Artikli autoriks on perearst Marta Velgan
Maailma suurimal toitumisteadlasi ühendaval organisatsioonil Academy of Nutrition and Dietetics on seisukohal, et asjatundlikult planeeritud taimne toitumine, sealhulgas täistaimne toitumine tervislik, sisaldab küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võib kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele. Hästi planeeritud taimne toitumine on sobilik kõigis eluetappides, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal, imiku-, väikelapse- ja noorukieas ning sportlastele. (1)
Tervislik täistaimne toitumine lapseeas nii nagu ka täiskasvanueas ei ole midagi keerulist, kuid vajab siiski mõningaid teadmisi. Erinevalt täiskasvanust vajab lapse kasvav organism lisaks organismi töös hoidmisele energiat ja toitaineid ka uute rakkude ning kudede kasvatamiseks. Seetõttu on lapseeas eriti oluline, et saadud toit annaks piisavat energiat ja vajalikke toitaineid. Arenev organism talub toitainete defitsiiti oluliselt halvemini ja defitsiidi tagajärjel tekkinud kahjud võivad olla isegi pöördumatud.
Täistaimse toitumise korral kehtivad laste ja täiskasvanute puhul samad põhimõtted: toit peaks olema täisväärtuslik ja mitmekesine, tuleks eelistada terviktoite ja süüa võimalikult vähe kõrgelt töödeldud toiduaineid. Igapäevaselt peaks sööma toiduaineid kõigist viiest grupist (köögiviljad, puuviljad, kaunviljad, täisteraviljad, pähklid ja seemned – vt retseptilisast spikrit).
Global Burden of Disease Study andmetel on eestlaste üheks olulisemaks tervise riskifaktoriks kõrge vererõhu järel ebatervislik toitumine: vähene täisteraviljatoodete, puu- ja juurviljade, seemnete ja pähklite, kaunviljade ja oomega-3-rasvhapete tarvitamine ning toidu kõrge soolasisaldus. (2)
Kui heita pilk Eesti rahva toitumisharjumustele, domineerib vähene taimse toidu tarbimine, samas süüakse üle küllastunud rasvhappeid ja lisatud suhkruid. 2016. aastal Tervise Arengu Instituudi (TAI) korraldatud Eesti täiskasvanute rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt tarbis iga päev värsket köögivilja vaid 18% meestest ja 26% naistest, värskeid puuvilju tarbis iga päev 22% Eesti mehi ja 32% naisi. (3)
2014. aasta Eesti rahvastiku toitumisuuringus leiti, et keskmiselt alatarvitatakse Eesti täiskasvanute hulgas võrreldes riiklike toitumissoovitustega D-, B1-, B2-, B6-, C-vitamiini, kaltsiumi, magneesiumi ja joodi. (4)
Paraku on laste toiduvalikute kujundajad oma eeskuju, harjumuste ja tarbimiskäitumisega eelkõige täiskasvanud inimesed ning see peegeldub ka Eesti laste tervisenäitajates.
Nii nagu Eestis on aastatega kasvanud ülekaaluliste täiskasvanute hulk, on kasvamas ka ülekaalulisus laste hulgas. 2018. aastal TAI avaldatud uuringust selgus, et veerand I klassi minevatest lastest on ülekaalulised, neist 10% koguni rasvunud. (5)
Kolmandik lastest sööb puu- ja juurvilju kõigest 2–4 korda nädalas.
2013.–2014. aastal tehtud Eesti koolilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt sööb 32% lastest igapäevaselt puuvilju ja 24% lastest juurvilju. Kolmandik lastest sööb puu- ja juurvilju kõigest 2–4 korda nädalas. (6)
Kaebused tekivad üldjuhul aastatepikkuse kahjustava tegevuse tagajärjel
Terviktoitudel põhinev täistaimne toitumine (whole-food plant-based diet) on nii inimeste kui ka planeedi tervise seisukohast kõige optimaalsem toitumise viis. (7)
On leitud, et inimesed, kes jälgivad tervislikku täistaimset dieeti, on üldjuhul normaalkaalus ja nende tervisenäitajad, sealhulgas veresuhkru, kolesterooli ja teiste lipiidide tase ning vererõhk on paremad võrreldes segatoitu söövate inimestega.
Lisaks on kohortuuringud näidanud, et täistaimne toitumine aitab ennetada kroonilisi haigusi, näiteks südame- ja veresoonkonnahaigused, teist tüüpi diabeet ja mitmed pahaloomulised kasvajad, mis on samal ajal ka peamised surmapõhjused Eestis.
Need haigused ei teki üleöö, üldjuhul on vajalik aastatepikkune organismi kahjustav tegevus. Kahjuks ei ole praegu laste taimse toitumise kohta tehtud piisavalt uuringuid. Need, mis tehtud, on liialt erinevad, et nende põhjal midagi põhjapanevat järeldada. Siiski võib loogiliselt öelda, et kui süüa maast madalast toitu, mis on madal kolesterooli, küllastunud rasvade ja lisatud suhkrute poolest, mis tagab madalama vererõhu, veresuhkru taseme ja kehakaalu ning seeläbi ennetab mitmeid kroonilisi haigusi, siis aitab see elada pikemat ja tervemat elu.
2015. aastal ajakirjas Journal of Pediatrics avaldatud uuringus leiti, et terviktoitudel põhinev täistaimne toitumine aitas ülekaalulistel lastel ja nende vanematel vähendada südame- ja veresoonkonna haiguste riskitegureid, aidates alandada kaalu, vererõhku ja kolesterooli taset.
Laste ülekaalu põhjuseid tuleb peamiselt otsida kodust, kuigi toiduainetetööstuse poolset mõjutust ei saa ka tähelepanuta jätta.
Loodan, et tulevikus tehakse veelgi sarnaseid uuringuid, et arstidel tekiks kindlus soovitada lapsevanematele täistaimset toitumist kui üht tervislikumat toitumisviisi. Toitumisharjumustele pannakse alus juba väikelapse eas. Nii kaua kuni lapsed ise poes ei käi ja süüa ei valmista, mõjutavad peamiselt vanemad, lasteaed ja kool seda, milliseid toitaineid lapsed kasvamiseks ja arenemiseks saavad. Laste ülekaalu põhjuseid tuleb peamiselt otsida kodust, kuigi toiduainetetööstuse poolset mõjutust ei saa ka tähelepanuta jätta.
Taimne ning täistaimne toitumine on tervislik toitumise viis sünnist surmani, kui järgida taimse toitumise põhimõtteid ja areneva organismi eripärasid. Kuigi selle kohta ei ole veel ilmunud piisavalt teadusuuringuid, on siiski alust arvata, et täistaimne toitumine alates sünnist paneb aluse tervemale elule ning aitab ennetada paljusid kroonilisi haigusi, mis on peamisteks Eesti inimeste elukvaliteeti ja eluiga vähendavateks põhjusteks.
Tervikliku ja tervisliku täistaimse toitumise põhitõdedega tutvu SIIN.
AUTORIST
Marta Velgan
Sündinud 1990. aastal ning üles kasvanud Põlvas. Ta on omandanud baashariduse Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas arstiteaduse erialal (2008–2014) ning hiljem läbinud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna peremeditsiini eriala residentuuriprogrammi (2014–2017).
Ta on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas arstina. 2014. aastal arstiteaduse eriala lõpetamise järel astus Velgan peremeditsiini eriala residentuuri, mille ajal töötas arstina erinevates Eesti tervishoiuasutustes, sealhulgas SA Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Viljandi haiglas.
Täna tegutseb ta ka koolitaja ja õppejõuna ning on programmi „Tervem ja kainem Eesti“ raames toimunud koolituste „Alkoholi liigtarvitamise varajase avastamine ja ennetamine“ üks läbiviijatest. Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis viib läbi II kursuse õppeaine „Tervisekäitumise psühholoogilised ja sotsiaalsed alused“ seminare.
Marta Velgani töökoht on olnud Medicumi Perearstikeskus, kus töötas perearstina.
Velgan on meditsiiniteemadel täiendanud end eri paigus üle maailma: Salzburgis, Riias, Prahas, Reykjavikis, Kopenhaagenis, Istanbulis ja loomulikult ka Eestis.
Marta Velgan oli ajakirja Vegan 2019. aasta esimese numbri kaanepersooniks. Kaaneloos rääkis perearst Eesti meditsiinisüsteemi hetkeseisust ja sellest, millises suunas peaks edaspidi liikuma. Arvestades järjest vananevat ühiskonda ning tervishoiukulutuste suurenemist, oleks noore perearsti Marta sõnul kindlasti vaja juba lähitulevikus suunata põhifookus tervise hoidmisele ja haiguste ennetamisele. Artiklit saab tasuta lugeda VEEBIAJAKIRJAST.
KASUTATUD ALLIKAD
(1) Melina V, Graig V, Levin S. Position of the Academy of Nutrition and Dietetics: Vegetarian Diets
(2) The Institute for Health Metrics and Evaluation. Global Burden of Disease 2017
(3) Nurk, E. Eesti Rahvastiku Toitumise Uuring 2014. Tervise Arengu Instituut
(4)Metsoja A, Nelis L, Nurk E. Euroopa laste rasvumise seire. WHO Childhood Obesity
(5)Surveillance Initiative (COSI). Tervise Arengu Instituut. Tallinn 2018.
(6) Springmann M, Wiebe K, Mason-D’Croz D, Sulser TB, Rayner M, Scarborough P. Health and nutritional aspects of sustainable diet strategies and their association with environmental impacts: a global modelling analysis with country-level detail. Lancet Planet Health
(7)Schürmann S, Kersting M, Alexy U. Vegetarian diets in children: a systematic review