Mari Frühling
Loomade kujutamist ja kasutamist kunstis on praktiseeritud alates inimkonna algusaegadest. Esimesteks näideteks võib pidada koopamaalinguid, aga ka põliselanike rõivaid, mis olid valmistatud loomanahkadest, sulgedest ja luudest. Ka maalikunst on alati loomi kaasanud ning ühes religiooniga neile sotsiaalseid rolle ja sümboolseid tähendusi omistanud. Viimased aastakümned kaasaegses kunstis, on viinud loomade kaasamise hoopis uuele tasemele, eksponeerides üha sagedamini nii elus kui ka surnud loomi. Sellised arengud on tähelepanu pälvinud kunstnike ja loomaõiguslaste ringkondades, kuid laiahaardeliselt filosoofiliste aruteludeni pole ühiskonnas jõutud.
Alustuseks on oluline märkida, et inimkonnal puudub üksmeel, mil määral on kaasaegses maailmas loomade kasutamine inimese hüvanguks üleüldiselt aktsepteeritav. Domineeriva maailmavaatena hoiab positsiooni spetsiesism ehk liigišovinism.. Säärase käsitluse kohaselt kuuluvad loomad inimestele, antud kontekstis ka kunstnikele, kasutamiseks.
Kui loomakaitseseadused (mis on riigiti erinevad) reguleerivad teataval määral, kuidas transportida ja tappa looma teaduse või toidutööstuse jaoks, siis kunstnikele regulatsioonid puuduvad. On selge, et loomade perspektiivist ei suuda kehtivad seadused tagada neile kõige elementaarsemaid põhiõigusi, jättes nad õiguseta elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele. Sellest tulenevalt tekibki soodne pinnas säärase kunsti sünniks, mille kriminaalsed tagajärjed võivad saada kaetud loomingulise vabaduse looriga.
Võtame nüüd luubi alla kaks tähelepanu pälvinud näidet.
Joseph Beuys „I Like America and America Likes Me“ („Ma armastan Ameerikat ja Ameerika armastab mind“) (1974)
Sakslasest performance-kunstnik Joseph Beuys veetis aastal 1974 Rene Blocki galeriis New Yorgis 3 päeva kinnises ruumis koos metsiku koioti Väikese Johniga. Kunstniku planeeritud stsenaarium nägi ette, et loomarasva ja vildi sisse mässituna transporditakse ta galeriisse kanderaamil ja kiirabiautoga. Samal moel lahkus Beuys galeriist pärast performance’i lõppu.
Kõnealuse sotsiaalse skulptuuri ja kestvus-performance’i kohta leidub erinevaid tõlgendusi. Näiteks arvatakse kunstnikku otsivat lepitust valge mehe ja Ameerika, vähemuse ja enamuse, loomade ja inimeste vahel, kuid samal ajal tõlgendatakse teoses nähtut ka teise maailmasõja järgsete pingetena Saksamaa ja Ameerika vahel ning metsiku ja tsiviliseeritu vastandamisena. Kui inimlikud tõlgendused tagaplaanile heita, jääb vaatluse alla püüd mõista metsiku looma perspektiivi.
Videost nähtub, et loom on Beuysi saabudes võrdlemisi taltsa moega: ei ole liialt arglik ega ka agressiivne. Taban end mõttelt, kas loom võib olla pärit hoopis loomaaiast, sest näib olevat inimese kohaloluga harjunud. Kui tegemist oli siiski metsiku isendiga, on inimene teda kinni püüdes ja meelelahutusliku eksperimendi raames galeriisse tuues eeldanud, et loomal puudub igasugune isiklik siht. Arvamus, et kirjeldatud moel metslooma ellu sekkumine on õigustatud, ilmestab eelnevalt mainitud liigišovinistlikku maailmakäsitlust, mille kohaselt loomad kuuluvad inimesele, muuhulgas loomingulise vabaduse väljendamiseks.
Adel Abdessemed „Don´t Trust Me“ („Ära usalda mind“) (2008)
Alžeeria päritolu Adel Abdessemed on kurikuulus oma verdtarretavate õuduste eksponeerimise ja loomingulise vabaduse piiride nihutamise poolest. Tunnistan, et otsustasin teose „Don’t Trust Me“ Mehhikos filmitud kaadreid mitte vaadata, et säästa end juba küllalt nähtud jõhkrustest. Kõnealune „teos“ koosneb videoklippidest, mis sisaldavad kaadreid mehest, kes telliskivimüüri taustal haamriga farmiloomi tapab. Kunsti nimel elu jätnud loomad olid lammas, hobune, siga, härg, kits ja hirv. Mõistagi on loomakaitseorganisatsioonid sellise käitumise rangelt hukka mõistnud.
Üks põhjustest, miks just selle näite valisin, on see, et teos meenutab mõne aasta tagust kurioosset juhtumit Eesti väikelinnast, kus vallaametnik tappis haamrilöökidega rebasekutsika. Millest üldse sõltub tapmise ja kunstiteose erinevus? Tõsi, sarnaselt rebasetapjale on ka Abdessemed pälvinud laiema üldsuse (mitte pelgalt loomaõiguslaste) pahameele. See tõsiasi toob omakorda nähtavale ühiskonnas laialt levinud kognitiivse dissonantsi, milleks on loomasõpradest lihasööjate sisemine moraalne ebakõla: avalik looma tapmine on kollektiivselt taunitud, kuid varjatud tapmised tapamajades soositud.
Kõik kuus teoses kasutatud looma on ka Eesti loomakaitseseaduse kohaselt põllumajandusloomad, keda on lubatud liha saamise eesmärgil tappa. Selliselt analüüsides järeldub ootamatu tõdemus, et loomade kasutamine kaasaegses kunstis võib oma grotesksuses luua platvormi, millel arutada miljardite farmiloomade rutiinset, ebavajalikku tapmist, suutmata seejuures ühtegi neist juhtumitest vähem traagiliseks muuta.
Kes vastutab?
Kunsti on defineeritud inimeste poolt ja loodud tarbimiseks vaid kunstnike liigikaaslastele. Ülejäänud loomadele jääb protsessis pelgalt objekti või materjali roll. Ka juhul, kui kunstnik vormistab teoseks otsese looduse loomingu, saab teose tarbijaks olla vaid teine inimene. Seega põhjus, miks loomad saavad osaks kunstist, on puhtalt inimlik, mis omakorda kohustab meid loomade vastu inimlikkust rakendama. Kuigi kunst on sageli poliitiline, kuulub see pigem kultuuri ja meelelahutuse valdkonda, millest tulenevalt saab loomade kasutamist kunstis kõrvutada näiteks härjavõitluste, rodeo, tsirkuste ja loomaaedadega. Nimetatute osas on aasta-aastalt tajuda üha selgemat üldsuse taunivat suhtumist, tuginedes argumendile, et säärased praktikad põhjustavad loomadele välditavaid kannatusi.
Ratsionaalsest mõtlemisest sündinud kunst ei ole just sage nähtus, sest paljusid kunstnikke ärgitab looma hoopis fanaatiline uudishimu katsetada enese, aga ka publiku, võimete- ja taluvuspiire. Kui loomingu vahendiks ja/või objektiks on elus loom, lasub kogu vastutus kunstnikul. Sel kohal laiutab seadusandluses järjekordne auk, mis võimaldab kunstnikel kui hullunud teadlastel minetada kohusetunne ja sellega koos suutlikkus langetada inimlikult eetilisi valikuid. Põhjus võib peituda selles, et mäng elu ja surmaga, kannatuste valuläve piiril on inimestele alati huvi pakkunud. Olid ajad, kui sellise uudishimu rahuldamiseks korraldati gladiaatorite taplusi, tänapäeval on selles mängus peamiseks kannatajaks loomad.
On selge, et inimene saab domineerida teiste loomaliikide üle, kuid olles süvenenud inimeste ja loomade vahelise suhte mõtestamisesse, olen veendunud, et heaoluühiskonna liikmetena on meil võimalus elada täisväärtuslikku elu loomi objektistamata. Ainult meie liigil on valikuvabadus (ja ka kohustus) vähendada inimtegevusest tulenevaid kannatusi teistele tundevõimelistele olenditele. Seega on ootuspärane, et säärast privileegi ei kuritarvitataks loomingulise vabaduse sildi all.
Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2023. aasta sügisnumbris.