KKK ehk vastused korduma kippuvatele küsimustele veganluse kohta on uus rubriik ajakirjas, kus pikaaegsed veganid vastavad populaarsetele küsimustele või reageerivad tihti esinevatele argumentidele.
KKK esimene artikkel ilmus 2019. aasta aprillikuu ajakirjas.
Küsimustele vastas Annika Lepp.
Kes meist ei teaks, et küsija suu pihta ei lööda ja rumalaid küsimusi pole olemas. Kindlasti on küsijatel erinevad motiivid, kuid paljudel juhtudel on küsimuse taga siiski siiras soov teada saada ja uudistada. Allpool on välja toodud kümme levinud küsimust või väidet, mida on suure tõenäosusega kuulnud lõviosa veganitest ja taimetoitlastest. Siit saab häid mõtteid, mida teinekord seltskonda minnes kõrva taha panna.
Kust sa oma valgu saad?
Vaieldamatult kõige populaarsem küsimus veganitele. Kui seda küsimust inglise keeles guugeldada, saab üle 230 000 viite 0,53 sekundiga.
Me kasvame üles teadmisega, et valku saab lihast. Tegelikult sisaldavad valku ka köögiviljad, oad, teraviljad, pähklid, seemned. Kõige valgurikkamad taimsed toiduained on tofu, kõrvitsaseemned, sojaoad, seesamiseemned, kinoa, spinat, valged oad, seitan, maapähklivõi, läätsed, mandlid, tempeh, kikerherned, linaseemned, herned, brokoli jpm.
Valgudefitsiidi pärast ei pea mitmekülgselt toituvad veganid kindlasti muretsema.
Aga inimene on ju toiduahela tipus ja inimesed on alati liha söönud.
Faktiliselt ei ole inimene toiduahela tipus. Oleme keskmisest sammuke allpool, samal tasemel sigade ja anšoovistega. Ja pealegi on igasugused astmestikud liialt lihtsustatud. Tegelikkuses oleme kõik osakesed tihedasti põimunud võrgustikust, mis toimib väga komplekssetel suhetel.
Inimene on tõepoolest liha toiduks tarvitanud üsna kaua. Aga me oleme omnivoorid ja arenenud toituma nii lihast kui ka taimedest. Nii ongi meil võimalik valida. Võttes arvesse loomse toidu tootmise laastavat mõju keskkonnale, loomade kannatusi ja taimse toidu positiivset mõju inimese tervisele, on mõistlik eelistusi muuta ja liikuda taimse toitumise suunas.
Loomad vallutavad planeedi, kui neid ei sööda!
Igal aastal tapetakse toiduainetööstuses üle 60 miljardi maismaalooma ning triljoneid kalu ja teisi veeloomi. Need on inimese enda “toodetud” loomad, kes oleksid muidu olemata. Seega jääb vaprate sigade või taiplike lehmade planeet paraku romantiliseks muinasjutuks.
Aga kui sa liha ei söö, siis miks sellele sarnaseid tooteid on tarvis luua?
Väga paljud inimesed pole hakanud veganiks või taimetoitlaseks seepärast, et neile ei meeldi loomse toidu maitse. Taimseid valikuid tehakse valdavalt eetilistel, keskkonnakaitselistel ja tervislikel põhjustel.
Muidugi on taimne toit ka ääretult maitseküllane (hiljutine uuring soomlaste hulgaski viitas, et taimse toidu maitse on üks viiest peamisest põhjusest, miks taimetoite eelistatakse). Sellegipoolest pakub ka loomne toit maitseelamusi ja eelkõige on need nostalgilised.
Paljud veganitest ei ole täistaimetoitlastena sündinud ja mõned tooted meenutavad lapsepõlve või tuttavaid maitseid. Paljude jaoks on loomseid maitseid matkivad tooted ka sobilikud üleminekutoidud veganluse suunas. Samas ei ole need üksnes üleminekutoidud, vaid väärivad aeg-ajalt auväärset kohta iga sööja taldrikul.
Kaladel pole tundeid.
Kalad on samasugused tundevõimelised olendid nagu kõik teised loomad. Kaladel on närvisüsteem nagu meilgi. Kõigil valu tundvatel organismidel on närvisüsteem.
Mitu viimastel aastatel korraldatud uuringut on näidanud, et valu mõjutab kalade käitumist nii lühi- kui ka pikaajaliselt ja kalad otsivad valule ning stressile leevendust. See tähendab, et valu põhjustab kaladele teadlikke kannatusi.
Aga taimed. Nad tunnevad ka valu!
Taimed on elusorganismid. Nad reageerivad teatud stiimulitele, kuid taimedel pole aju ja neil puudub närvisüsteem. Seega taimede valutundmine on üsna ebatõenäoline.
Kui aga usk taimede valutundmisse on suur, siis lohutab ehk teadmine, et loomse toiduga hävitatakse kordades enam taimi kui taimselt toitudes. Iga toiduks tapetud täiskasvanud loom on ju terve oma elu toitunud taimedest.
Kui lehmi ei lüpstaks, siis nad kannataksid.
Lehm ei anna piima kogu aeg, vaid nagu iga teinegi imetaja ainult pärast järglase sündi. Piimaanni püsimise tagamiseks kunstviljastatakse suurtööstuses lehmad 6–9 nädalat pärast poegimist uuesti. See tähendab, et piimalehmad poegivad peaaegu igal aastal ja iga kord võetakse lehmalt ära tema vasikas.
Lapsi ei tohiks veganitena kasvatada.
Hästi planeeritud taimne toitumine sobib inimestele igas eluetapis, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal ning lapseeas. Väga paljudes riikides, ka meie Põhjamaadest naaberriikides on vegantoitumine kinnitatud riiklikes toitumissoovitustes sobilikuks igas eluetapis.
Menüü peab olema mitmekülgne ja tasakaalus, rikastatud vitamiiniga B12 ja meie laiuskraadil kindlasti ka vitamiiniga D.
Kas sa mune ka ei söö?
Tihti arvatakse, et munade tarbimisega ei rahastata loomade julma kohtlemist, sest munade saamiseks linde ei tapeta. Tegelikult on munakanade elu ääretult kurb.
Pidev munemine kurnab kanade haprad kehad kiiresti ära. Kõigest paariaastasena pole neist enam tööstusele kasu ja nad viiakse tapamajja. Munakanade “tootmises” tekib ka üks väga suur ülejääk: munatööstuses purustatakse peaaegu kõik kuni kolme päeva vanused kuketibud elusalt hakkmasinas või lämmatatakse gaasiga.
Nii käib peaaegu iga munakanaga, sõltumata tema kasvatusviisist, vältimatult kaasas ühe kuke surm.
Aga mida sa siis teed, kui satud üksikule saarele, kus pole mitte kedagi ega midagi muud peale ühe väikese põrsa?
Fantaseerimine on põnev ja ergutab mõttetööd. Sellised mängud on toredad ja võiksime neid kindlasti tihemini harrastada. Mina prooviksin põrsaga sõbraks saada, nagu Robinson Crusoe Reedega või Tom Hanks Wilsoni-nimelise võrkpalliga.
Ja ma küsin vastu: mida teeksid sina, kui elaksid tsiviliseeritud maailmas, kus on võimalik mitmekülgselt toituda taimedest ning ellujäämiseks ja tervena elamiseks pole vaja väärkohelda ega hävitada mitte ühtegi looma?