomeetril. Ta oli täiskasvanud, istus kerratõmbunult täpselt keset rada ning põrises vihaselt, kui lähenesime. Ootasime, kuni ta veidi eemale tõmbus, ning möödusime seejärel ringiga.

Esimesed paar nädalat, kuniks jalad uue režiimiga harjusid, painasid meid lihasvalu ja villid. Juba pärast 100 miili muretsesin endale uued jalanõud, kus paisunud jalgadel rohkem ruumi oli. Edasi läks kõik ülesmäge (ka sõna otseses mõttes, kõrb ei ole sugugi lame). Kohtasime palju matkajaid kõikjalt maailmast, harjusime 8- kuni 12-tunniste tööpäevadega“ ja eelkõige nautisime, et matkamine võimaldas meil loodust näha.

Juba pärast 100 miili muretsesin endale uued jalanõud, kus paisunud jalgadel rohkem ruumi oli.“

Kohtasime vaieldamatult vaid meeldivaid ja abivalmis kohalikke, kes pea alati esimese asjana vabandasid, et neil nii häbiväärne president on. Peab aga tõdema, et meid jättis see täiesti külmaks – tavaelust eemal olles unustasime kõik päevauudised, igapäevamured ja stressi. Meie mõtetes olid vaid toit, õhtune telkimisplats ja konkreetse päeva kilometraaž.

Pärast 1100 kilomeetrit liiva, kuivust, madusid ja kuumust jõudsime lõpuks Sierra Nevada mäestikku. Juba eelnevalt võisime kaugetel mäetippudel lund imetleda, aga nüüd pidime selles keskkonnas ka elama ja matkama.

Igal hommikul ärkasime juba kolme-nelja ajal, mil väljas olid veel miinuskraadid, eesmärgiks kõval lumel nii palju kilomeetreid matkata kuni võimalik. Juba kella üheksa ajal hommikul hakkas lumi sulama ja iga neljas samm viis meid puusadeni lumme.

Igal hommikul ärkasime juba kolme-nelja ajal, mil väljas olid veel miinuskraadid, eesmärgiks kõval lumel nii palju kilomeetreid matkata kuni võimalik.“

Iga päev tuli ületada ka vähemalt üks orgudevaheline mägipääs, neist kõrgeim 4000 meetrit. Kõige raskema osa ajal kandsime kaasas üheksa päeva jagu toitu, umbes kaks kilo kaaluvat karudevastast toidukanistrit, jääkirvest ja talveriideid – kokku umbes 20 kilogrammi.

Selle ekstreemse osa läbimine tundus justkui suur verstapost olevat, aga tõde on see, et me polnud oma matkaga isegi mitte poole peal, rääkimata California põhjapoolsest piirist.

Pärast Sierra Nevadat laskusime taas madalamale, kus igapäevased 35 soojakraadi ja varju puudumine meil eriti puhata ei lasknud.

Põhja-Californias sattusime ka kokku kolme matkajaga, kellega koos liikusime kuni Kanada piirini. Neist sai meie nö matkaperekond ehk trail family.

Lõpuks läbi California

Kogu California läbimiseks kulus meil kokku kolm kuud. Oregoni piiri ületamine oli seega hetk, mida olime pikisilmi oodanud. Vaid paarkümmend miili üle piiri leegitses aga suur metsatulekahju, mistõttu umbes 20 miili pikkune jupp meie matkarajast oli kinni.

Puhkasime paar päeva Ashlandis ja hääletasime seejärel teisele poole tulekahjut. Pärast kuudepikkust matkamist olid meie jalad tugevad ja Oregoni suhteliselt kerge rajaprofiil viis pikkade päevadeni. 45-kilomeetrised päevad muutusid tavaliseks. Lisaks üllatas Oregon meid oma kuivusega. Mitmes kohas olid ligi 40-miilised rajalõigud, kus polnud ühtegi joogiveeallikat. Õnneks olid trail angel’id mitmesse kohta viinud kanistrite kaupa joogivett.

Pärast kuudepikkust matkamist olid meie jalad tugevad ja Oregoni suhteliselt kerge rajaprofiil viis pikkade päevadeni. 45-kilomeetrised päevad muutusid tavaliseks.“

Oregoni osariigist jäi kõige enam meelde Three Sisters Wilderness – kolm suurt vulkaani, mis oma lumiste tippudega kogu maastiku üle valvasid. Enamasti kulges matkarada seal läbi männimetsade. Möödusime sadadest järvedest, kus alati ujumas käisime. Lisaks liitus meie matkagrupiga tuhandeid sääski. Nende peletamiseks hästi töötav lõkketegemine oli aga kogu osariigis tuleohu tõttu keelatud.

Veel viimane osariik

Oregoni ja Washingtoni osariike eraldab Columbia jõe org. Üle jõe kulgev suur metallist Jumalate Sild (Bridge of Gods) tähistas meie matka viimase etapi algust.

Kohe algusest peale võis Washingtonis märgata kuumust, õhuniiskuse kasvu ja tohutut rohelust. Suur kontrast eelnenud kahele kuivale osariigile. Igapäevased tõusumeetrid kasvasid jälle üle tuhande. Lisandusid uued metsatulekahjud ja ebakindlus tuleviku suhtes: mõnes mõttes ei jõudnud me lõppu ära oodata, ent samas polnud me ka valmis tagasi tsivilisatsiooni naasma.

Liikusime aga kindlalt edasi, jätkates oma igapäevast rutiini: hommikusöök kell seitse, matka algus kaheksast, lõuna pärast 32 kilomeetrit, veel kolm-neli tundi matkamist, telk püsti, õhtusöök ja magamaminek. Kanada piiri lähedusse jõudes hakkas ka ilm muutuma – temperatuur langes, saime vihma, udu ja tuult.

Lisaks rikkus meie vaateid kaunist Kaskaadide mäestikust pidev metsatulekahjudest tulev suits. Tagatipuks saime umbes 100 miili enne lõppu teada, et tulekahju tõttu on PCT viimane lõik ning ka selle ametlik põhjapoolne monument suletud. Motivatsioon langes nulli.

Ent meie eesmärk oli ju jõuda jalgsi Kanada piirile, mistõttu otsustasime kasutada alternatiivset rada, mis kulges paralleelselt PCT-ga. 29. augusti pärastlõunal jõudsimegi metsasihini, mis riikidevahelist piiri tähistab, ning tegime väikese piiriposti juures pilti. Tol hetkel emotsioone polnud, sest meile ei jõudnud kohale, et nüüd ongi kõik.

Täpselt viis kuud ja üks nädal kulus meil 4300 miili läbimiseks.“

Täpselt viis kuud ja üks nädal kulus meil 4300 miili läbimiseks. Meie jalad olid tugevamad kui kunagi varem, tahtejõud vankumatu ning süda rikkam kui eales varem. Nägime eepilist loodust, kohtasime fantastilisi inimesi ning saime jälle kord kogemuse võrra rikkamaks.

PS! Kui sa nende lühikest matkavideot veel pole näinud, 
vaata seda kindlasti SIIT. 

Nippe veganitest pikamaa-matkajatele

  1. Hommikusöögiks on ikkagi parim kaerahelbepuder. Lihtne valmistada (saab ka külma veega), peale pähkleid, rosinaid ja pähklikreemi.
  2. Ära unusta vitamiine ja mineraale. Lihaskrampide vältimiseks peaks kindlasti võtma kaltsiumi-magneesiumi!
  3. Et joogivesi liiga üksluiseks ei muutuks, võib sinna lisada maitsestajat, mis sisaldab ka vitamiine.
  4. Šokolaadi asemel tarbi müslibatoone ning puuvilja- ja kaerahelbepõhiseid snäkke või kuivatatud puuvilju.

5. Õhtusöögiks võiks enamasti olla mõni kuivatatud veganriisiroog, kartulipuder või nuudlid. Hea mõte on lisada ka dehüdreeritud ube, mida saab tihti kaalukaubana osta.

6. Kui matkad õigel hooajal, ära unusta ka fakti, et oled keset loodust: metsik sinep, hapuoblikas, nõges, mustikad, karusmarjad ja palju muud on sinu päralt!

7. Ära kasuta raskeid traditsioonilisi (nahast) matkasaapaid. Pikal matkal on oluline, et su jalal oleks ruumi. Kasuta maastikujooksuks mõeldud jalanõusid, mis on sulle paar numbrit suuremad, et arvestada jala paisumisega. Sellised jalanõud on kerged ja kuivavad kiiresti, kuid kaitsevad siiski su jalga kivide ja okste eest. Pikal matkal on jalad sinu kõige olulisemad töövahendid.

8. Kui võimalik, kasuta sünteetilist magamiskotti ja veendu, et see oleks vajalikule temperatuurile vastav. Hea uni on suure füüsilise pingutuse korral ülioluline!

9. Puhka! Tee fotopause, korralik pikk lõunapaus ja mine varakult õhtul telki, et veel juttu ajada või päevikut pidada.

10. PCT matkaraja jaoks leidub Facebookis ka grupp nimega Vegan PCT Hikers, kust leiab iga rajal oleva linna ja külakese kohta vegan-spetsiifilist informatsiooni.

Jälgi Stiina ja Kristiansi seiklusi INSTAGRAMIS
või nende BLOGIS.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi