Ma olen alati kuulnud: „Lammast peab pügama, muidu ta ei saa elada.“ See oli ka minu uskumus, kuni tegin natuke uurimistööd ja sain teada, et see pole tegelikult täistõde. Mitmed lambatõud on aretatud inimesest sõltuvaks ja nad tõesti vajavadki regulaarset pügamist. Aga nüüd on meie asi seda viga parandada ja vähemalt mitte toota juurde loomi, kelle heaolu sõltub pidevalt inimese sekkumisest. Üks tõug, kelle aretamisse on inimene eriti palju panustanud, on meriinolammas.
2024. aastal toodeti maailmas ligikaudu 132 miljonit tonni tekstiilikiudu, millest umbes 0,9% oli lambavill. Alla ühe protsendi ei tundu ju palju, aga tähendab siiski umbes miljonit tonni puhast lambavilla aastas. Umbes 45% maailma villast liigub rõivatööstusesse, kus oluline on peen meriinovill, samal ajal kui jämedamat villa kasutatakse rohkem näiteks vaipades ja sisustustekstiilides. Austraalia on maailma üks olulisemaid meriinovilla tootjaid ning eriti tähtis just peene ja ülipeene rõivavilla tootmisel.
Arvatakse, et lammaste sihipärane aretamine sai alguse juba umbes 6000 aastat e.m.a. Pronksiajaks olid tänapäevaste omadustega lambad laialdaselt levinud üle kogu Lääne-Aasia, kust need mööda kaubandusteid Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse jõudsid.
Kuigi praegu on Austraalia meriinokasvatuses maailmas väga olulisel kohal, pärineb meriinolammas tegelikult Hispaaniast. Oli aegu, mil meriinolambad osutusid nii väärtuslikeks, et nende eksporti piirati äärmiselt rangelt. 18. sajandi teisel poolel piirangud nõrgenesid ning hinnatud peenvillalambaid hakati müüma ja kinkima ka teistesse riikidesse. Esimesed Hispaania päritolu meriinolambad jõudsid Austraaliasse 1797. aastal Lõuna-Aafrika kaudu.
Kuigi suur osa Austraalia majanduslikust arengust sai omal ajal tuule tiibadesse just tänu villale, moodustas vill 2024/25. aastal Austraalia põllumajanduslikust ekspordist vaid 3,6%. Sellest hoolimata elab Austraalias endiselt kümneid miljoneid meriinolambaid.
Meriinolammas on sajandeid sihipäraselt villa tootmiseks aretatud lambatõug. Aretuses on eelistatud loomad, kelle vill on peen ja ühtlane ning kellelt saab seda võimalikult palju. Selle tulemusel on meil lammas, kes vajab regulaarset pügamist.
2017. aasta Austraalia meriinokasvatajate uuringu järgi pügas 84% kasvatajatest täiskasvanud uttesid kord aastas, ülejäänud sagedamini või teistsuguse intervalliga. Täiskasvanud uttede keskmine villasälu pikkus oli umbes 92 mm ning ühelt utelt saadi keskmiselt 5,4 kg toorvilla.
Tihe villak ning mõnes meriinotüübis ajalooliselt soositud rohke ja kortsuline nahk suurendavad kärbestõve (ingl flystrike) riski. Aretuse käigus on eelistatud lammaste suurem nahavoldilisus, mis on seotud villa tootmise omadustega. Kärbestõve riski suurendavad veel pikk ja niiske vill, väljaheitega määrdumine, uriin, naha- ja villakahjustused ning ilmastikutingimused. Kärbsed munevad niiskesse või määrdunud villakusse ning koorunud vastsed hakkavad kahjustama lamba nahka ja kudesid. Selle ennetamiseks hakati Austraalias kasutama mulesing’ut – protseduuri, mille käigus lõigatakse talle tagakehalt ära villaga kaetud nahka, et paranedes tekiks sinna sile ja vähem villane armistunud piirkond. Siin tekibki meriinotööstuse keeruline heaoludilemma. Flystrike ise on väga tõsine ja valulik haigus. Australian Veterinary Association nimetab seda märkimisväärseid kannatusi põhjustavaks haiguseks, mis ravimata jätmisel on tavaliselt surmav. Mulesing vähendab selle riski ja annab tagakehale pikaajalise kaitse. Samas on mulesing ise valulik kirurgiline protseduur. Seetõttu ei ole küsimus lihtsalt selles, et farmerid teevad loomale tarbetult haiget, vaid selles, et tootmissüsteemis kasutatakse üht valulikku sekkumist teise väga valuliku seisundi vältimiseks. Veterinaaride seisukoht on, et flystrike’i kontroll peaks liikuma selliste lahenduste poole nagu väiksema nahavoldilisusega ja kärbestõvele vastupidavamate lammaste aretamine, parem karjahaldus ja muud ennetusmeetmed.
Ja muutus tõepoolest toimub. 2023. aasta Austraalia meriinokasvatajate uuringus tegi mulesing’ut umbes 50% kasvatajatest. Suuremates karjades kasutati protseduuri sagedamini: vähemalt 2000 lambaga karjade kasvatajatest tegi emastalledele mulesing’ut 69%, kuni 250 lambaga karjade puhul 31%. Mulesing tehakse üldjuhul noortele talledele ning sageli samal ajal teiste tavapäraste protseduuridega nagu märgistamine ja saba kärpimine. Näiteks Victoria osariigi heaolujuhised soovitavad mulesing’u teha 2–12 nädala vanuses loomadele.
Üks märgatav muutus on toimunud valu leevendamises. 2023. aastal kasutas 94% mulesing’ut tegevatest meriinokasvatajatest mingit valu leevendamise meetodit. 2014. aasta uuringutes jäi vastav näitaja ligikaudu 60% juurde. Seega on vähem kui kümne aastaga toimunud oluline edasiminek. Samas leidub endiselt kasvatajaid, kes valu leevendamist ei kasuta. 2023. aasta uuringus pidas umbes kolmandik neist seda ebavajalikuks; põhjustena nimetati ka protseduuri kiiruse juures ebapraktilisust ja lisakulu. Ligi veerand neist meriinokasvatajatest, kes 2023. aastal veel mulesing’ut kasutasid, arvas, et loobub sellest tõenäoliselt või väga tõenäoliselt järgmise viie aasta jooksul. Küsimusele, mida nad teeksid juhul, kui mulesing ei oleks enam võimalik, vastas 31% läheks üle mõnele teisele tegevusalale või loobuks põllumajandusest. Tahaks öelda neile: „Head aega.“ Huvitav on vaadata ka neid kasvatajaid, kes on mulesing’ust juba loobunud. Kõige sagedamini nimetati põhjustena siledama ehk vähem voldilise nahaga lammaste aretamist (45%), tööstuse ja tarbijate survet (45%) ning loomakasvatuse eetilisi kaalutlusi (44%).
Olgu muutuse taga inimese sisemine moraalikompass või tööstuse ja ühiskonna surve, minul on hea meel näha, et üha enam võetakse valulike praktikate asemel kasutusele teisi meetodeid. Väike samm paremuse poole on ikkagi rohkem kui paigalseis, aga tegelikult ei pea pehme kampsun üldse algama lambast.
Tekst: Karin Tensing
Pilt: Tara Evans, Unsplash
Allikad:
Textile Exchange: Materials Market Report 2025
International Wool Textile Organisation: History of wool
International Wool Textile Organisation: History of sheep
Department of Foreign Affairs and Trade (Australian Government): Agricultural trade
Meat & Livestock Australia: Is aligned sentiment in sheepmeat and wool signaling a turning point?
Australian Wool Innovation Limited: 2023 AWI Merino Husbandry Practices Survey