Hardi Heinvere
Tänavusel PÖFF-il esilinastus film “The Writer” ehk “Kirjanik”. Filmi teeb eriliseks see, et režissöör Romas Zabarauskas on vegan ning ta tegi filmi võimalikult vegansõbralikul viisil. Esilinastuse ees andis Romas intervjuu ajakirjale Vegan.
Mäletatavasti oli filmis kaks peategelast: Dima ja Kostas. Dima küsis ühel hetkel Kostaselt, et mis ta lugu on. Sama küsimus on mul ka sulle. Mis on sinu lugu?
Oh, heldus! See on mul üks esimesi intervjuusid selle filmiga seoses ja ma raudselt hakkan seda küsimust palju kuulma. Ma pole selleks samas üldse valmistunud (naerab). Noh.. ma olen filmitegija Leedust. Kas see pole mitte huvitav, et „Kirjanik“ arutleb teemal, mis defineerib inimesi ja samas on ka minu elus nii palju erinevaid aspekte, mida on keeruline tervikuks kokku võtta. Ühest küljest defineerib mind mu armastus kino ja filmitegemise vastu. Ma olen uhke, et leian uusi viise filmide tegemiseks ja oskan luua sidet rahvusvahelise vaatajaskonnaga. Teisest küljest olen ma Vilniuses elav. Samuti defineerib mind see, et olen gei. Ja muidugi on üks oluline asi veel: see, et ma olen vegan! Ja see on ainus intervjuu, kus ma saan seda avatult ja uhkelt kuulutada. Igas teises kontekstis oleks see natuke stereotüüpne öelda, et hei, ma olen vegan. Aga praegu tundub see väga õige koht!
Räägi, kuidas ja miks sa veganiks hakkasid.
Ma hakkasin veganiks 9 aastat tagasi. See muutus sündis minu huvist eetika vastu. Kuna ma olen gei ja elan küllaltki homofoobses Vilniuses, siis pidin juba noorest peale aru saama, miks on oluline käituda eetiliselt. See tegi mind ka teistel teemadel kaastundlikumaks. Kui ma täiskasvanuks sain, hakkasin ma mõtlema, mida ma söön ja miks ning peagi olingi valmis veganiks hakkama. Minu jaoks oli peamine ajend kliimasoojenemise takistamine. See teema ei saa oodata ning puudutab meid kõiki.
Kas sa hakkasid päeva pealt veganiks või oli see pikem protsess?
Ma ei hakanud kõigepealt taimetoitlaseks, vaid kohe veganiks. Ma arvan, et see ütleb nii mõndagi mu karakteri kohta – ma olen küllaltki jäärapäine ja ei taha oma otsustes kahe vahele jääda. Kuna ma tegin eetilise otsuse, oli minu jaoks loogiline lõpuni välja minna. Aga muidugi arvan ka, et iga väiksem muutus aitab ja kui keegi vähendab oma liha ja piima tarbimist, on see ka juba võit.
Kui raske oli seda muutust ette võtta, eriti 9 aastat tagasi, kui veganlus nii teemas ei olnud?
Üks asi on olla gei, aga palju vastuolulisem on olla vegan (naerab). Veidi keeruline oli seda muutust teha küll. Näiteks tegi see pereõhtusöögid ja sõpradega restoranis käimise keerulisemaks, aga see ei ole tegelt üldse suur probleem. Võrreldes gei teemadega pole ma eriti avalik ja aktiivne veganluse osas… kuigi… kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis minu vegansõbraliku filmi initsiatiivi põhjal võiks küll öelda, et olen. Siiski olen ma selle positsiooniga vist natuke ettevaatlik, kuna ma olen juba Leedus LGBT+ liikumise postripoiss ja ei taha kõiki teemasid katta. Aga ma vist katan!
Kuidas sa end selles gei ja vegani rollis tunned?
Minu jaoks pole keeruline olla vegan, kuna see pole isegi võrreldav sellega, mida ma geina tundnud olen. Samas saan aru, et kui keegi on vegan ja ta ei kuulu teistesse vähemustesse, siis võib talle tunduda väga raske, et teda mõistetakse hukka veganiks olemise pärast. Samas tunnen end isegi geina väga priviligeerituna, kuna tulen keskklassi perest ja olen iseenda ülemus, seega ei saa ma end kuidagi ohvriks pidada.
Mul on võib-olla natuke rumal küsimus, aga kui palju erines sinu jaoks geina välja tulemine veganina välja tulemisest.
Gei olemine pole valik. Sa pead lihtsalt leidma viisi sellega elada ja välja tulema, kui sa selleks valmis oled, muidu sa varjad alati mingit osa oma elust. See on minu elus väga oluline osa. Veganiks olemine on täiesti erinev teema. See on dieet, aga samas ka viis, kuidas otsuseid langetada ja ka laiem perspektiiv elule. Siiski ei ole need identiteedid minu jaoks päris hästi võrreldavad.
Hästi! Aga tagasi filmi juurde. Sa rääkisid, et sa tahtsid teha filmi „Kirjanik“ vegansõbralikul viisil. Kas sa tahaksid sellest natuke lähemalt rääkida?
Hea meelega! Pärast veganiks hakkamist olen teinud kolm filmi. Juba esimese filmi „You Can’t Escape Lithuania“ tegime eksperimentaalsel viisil kasutades ühisrahastuskampaaniat nimega „Vegan Filmmaking Challenge“. Me tegime selle filmi nii vegansõbralikuna kui võimalik. Kuna tegi oli väikese filmimeeskonnaga ja see oli selline unikaalne projekt, oli võimalik saada kogu tiim sellega kaasa. Lõunapausid, kostüümid, kõik muu filmi tegemiseks kasutatav oli vegan. Teises filmis „The Lawyer“ jätsime me lõunatesse lihtsalt sisse veganvaliku, kuna film oli suurem ja seda võeti üles kahes riigis. Oleks olnud väga raske veenda kõiki kaasosalisi toituma täistaimselt pikemaks perioodiks. Samas andsime endast muus filmis kasutatava osas parima. Praeguse filmiga on sama lugu. Aga tuleb tunnistada, et see on ikka paras väljakutse ja väga keeruline on täielikult vältida loomseid produkte. Näiteks kui on mõni võte paljude lisadega, siis mõnikord tulevad näitlejad oma riietega. Seega, kuhu tõmmata piir? Õnneks praeguses filmis sellega eriti probleeme polnud, kuna väga lisasid ei olnud.
Kui rahul sa siiani selle veganfilmi ettevõtmisega oled?
Isiklikult olen ma rahul, aga samas tahaks filmimeeskonnale pakkuda ainult veganlõunaid. Samas tuleb aru saada, kui keeruline see on, kuna filmitööstus on juba niigi macho-tööstus. Ma niigi juba kummutan paljusid stereotüüpe. Nende inimeste jaoks, kes on kaamerate taga või tegelevad tehnilise poolega, on see lihtsalt igapäevane töö. Mõnikord ei hooli nad igast projektist nii palju kui meie loominguline tiim. See on neile vaid töö. Väga raske on neile järsku öelda, et nad oma söömisharjumusi muudaks. Niisiis, minu jaoks on pigem küsimus, kuidas paremini muuta toitlustust. Aga produktsioonis, disainis ja kostüümides tegime väga head tööd ja tulevikus jätkame kindlasti samas vaimus. Tahaks ka tulevikus mõõta kuidagi selle mõju, mida selline veganfilmi initsiatiiv kaasa toob, kuna hetkel pole mul konkreetseid andmeid pakkuda. Praegu anname lihtsalt endast parima ja proovime olla nii veganid kui võimalik. Sellel on kindlasti mõju.
Mul on veel mõned küsimused filmi kohta. Seal oli kaks peategelast Dima ja Kostas, kes pidasid dialoogi ühiskonna muutmise teemal. Dima uskus rohkem isiklikesse valikute mõjusse ja Kostas rohkem strukturaalsesse muutusesse. Kummaga sa rohkem suhestud?
See on kindlasti film, mille vaatajad saavad kaasa mõelda, kummaga nad rohkem suhestavad. Minu poliitilised vaated on rohkem sarnased Dimaga. Kostas esindab lääne vasakpoolset ja sotsialistlikku maailmavaadet, mis on väga oluline, kuna see näitab, et peame ühiskonnana paremini toimima ja muutuma. Aga Dimal on veidi realistlikum perspektiiv poliitikas ja ta rõhutab ka isikliku valiku olulisust, millega ka mina nõus olen. Mul on tunne, et kuigi ühiskond on mind palju vorminud, rajan ma omaenda tee ise. Muidugi olen ma priviligeeritud positsioonis ja kui keegi sünnibki vaesusesse, ei pruugi tal selliseid valikuid olemas olla. Aga lääne ühiskonnas saaksid küll tihti inimesed rohkem keskenduda enda muutmisele ja valikutele, kuna tihtipeale on need meil olemas.
Kuidas sinu jaoks veganlus ja veganaktivism suhestuvad isiklike valikute temaatikasse?
Vägagi suhestuvad. Ka Dima on vegan ja see on järjekordne näide sellest, kuidas ta oma valikuid teeb ja mida oluliseks peab. Kostasele näib pisut naiivne, sest ta ise on rohkem skeptiline ja küüniline taoliste pinnapealsete muutuste osas, kui need ei too kaasa laiemat sotsiaalset muutust. Aga kui poleks inimesi nagu Dima, kes tahaks ise muutuda, ei saa olla ka jõudu taga ühiskondlikele muutustele. Ma arvan, et need vaated ei vastandu üksteisele, vaid käivad käsikäes. Aga ma ise tunnen end tõesti sarnasemalt Dimale!
Aktivismiga seoses – see on minu jaoks väga kompleksne teema, kuna veganaktivism keskendub peamiselt loomadele. Kuna näen igapäevaelus ka nii palju ebaõiglust inimeste suhtes, on mul keeruline ainult loomadele keskenduda. Ma tunnen, et olen geina osa vähemustest, mida veel tänagi Leedus ja välismaal diskrimineeritakse, ja seega keskendun ma rohkem neile teemadele. Aga muidugi elan ma veganaktivistidele kaasa.
Viimane lühike küsimus. Filmis väitis Kostas Dimale, et raamatud, mida keegi loeb, võib tema kohta isegi rohkem öelda, kui need, mida ta kirjutab. Mis on mõni raamat, mis sul viimasel ajal meeldinud on?
Oh, ei! (naerab) Ma pean tunnistama, et kuigi ma tegin filmi „Kirjanik“, siis iroonilisel kombel ma ei loe väga palju. Aga hiljuti meeldis mulle Alexander Chevesi „My Love is a Beast: Confessions“.