Farištamo Eller
Loomuslased käisid sel aastal kahes loomade varjupaigas: farmiloomade varjupaigas Tuulispääl Soomes ning karude varjupaigas Bärenwald Müritzis Saksamaal. Miks minna loomade varjupaika, kui loomaaed on Eestiski? Loomi on ju vahva vaadata ükskõik kus nad siis elavad, kas pole? Pealegi – mis vahe üldse on loomaaial ja loomade varjupaigal?
Loomuse vabatahtlik Kristiin Kivaste käis augusti alguses koos teiste loomuslastega külas Eläinsuojelukeskus Tuulispää farmi- ja tööstusloomade varjupaigas ning kirjeldas oma emotsioone järgmiselt: „Olles ise seal keskkonnas ja nähes töötajate suurt armastust loomade vastu, tekkis minus siiras rõõm, et vaatamata nende loomade keerulisele minevikule, saavad nad nüüd elada turvalist, täisväärtuslikku ja õnnelikku elu. Eriti jäid mulle meelde rebased ja kaks toredat minki, kes olid ka töötajate südamed võitnud esimesest päevast alates.”
Tuulispääle on saatuse tahtel sattunud kokku ligikaudu sada looma, nende seas on lehmi, hobuseid, kitsi, sigu, rebaseid ja minke. Kõiki loomi ühendab üks joon: enne Tuulispääle jõudmist polnud neil kuhugi minna või olid nad oma elu kaotamas. Tuulispää varjupaigal on kasutada suur maa-ala, mistõttu on neil võimalus paljudele loomadele pakkuda liigiomaseid elutingimusi ja piisavalt ruumi igapäevaseks toimetamiseks. Kahjuks, nagu ka paljudel teistel varjupaikadel, ei ole neil alati piisavalt võimekust võtta vastu kõiki abivajajaid. Lisaks otsesele loomade aitamisele on Tuulispää missioon jagada informatsiooni loomakaitsest ja loomade õigustest.
Bärenwald Müritz pakub Saksamaal varjupaika karudele, kes on varasemalt elanud kohutavates tingimustes tsirkustes, loomaaedades ja eraisikute valduses. Viis loomuslast olid septembri algul teel Luksemburgi loomaõiguste konverentsile International Animal Rights Conference ja planeerisid oma reisiplaanidesse ka karude varjupaiga uudistamise. Nende emotsioonid olid seinast seina.
„Pärast video, kus ketti pandud karu peal treeniti jahikoeri, vaatamist tekkis mu peas küsimus, miks inimliik juba välja ei sure,” kirjeldas oma kõige teravamat elamust Martin.
„Nende karude nägemine oli üks kõige lahedamaid kogemusi mu elus. Aga karude eludest lugemine, enne kui nad varjupaikka jõudsid, tuletas meelde, et inimeste julmus on piiritu,” mõtiskles Sanne.
„Oli traumeeriv ja tore külaskäik üheaegselt. See, mida karud on pidanud läbi elama, tekitas meeletut kurbust. Kuid varjupaik rõõmustab, sest annab osadele karudele võimaluse rahulikult elada. Kahjuks ei saa näiteks tsirkustes ja loomaaedades kinnipeetud karud looduses enam hakkama, mistõttu on varjupaik neile parim võimalus,” rääkis Kati.
Varjupaik laiub enam kui 11 hektari suurusel maa-alal ning pakub kodu 13 pruunkarule. Inimeste jaoks on loodud kitsad rajad ja enamik alast on karude päralt, et pakkuda neile elamiseks nii liigikohast elu kui võimalik. Varjupaigas tärkavad karude instinktid ja nad hakkavad näiteks talveund magama, mida nad kinnipeetavatena tsirkuses või loomaaias teha ei saanud. Osadel on minevikust pärit sundkäitumisi (näiteks kitsas puuris elamisest tingitud ringiratast kõndimine), kuid varjupaiga elu viib sundkäitumised tihti miinimumini.
Alguse küsimuse juurde tagasi tulles – loomad elavad Maal inimestega koos, mitte inimeste jaoks. Loomade puuri panemine selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada, on loomade ärakasutamine. Loomade varjupaigad on loodud selleks, et loomadele, kes ei saa ise looduses hakkama, kodu pakkuda. Varjupaikade keskmes on loom ja loomade vajadused, loomaaedade keskmes on aga inimene. Paljud ütlevad, et loomaaiad hoiavad väljasurevaid liike, asustavad liike tagasi loodusesse ja tegelevad muude oluliste, loomi ning loodust hoidvate, tegevustega. Kui tegemist on sellise asutusega, siis pole ehk üldse tegemist loomaaiaga ja tuleks oma asutuse nimi ära muuta. Kuid seni, kuni peetakse loomi puurides selleks, et inimesi meelitada kohale tulema ja piletiraha maksma, on tegemist loomade ärakasutamisega inimeste huvides, ükskõik millistes huvides.