Janiš Laende
Keerasin järjekordse tühja lehe ette, haarasin pastaka tugevamini sõrmede vahele ja ohkasin. Raske on. Kohv kruusis oli oma jahtumisprotsessiga lõpusirgel ja väikese musta lauakella osutid torkasid kõrvu kui suruõhuvasarad. TiK-taK-tiK-taK. Aeg läheb, aga mina jokutan. Soe õhk radikates, seenekaste külmikus ja täpselt õige pehmusega madrats perse all. Samal ajal on väljas mõrv. Minul on nädalavahetuseks plaanid, tänastel surmamõistetutel on lootusetus ja terasbetooniga polsterdatud appikarjed. Loomad surevad, linnud surevad, aga mina ei suuda isegi relva ähvardusel naabrile seletada, mis elajas see empaatia veel on. Võib-olla olen ma alla andnud. Veri voolab tänavail, aga see-eest on kaubamajas allahindlus. Selle aasta suurim.
Jah, jõulud tulevad. Uued ohvrid, uued armu palumised ja uued surnukehad pererahva joovastuseks tohutu suurtel hõbeliudadel, kaste külgedelt voolamas. Inimesed on rõõmsad ja tahtmist täis rappida sel tähtsal päeval nii paljusid, kui jaksu on ja traditsiooniliselt mitte vähemal kui kaheteistkümnel erineval moel. Jeesus Kristus! Viitsid, tule ja ütle, et see ei ole okei tsiviliseeritud ühiskonnas niimoodi käituda? Aga Jeesus ei viitsi. Muidugi mitte, Jeesusel on täna sünnipäev.
Jõulud ongi loomadest hoolivale indiviidile raske aeg. Lapsepõlve rõõmupüha on muutunud Christopher Nolani käsikirjaga õudukaks: vaata, kummast otsast tahad, ikka ei saa muhvigi aru. Kuidas on see võimalik? Kujuta ette… sinu ees lebab äsja paarikuuseks saanud, raseeritud moega, röstitud, nunnu põrsas… Või noh, nunnu oli ta jupp aega tagasi. Ma ei ole kindel, et surnukeha, mille hambu surutud punapõskne õun viimast helget naeratust lahkunu näole üritab manada, keegi nunnuks saab nimetada, aga siin ta igatahes on – saba keerdus, silm krõllis, kahvel seljas. Taiese ümber kogunevad pidulised, löövad käsi kokku ja kiidavad: „Hästi tehtud! Esteetiline ja lõhnab hästi!” Toanurgas kuuse manu kössitab üksik vegan, kellel loomaõigustest nii sooja kui külma näikse olevat, ning katkub juukseid. Vahepeal tuuakse talle bukett porgandit ja patsutatakse õlale. „Pole hullu, ükskord aastas kannatad ära,” ütlevad nad. „Traditsioone peab austama,” ütlevad nad. „Tule proovi vähemalt verivorstigi,” ütlevad nad. Kui kingituste jagamiseks läheb, saab igaüks vanaisalt uue õnge ja vanaemalt lambavillased sokid. Erandeid ei teha. Lõpus on puänt, milles rullub lahti häiritud vegani nüansirohke ja hämar plaan olla vait ja püüdlikult naeratada.
Ma tean paari inimest, kellele ei meeldi mannavaht – väga veider. Ma tean mõnda, kes ei seedi System of a Downi muusikat – kahtlane. Eksisteerib käputäis inimesi, kes jumaldavad värsket koriandrit – absoluutselt arusaamatu. Aga okei, inimesed ongi erinevad. Üks, milles pea kõik – noored ja vanad, rikkad ja vaesed – sama meelt juhtuvad olema, on see, et meile ei meeldi julmus loomade vastu. Niisiis, otse loomulikult, me kollektiivselt otsustame vangistada sigu, purustada tibusid, vägistada lehmi ja ruineerida ilmsüüta ahvipärdikuid, sest kuidas muidu me saame kindlad olla, et meie kehas on piisavalt toitaineid ja meie näokreem ei kipita. Kuidas ometi?
Inimesed ei tea… Või ei hooli?
Samas, kui kuskilt ilmuvad välja loomatööstuse varjatud kaadrid, mobiliseerub kogu see hipodroomil kanakoiba järav seltskond varvastele ja skandeerib häälekalt, nagu oleks vanaema uuesti Siberisse küüditatud: „ME EI UNUSTA!!!“ Aga kaua sa ikka varvastel seisad, vässu hakkab ja kana on mega maitsev. Siis me otsustame, et ajutiselt võime unustada küll.
Kõige dissoneerivam on see, kui mõnel puhul me ei unustagi. Prantsusmaa jalgpallur, Kurt Zouma, jääb elu lõpuni tüübiks, kes meeltesegaduses jalgpalli asemel hoopis kassile virutas. Tema sai karistuseks 180 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd, avalik häbi ja eluaegne hukkamõist.
Andke andeks, aga see ei ole lihtsalt aus. Kui me tohime elevante piitsaga dresseerida, hobuseid kappama nuhelda, kui me tohime härgadele petrooleumi silma hõõruda ja neid neerudesse peksta, kui me tohime vasika tükkideks lõigata, et ta meie eest piima ära ei jooks ja veini kõrvale hea maitseks, siis mis täpsemalt on taunitavat selles, kui Kurt peale väsitavat tööpäeva oma lemmikloomale äsab. Veel enamgi, hakkaks ta kasse süstemaatiliselt hakklihamasinast läbi ajama, et nendest burgereid teha, tuleks talle lausa palka selle eest maksta.
Mõtlen tihti sellele, kas ma teen piisavalt. Kas minu häälel on ulatus ja kas keegi üldse saab aru, mida ma räägin. Mind lohutatakse ja tehakse pai. Nad ütlevad, et ma annan oma panuse ja et see loeb. Et ma aitan neid, kelle häälepaelte konstruktsioon ei võimalda rahvusvaheliselt aktsepteeritud dialekti viljeleda. Ja ometi, alates sellest hetkest, kui sa seda artiklit lugema hakkasid, on tapetud 1500 veist, 2500 lammast, 7000 siga, 14 000 parti, 300 000 kana ja ligemale 5 miljonit kala. Eriti kahetsusväärsetel põhjustel.
***
„Kas sa saaksid selle kirjutise vähemalt lõpetada positiivsel noodil?” küsib Anu kõrvalt, kui ta on esimesele mustandile pilgu peale heitnud. „Jõulud on ikkagi.”
Anule meeldivad jõulud. Sest jõulud ei pea olema vägivaldsed. Anu võtab jõulusöömaajale oma prae ja salati ühes ja pakub teistelegi. Anul on perega vedanud. Kui sinul ei ole nii hästi läinud, ära anna alla. Ja kui tahad alla anda, siis see on okei, aga ära sellegipoolest anna. Me ei pruugi seda võitlust võita sel aastal ja ilmselt mitte ka järgmisel sajal, aga teadmine, et sina oled see, kes marsib selles lahingus võitjate pool, on midagi väärt.
Mitte kunagi tulevikus ei teki olukorda, kus lehm ühes emise ning kanaprouaga inimkeeli kõnelema hakkab ning teatab: „Muuseas, see tapmine ja vägistamine, mis te siin korraldate – väga vahva, 10/10 meeldib.”
Rohkem kaastunnet, sõbrad! Kaastunne on sinu maha magatud Apple’i aktsia ning ignoreeritud Bitcoin. Kaastunne on sinu pensionisammas, millele aastate pärast toetuda ning öelda „Jah, ma tõesti seisin õigel pool ajalugu“. Ja kui see metafoor teile kohale ei jõua, siis… „Kui elu annab sulle sidruneid, LÕPETA SEE LOOMADE TAPMINE ÄRA, #¤%#¤# KÜLL!!!!!!”