 ei ole ta kunagi suutnud süüa.){kind=link}
ARHIIVIST: Lugejal külas (veebruar 2018)
Ühel päeval helises toimetuses müügijuht Kristjani telefon. Naisterahva hääl telefonis ütles: „Tere! Nägin ajakirja telekas selles Roaldi saates ja tahan teha tellimust.“
Helistajaks oli Linda, kes meile teadaolevalt on 81-aasta vanuselt ajakirja kõige vanem lugeja. „Minul internetti ei ole ja helistasin Ekspress Posti, et äkki sealt saan tellida, kuid ei saanud. Aga nad otsisid välja selle numbri,“ selgitas lõbus Linda, kuidas pärast otsinguid ikkagi ajakirjaga ühendust sai. lugejal külas
Peale mõningast hetkelist segadust, et kuidas siis tellimuse arve koostada, kui internetti pole (eks ikka nii nagu vanasti – kirjateel), sai lisaks tellimuse koostamisele Lindaga veidi juttu puhutud. Selgus, et väärikas eas naisterahvas on taimsest toitumisest alati väga lugu pidanud ning viimasel ajal jätnud enda toidulaualt välja üha enam loomseid võetusi ning asendanud need taimsete saadustega.
Olime tema kõnest ja kiidusõnadest nii liigutatud, et saatsime lisaks aastatellimusele talle kõik eelnevalt ilmunud ajakirja numbrid.
Kui jõulud lähenesid, meenus Linda sageli. On ju pühad aeg, kus käiakse külas vanematel ja vanavanematel. Seega tundus igati loogiline, et ajakiri peaks külastama ka oma üht vanimat lugejat. Nii saigi mõni päev pärast jõulupühi ette võetud tee Pärnusse, kus Linda elab.
Kui kohale jõudsime, oli rõõmsameelne Linda koos oma poja Raimondi ja vahva koerakese Villuga trepil ootamas. Märkasime koheselt, et vaatamata oma eale oli Linda krapsakas ja lusti täis. Linda kallistused, kaetud toidulaud ning elevusest ringi kepslev Villu tekitasid tõesti tunde, et oleme jõudnud vanaema juurde.
Laua taga juttu vestes rääkis Linda oma loo, kuidas linnu- (olgu siis kana või muu lind) liha ei ole ta kunagi suutnud süüa.
„Ma sündisin ja kasvasin Massiarus, meil oli talu – kaks hobust, viis lehma ja väga palju kanu ning hanesid. Igaks jõuluks ja jaanipäevaks tapeti üks õnnetu lind.”
„Ma sündisin ja kasvasin Massiarus, meil oli talu – kaks hobust, viis lehma ja väga palju kanu ning hanesid. Igaks jõuluks ja jaanipäevaks tapeti üks õnnetu lind. Oh, kus ma siis nutsin. Juba mitu nädalat enne palusin vanematelt, et nad ei tapaks mu armastatud linnukesi, kuid tol ajal oli see mõeldamatu,“ kirjeldas Linda, et taimetoitlus oli nende peres ja üldse laiemalt ühiskonnas täiesti olematu mõiste.
„Sellest ajast saati ma lihtsalt ei suuda ühtegi kana ega muud lindu süüa,“ jätkas ta.
Piima jättis Linda oma menüüst välja tervislikel põhjustel. „Umbes kolm-neli aastat tagasi hakkasid mul jalad igal õhtul üles paistetama. Käisin arsti juures, kuid abi ei saanud. Arst kirjutas rohud vee väljutamiseks, kuid nendest polnud mingit kasu,“ meenutas Linda, kuidas liikumine valutavate ja paistes jalgadega muutus aina vaevalisemaks.
„Umbes kolm-neli aastat tagasi hakkasid mul jalad igal õhtul üles paistetama… Siis juhtusin lugema raamatut „Dr Levini toitumistarkused“. Sealt sain esimest korda teada, et piim võib sellist paistetust põhjustada.”
„Siis juhtusin lugema raamatut „Dr Levini toitumistarkused“. Sealt sain esimest korda teada, et piim võib sellist paistetust põhjustada,“ selgitas Linda, miks enam piima ei tarbi. Peale seda otsust, kadus igaõhtune jalgade paistetus. „Isegi arst imestas, eriti veel, kui ütlesin, et kõik sai korda, kui loobusin piimast,“ rääkis Linda.
Linda poeg Raimond kiitis, kuidas ema on viimase poole aastaga kaotanud üleliigsed kilod. Raimond töötab Soomes ning käib iga poole aasta tagant kodus.
„Ma olin täiesti üllatunud – varem oli ema liikumine ikka väga vaevaline. Nüüd tulin koju ja ema hüppas mulle autosse kõrvalistmele nagu noor plikatirts. Selline positiivne muutus teeb ka minu õnnelikumaks ning kuigi ma ise taimetoitlane ei ole, pooldan seda elustiili väga ning toetan ema selles,“ rääkis Raimond uhkusega.
Linda armastab lihtsaid toiduaineid. Näiteks meeldib talle peet, mida ta igapäevaselt sööb. „Mulle on alati meeldinud ka võililled. Paljude jaoks ei ole tegemist üldse söödava taimega, kuid mulle meeldib neist teha salatit. Mõrkja maitsega harjub kergesti,“ lausus ta. „Naabrimees teeb vahest nalja, et ma tema aia ka võililledest puhtaks teeksin,“ naeris Linda.
„Mulle on alati meeldinud ka võililled. Paljude jaoks ei ole tegemist üldse söödava taimega, kuid mulle meeldib neist teha salatit.”
Uurisime Lindalt ka seda, mis ta arvab sellest, et taimetoitlust peetakse noorte hulluseks, mille peale ta vastas: „Just vanemad inimesed peaksid rohkem taimselt sööma. Vanaduses peab niigi hakkama igasuguste tervisemuredega tegelema, siis on hea, kui oma toiduga neid võimalikult palju ära hoida.“
“Just vanemad inimesed peaksid rohkem taimselt sööma.”
Need mõned tunnid Pärnus läksid kui linnutiivul ning enne, kui arugi saime, oli aeg tagasi Rakvere poole sõitma asuda. Linda, koerake süles ja Raimond kõrval, jäid trepil meile järele lehvitama. Terve tagasitee oli sees hea soe tunne, just nagu siis, kui tuled pärast pühi vanaema juurest.
Lugu ilmus ajakirjas Vegan pool aastat tagasi Talvel. Et tegemist on ühe südamlikuma looga, otsustasime seda terve maailmaga jagada. Loo autoriks Marimai Kesküla.