Kirke Männik
Mis siis, kui sinu reis kestaks seitsme päeva asemel kolm kuud? Ning kui see ei olekski pelgalt puhkus, vaid elustiil – rändamine valsitaktis.
2021. aasta septembriks olin juba poolteist aastat täiskohaga erinevaid mandreid ning kultuure avastanud. Reeglina peatusin ühes kohas nädala või kõige rohkem kuu aega. Sujuvalt võttis mu elu aga pöörde – hakkasin reisima aeglaselt. Minu ees koorus lahti maailm, mille olemasolust ma seni teadlik ei olnud.
Taustalugu
Lahkusin Eestist 2020. aasta veebruaris, hakates täiskohaga seljakotiränduriks. Alustasin Euroopast, ööbisin hostelites, tutvusin sadade mõttekaaslastega ning liikusin kiiresti. Vahetasin riike nagu sokke (noh, kui sinu sokipaarid on loetud ning päris iga päev ei saa uut paari endale lubada), sain pidevast liikumisest adrenaliini. Nautisin oma uut reisisõltuvust.
Niimoodi avastasin erinevaid maailma osi poolteist aastat. Nagu ikka harjumused, mida piisavalt kaua praktiseeritakse, muutus ka tempokas rändamine peagi rutiiniks. Ihkasin muutust.
Just sel ajal viis saatus mind Rumeenias kokku seiklejaga, kes töötas ühe Ameerika ettevõtte jaoks kaugelt – oma sülearvutist. Tööst tulenevalt ei sobinud talle pidev asukoha vahetamine ning seega peatus ta igas riigis nii kaua, kui viisa lubas. Üldjuhul oli selleks kolm kuud.
Jagasime sarnast ellusuhtumist ning meist said kiirelt sõbrad. Otsustasime kiirustamata reisides mõnda aega koos maailma eri nurki avastada. Rumeenia – riik, kus kohtusime – puges meile mõlemale kiiresti hinge (kui ootamatult palju veganvalikuid seal on!). Ka seal olime kolm kuud. Tema viisa lõppedes pidime aga edasi liikuma.
Teise pilguga Gruusia
Kinnitasime turvavööd, tõusime õhku ning maandusime Tbilisis Gruusias. Mul oli selle riigi kohta tugev eelarvamus – olin kuulnud mitmeid jutte Gruusiast kui piirkonna kõige taskukohasemast paigast. Minuni jõudsid lood riigi ilusatest mägedest, maastikest ja toidust.
Minu kogemus ei ühtinud nende lugudega. Põhjus oli lihtne – nägin Gruusiat teise pilguga, sest veetsin seal nädalavahetuse asemel üle kolme kuu. Sain tuttavaks kohalikega ning nägin sellist Gruusiat, mis on kiirturistide silme eest peidetud. Mulle avanes oma ilus ja valus lõhestunud ning kurb maa. Selline, millest ei olnud juttu üheski reisiblogis ega YouTube’i videos.
Ajalugu ning vahetu lähedus suure Venemaaga on jätnud Gruusia pinnale ning inimestesse sellised armid, mille ravimise asemel valu tihti lihtsalt sügavamale hinge peidetakse. See on kandunud edasi ka nooremale põlvkonnale, kelle uhke maski taga on masenduses silmad.
Kui sul on olnud mõttes Gruusiat külastada – olgu see siis kolmeks päevaks või kolmeks aastaks – tahan sind innustada pileteid ostma. See paik (ning selle toidud) on avastamist väärt.
Muide, Gruusia viisapoliitika on üks huvitavamaid, mida olen kohanud. Nimelt võivad enamike riikide kodanikud jääda riiki viisavabalt lausa üheks aastas. Kui 365 päeva täis tiksub, piisab vaid korraks üle piiri naaberriiki hüppamisest ning juba võidki nautida järjekordset viisavaba aastat.
Aeglane Peruu
Peruu viisavaba tempel väljastati meile 90 päevaks. Huvitaval kombel maksab iga “üleoldud” päev 4 solli ehk umbes 1 euro. Selle pead enne riigist väljumist ära tasuma ning mingit hullemat karistust sulle osaks ei saagi. Ja nii, pärast 24 h lennureise maandusimegi Peruu pealinnas Limas.
Lima on kiiresti arenev linn, kuhu on kogunenud muljetavaldav välismaine kogukond. Viimase kümne aasta jooksul on Peruust saanud piirkonna kõige kiiremini arenev riik ning seega pole Lima populaarsus sugugi üllatav.
Veetsin esimese kuu end avokaadode ja mangodega nuumates ning värsket Peruu kohvi nautides. Siis istusin lennukile ning suundusin mõne tunni kaugusele Cuscosse, Andides olevasse linna.
Olin Peruusse minemist aastaid oodanud. Minu ootused olid kõrged – läksin pühalt maalt tarkust otsima. Ihkasin tunda midagi, millele ma siis nime panna ei osanud.
Veganrestoranide paradiis
Cusco metsik veganrestoranide valik ning nende kvaliteet lõi mind pahviks. Vaid pool aastat tagasi võis mind restoranis söömas näha heal juhul ühe korra 12 kuu jooksul. Cuscos aga käisin väljas söömas peaaegu iga päev. Kogesin tugevalt, mida tähendab südame ja hingega tehtud toit ning teadsin, et pean sellest viimast võtma, kuni sellel mandril seiklen.
Sealsete taimetoitude kvaliteeti saab võrrelda vaid maailma veganpealinna Tel Avivi omadega. Hind ei küündinud aga ligilähedalgi – minu lemmikkohas läksid suured eel- ning pearoa portsjonid koos joogiga maksma kokku maksimaalselt 10–15 eurot. Kohaliku tooraine maitse oli tuntav igast ampsust. Lisaks sai gluteeinivabu veganpitsasid nautida rohkem kui ühes sealse väikelinna restoranis. Paradiis, eks?
Tugevate suhete võlu
Veidi vähem, vaid kuu aega, peatusin pärast Peruud Pucónis, aktiivse vulkaaniga Tšiili väikelinnas. Kui Peruus olin end kohati üksikuna tundnud, siis Pucónis tekkis minu ümber juba esimesel päeval tihe sõprade ring.
Just tugevaid suhteid olin seljakotirändurina igatsema hakanud. Hosteli elustiili iseloomustab pidev liikumine. See on intensiivne ning tutvud paljudega erisuguste inimestega, kuid siis lähed edasi. Kiirel reisimisel pole valsitakti, pigem meenutab see Argentiina tangot.
Tšiilis võeti mind hetkega omaks ning loodud sidemed muutusid iga päevaga tugevamaks. Pucónist sai just tänu inimestele minu südames üks erilisemaid paiku. Ootamatult muutunud plaanide ajel jäin sinna vaid üheks kuuks, kuid suhtlen sealsete sõpradega endiselt regulaarselt.
Seda artiklit kirjutan Barcelonast, Hispaaniast. Olen siin olnud kolm ja pool kuud. Pärast Eestist lahkumist pole ma kuskil nii kaua peatunud. Esimest korda ei tunne ma, et pean edasi kiirustama. Olen leidnud oma kodu selles olevikus praegu ning avastan igapäevaselt aeglase reisimise võlu.
