Et Eesti Vegan Selts korraldas ka sel aastal Vegan väljakutse, olid sellest agarad osa võtma ka mõned Eesti ühiskonnategelased, näiteks Los Angelesis resideeruv kultuuri- ja teadusajaloolane Aro Velmet, Tallinna abilinnapea (Eestimaa Rohelised) ja keskkonnaaktivist Züleyxa Izmailova ning, nagu eelmises ajakirjas mainitud, lauljatar Laura Põldvere. Väljakutse kestis 21 päeva ja algas 1. novembril. Nii astuti veganite saabastesse kolmeks nädalaks, mille jooksul tutvuti postkastidesse saadetud infokirjade kaudu keskkonna-, eetika- ja toitumisteemaliste asjaoludega ning söödi täistaimset toitu. Muide, väljakutsest saab osa võtta ka praegu! Hea võimalus alustamaks uut aastat väljakutsega! Täna toome teieni Züleyxa kogemused!
Mis oli su hüppelauaks?
Olen taimetoidusõbralikku elu viljelenud juba päris pikalt, vahelduva eduga olnud taimetoitlane ja viimastel aastatel püüdnud liikuda veganluse poole.
Faktid on mulle teada, nii keskkonna, eetika kui tervise osas ja need viitavavad üheselt, et veganlus on õige tee. Selle taustal oli täiesti iseenesest mõistetav kui Vegan Selts ettepaneku tegi, siis ma ka väljakutsega liitusin.
Kuidas need kolm nädalat möödusid?
Kõige keerulisemad olid kodused koos söömised ja sotsiaalsed üritused, külas käimised jne. Pole minu moodi, et kõik teised vastavalt minu vajadustele ennast pidevalt painutaksid.
Keeruline oli ka siis, kui aega oli vähe ja toidu osas oli vaja kiireid otsuseid langetada. Ükskord maal olles jõudsin poodi 5 minutit enne sulgemist. Alustasin taimse piima ja hummuse otsingutega, aga poest lahkusin hoopis kobara banaanide ja nisutoodetega. Väikestes kauplustes on valik üsna ahtake ja kiirustades võib toidusaak üsna niruks jääda.
Kõik ei peagi alati esimese korraga libedalt sujuma. Kuidas Sinu teekond oli?
Kaks korda eksisin. Naljakas, alles nüüd sain isegi aru, et ämbrisse astusin esimesel ja viimasel päeval.
Esimesel juhtus kuidagi nii, et taimne piim oli tööl just otsa saanud – muidu joon kohvi üldiselt ikka taimse piimaga, aga kui ei ole, siis vahel kasutan lehmapiima. Nii toimisin ka sellel saatuslikul 1. novembril ehk väljakutse esimesel päeval. Alles siis, kui olin paar lonksu võtnud, sain oma eksimusest aru. Seisin siis dilemma ees, et mida selle kohviga teha. Juua tundus vale, ära valamine veel imelikum. Otsustasin toidu mitte raiskamise kasuks ja jõin joogi paari sõõmuga ära. Viimasel päeval sõin müslit, milles oli piimapulbrit.
Kuidas ümbritsevad inimesed sellesse väljakutsesse suhtusid?
Ütleks, et täitsa mõistlikult. Enamiku jaoks ei olnud see muidugi üllatav, sest olen juba varasemalt taimetoidu kui ka veganluse eelistest rääkinud.
Eks mulle tegi asja lihtsamaks ka see, et lävin palju väga keskkonnateadlike inimestega, kellest suur osa on ise kas taimetoitlased, veganid või liha enda toidulaual oluliselt vähendanud.
Eks taimetoitlus ja veganlus on ühiskonnas üleüldiselt suurt võidukäiku teinud. Kui 15 aasta eest oli see üksikute „friikide“ pärusmaa, siis praeguseks soovitatakse ka mainstream kanalites liha tarbimist vähendada.
Põhjuseid, miks vähem või üldse mitte loomset toitu tarbida, on palju ja enamik inimesi teadvustavad vähemalt mõnda neist. Samas koperdasin ka kummaliste ja omamoodi naljakate väärarusaamade otsa, nagu „oota, muna sa ju ikka sööd, eks“ või „kas see tähendab, et sa saia ei tohi ka süüa“.
Kas oli midagi sellist, mis näis ületamatu? Mis üllatas?
Ma küll just tunnistasin üles, et libastusin väljakutse jooksul kaks korda, loodetavasti see fakt ei sea mu avalduse tõsiseltvõetavust nüüd kahtluse alla. Aga ei, vegan elu ei ole keeruline.
Oli hoopis palju lihtsam, kui ma arvasin. See oli ka terve väljakutse suurim üllataja.
“Aga ei, vegan elu ei ole keeruline. Oli hoopis palju lihtsam, kui ma arvasin.”
Taimetoitlaste hulgas on ülilevinud põhjendus, miks seda nii-öelda viimast sammu ei astuta ehk veganiks ei hakata, et see olevat liialt keeruline. Need nädalad demonstreerisid mulle küll, et tegemist on ühe kehvemapoolse vabandusega.
Ilmselt on pikaaegsel veganil kuu aega taas segatoitumist harrastada palju raskem kui vastupidi.
Eks küsimus ole tahtes. Kui inimene on iseendale selgeks teinud, miks ta seda teeb ja on otsustanud, et enam loomset ei tarbi, siis edasi on juba lihtne. Kasuks tuleb veel sarnase mõtteviisiga ringkond, natukenegi tahtejõudu ja linnas elamine, sest väikepoodide valikuga võib menüü päris üksluiseks jääda.
Mind üllatas veel see, kui paljudes söögikohtades juba eraldi V-tähega markeeritud vegan toitu saab. Arvestades, et Eesti ühiskonnas on veganite protsent väike, on see suur saavutus. Mitte, et ma varem poleks väljas söömas käinud, aga kuna enne sobis mulle iga taimetoit, siis kuidagi ei olnud selle peale mõelnud.
Kuidas aitasid sind EVS’i väljasaadetud infokirjad? Kas neis oli ka midagi sellist, mida sa varem ei teadnud?
Infokirju ma ei lugenud, sest kirjade tulv postkastis on niigi ülemäära suur. Toetusin oma teadmistele.
Samas kui ma nüüd otsutaksin 100% veganlusega jätkata, siis tasuks uuesti sellesse inforuumi siseneda, et sealt vajalikku motivatsiooni ammutada ja veel enda teadmiste lünki täiendada.
Kas väljakutse muutis midagi?
Jah, motiveeris veelgi enam vegan- ja taimetoidusõbralikkust propageerima. See on teadlik valik, otsus, mille osad inimesed on langetanud ja millest sünnib kasu palju laiemale ringile kui vaid veganitele endile.
Lähtudes rahvatervisest ja keskkonnakaitsest, ei tohi riik seda valikut diskrimineerida või takistada, vaid peaks hoopis leidma võimalusi selle soodustamiseks.
“Lähtudes rahvatervisest ja keskkonnakaitsest, ei tohi riik seda valikut diskrimineerida või takistada, vaid peaks hoopis leidma võimalusi selle soodustamiseks.”
Viimane aeg on riiklikud toitumissoovitused kaasajastada. Kindlasti tuleks hakata avaliku sektori toitlustusasutustes taimseid alternatiive pakkuma. Või miks mitte viia avalikes ja ametiasutustes sisse taimetoidupäev, nagu see on olemas Soome kaitseväes.
Väljakutse pani mind veganeid veel enam austama. Inimesed teevad üldiselt oma eluvalikud traditsioonidest ja tavadest lähtudes. Me ei taha teistest liialt erineda või enda harjumusi muuta.
Kui inimese käitumismustreid jälgida, siis kahjuks on iseseisvat mõtlemist, ratsionaalsust ja faktidele tuginemist üsna vähe. Evolutsiooniliselt on see mõistetav, aga tänapäeva keeruline maailm ja mitmekihilised probleemid nõuavad palju enam läbimõeldud otsuseid.
Just seda veganid esindavadki – julgust ennast ja end ümbritsevat maailma muuta, mõistes enda tegude kaudseid ja pikemaajalisi tagajärgi. Esindavad ka empaatiat, mida maailmas palju rohkem olla võiks.
Kuidas on enesetunne pärast kolme nädalat?
Väga hea! Füüsiline enesetunne ei ole muutunud. Aga vaimselt on hea olla, sest sain sellega hakkama, või noh, peaaegu hakkama.
Minu kolme nädala toitumisvalikud olid eetilisemad, panustasid oluliselt vähem kliimasoojenemisse, Läänemere toitainereostusesse, muldade ja õhu reostusesse. Veganitel on põhjust enda üle uhkust tunda.
Kuidas edasi?
Sellist põhimõttelist otsust, et olen igavesti vegan, ma teinud ei ole. Aga nüüd, kui väljakutse lõppenud on, olen väga vähe loomset tarbinud. Kusjuures selleks ei pea ma ennast üldse distsiplineerima, pigem ei isutagi. Aga koostisosades näiteks piimapulbri või vadaku osas näpuga järge ei ole ajanud.
Kas usud veganmaailma võimalikusesse?
Arvestades, et keskkonna seisukord halveneb ja kasutatavat põllumaad jääb kliimasoojenemise tõttu vähemaks, samas inimpopulatsioon kasvab, siis ei ole meil tulevikus tegelikult teist alternatiivi, kui loomsete toiduainete tarbimist oluliselt vähendada.
Aga täielikuks vegan revolutsiooniks on vaja dominoefekti, selle mõtteviisi peab nišinurgakestest peavoolu saama. See omakorda eeldab, et kriitiline hulk inimesi seab ratsionaalsed argumendid tavadest ettepoole, siis ühel hetkel tulevad massid kaasa, tuleb avalik sektor ja tootjad.
Rõõmustab, et taimetoitlus ja veganlus on kasvavad trendid. Hästi tore on see, kui mõni peavoolu infokanal teemat positiivselt kajastab. Näiteks tunnistas Mihkel Kärmas „Pealtnägijas“, et tulevikus on taimetoitlus paratamatus!
“Hästi tore on see, kui mõni peavoolu infokanal teemat positiivselt kajastab. Näiteks tunnistas Mihkel Kärmas „Pealtnägijas“, et tulevikus on taimetoitlus paratamatus!”
Kurvastab see, et paljud kriitikud, ka niinimetatud autoriteedid, nagu arstid ja toitumisnõustajad, ei arutle tegelikult faktipõhiselt ega süvene. Liiga palju on lahmimist ja iganenud pseudoargumente.
___________________
LIITU VEGAN-VÄLJAKUTSEGA! Väljakutse kestab 21 päeva. Väljakutsega saab liituda igal ajal. Uuri lähemalt Eesti Vegan Seltsi KODUKALT. Kui soovid väljakutsega algust teha just 1. jaanuaril, siis pane ennast kirja hiljemalt 31. detsembril ning uue aasta esimesel hommikul leiad oma postkastist väljakutse esimese päeva kirja. Uuri lähemalt ka FACEBOOKIST!
