VEIDI JÄÄTMEMAJANDUSEST! Prügi – kas meie päästja või meie surm?

Nii nagu inimeste eludes toimuvad muutused, toimuvad ka terves ühiskonnas muutused, mis kujundavad meie edasist elu. Üheks lähiaja kõige murrangulisemaks pöördeks peetakse 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algusel aset leidnud tööstuslikku revolutsiooni, mille käigus toimusid suured industriaalsed progresseeruvad muudatused põllumajanduses, kaevandamises, tootmises ning transpordis.

Tänu sellele perioodile ajaloos võib inimkond ennast hetkel pidada „arenenud“ liigiks, kes sisuliselt on võimeline kontrollima planeedi käekäiku. Paljud süsteemid ja põhimõtted, mis arenesid sellel ajajärgul, kehtivad veel tänapäevalgi.

Alates 19. sajandist on ühiskonnas muutused kiirelt toimunud. Lisaks kiirenes 20. sajandi esimesel poolel ka kaubanduse areng. Tekkis palju uusi tooteid ja teenuseid, mis muutusid massidele kättesaadavamaks. See omakorda tõstis osades maailma piirkondades majanduslikku elujõudu ja seadis käputäie riike teistega võrreldes paremale positsioonile.

Need riigid domineerivad tänaseni raha, meditsiini, hariduse, kaubanduse jne arengut ja kasutamist – sisuliselt kõike, millest meie elu koosneb.

Rivaalitsemisele ja ahnusele ülesehitatud kapitalistliku ühiskonnakorralduse tagajärjed hakkavad meile kõigile vaikselt kohale jõudma – sõjad, kliimasoojenemine, ressursside nappus ja prügistamine.

Olukorras, kus riikide peamine eesmärk on saavutada suurt edu majanduses, olenemata sellest, mis jälje see endast keskkonnale jätab, tekib küsimus, miks ei mõelda jätkusuutliku ja kestva majandamise peale, milles majanduslik kasu võib olla kordades suurem ja mis loob eeldused uueks revolutsiooniks majandussüsteemides.

„Miks ei mõelda jätkusuutliku ja kestva majandamise peale, milles majanduslik kasu võib olla kordades suurem?“

Möödunud sajandi seitsmekümnendatel alguse saanud ühiskonna digitaliseerumise tulemusel on inimesed maailmas toimuvast paremini hakanud aru saama. Info ja teadmiste vaba liikumine on andnud esmakordselt võimaluse mõista, kuidas me globaalselt elame ning mis tagajärjed sel inimkonnale ja planeedile on.

Järjest enam hakatakse rääkima prügist ja sellest, et varsti upume selle sisse ära. Samas on juba päris pikalt räägitud prügist kui ressursist. Jutuks on see siiani ka jäänud, sest teoorias on kõik väga lihtne, kuid kuhu jäävad tulemused?

X-, Y- ja Z-põlvkondadel seisab ees suur väljakutse – muuta ühiskonnas toimuvaid protsesse selliselt, et säiliks hetkeks saavutatud heaolu ja mugavus ning väheneks sellega kaasnev „surmav“ jalajälg meie planeedile.

Siit ka küsimus: kas ülesanne saavutada muutus peaks olema rohkem indiviidide või ettevõtjate õlul? Kumb peaks oma harjumusi ja tegevust muutma?

Prügiveosüsteemi telgitagustest

Alustame otsast ja kirjeldame hetkel toimivat jäätmekäitlussüsteemi. Seda saab kirjeldada ka kui üht mustkunstitrikki.

Kodus tekib prügi ja see pannakse maja kõrval asuvasse kasti. Üks hetk tuleb suur läikiv auto ja viib selle kuhugi ära ning hopsti – prügi enam pole! Inimese vaatenurgast on justkui probleem lahendatud. Kahjuks ei ole see võlutrikk nii efektne kui näib. Autosse korjatud jääde satub reaalsuses ikkagi kuskile.

Eestis kehtib põhimõte, mille kohaselt on jäätmete omanik omavalitsus, mille territooriumil on see tekkinud. Seega peab prügi efektiivset majandamist korraldama kohalik omavalitsus. Praegu on aga olukord efektiivsest majandamisest kaugel. Näiteks jäätmeveo hangete pakkumine toimub praegu valest perspektiivist lähtudes – hanke võidab odavaima pakkumise esitaja.

Esmalt koostatakse rahaliselt kõige kuluefektiivsem ettepanek. Kas raha võimaldab ka parima eesmärgi saavutada, ei ole üldse oluline. Alles siis, kui hange võidetakse, hakkab jäätmevedaja mõtlema, kuidas selle rahaga teha ära see töö, mida on lubatud. Sellise toimimise tulemusena langeb teenuse kvaliteet ja piiratakse eos valdkonna arengut.

„Alles siis, kui hange võidetakse, hakkab jäätmevedaja mõtlema, kuidas selle rahaga teha ära töö, mida on lubatud.“

Võiks aga toimida vastupidiselt: esmalt pannakse paika eesmärgid ja selleni viivad tegevused ja alles siis mõõdetakse, palju see maksab. Teenus läheks küll esialgu kallimaks, aga pikas perspektiivis tegutsetaks vähemalt õigetel alustel, mis toetaks probleemi lahendamist.

Seeläbi muutuks kogu prügikäitlemise korraldus efektiivsemaks. Ja edaspidi ei tõuseks enam teenuse hind, vaid loodaks eeldused selle langemiseks jäätmete liigiti kogumise kaudu.

Miks ettevõtjad või kodanikud peaks seda probleemi lahendama, kui küsimus peitub omavalitsuse jäätmekorralduses? Tegelikult on eelpool mainitud küsimustele üpris lihtne vastus. Me ei peaks süüdistama üht või teist osapoolt, sest lõpuks on ikkagi kõikide tegude taga inimesed.

Me kõik vastutame keskkonna eest, milles elame. Igaüks meist võiks vaadata mõnikord peeglisse ja mõelda: milline on minu panus olukorra parandamiseks? Mina olengi ju see üks paljudest tarbijatest, kellele kapitalistlik maailm tooteid valmistab.

Eriti sel aastal on olnud igal tasandil juttu ringmajandusest. See majandusharu on alternatiiv valitsevale lineaarsele majandusmudelile ehk „tarbi ja viska minema“ mudelile. Lineaarne majandusmudel vajab suurtes kogustes sisendit ja samas toodab see sama palju kasutuid jäätmeid.

Ringmajanduse eesmärk on aga majanduskasvu eraldamine esmase toorme kasutusest, luues võimalikult väikeste kadudega tootmis- ja tarbimissüsteemi. Peaksime kasutama kõiki ressursse efektiivselt kogu nende eluaja vältel, alates tootmisest ja tarbimisest, lõpetades nende käitluse ja taaskasutamisega. Seega on siin oma roll nii ettevõtjal, tavatarbijal kui ka kohalikul tasandil jäätmekorraldajal.

Sellises tsüklis on tootearendusel väga oluline roll ringmajanduse põhimõtete rakendamises. Kaasates juba alguses keskkonnale survet vähendavaid innovaatilisi lahendusi, on võimalik majanduslikult kasvada ka loodust säästes. Meie kõik saame olla sisendi andjaks toodete disainile, mis oleksid keskkonnasõbralikud.

Kindlasti enamik selle ajakirja lugejatest teab, et plastikud looduses ei lagune. Seega on kõik toodetud plastikud mingisugusel kujul keskkonnas alles. Kui Leonardo da Vinci oleks 500 aastat tagasi maalides kasutanud plastikust pintsleid või värvitopse, eksisteeriksid need looduses siiani.

„Kui Leonardo da Vinci oleks 500 aastat tagasi maalides kasutanud plastikust pintsleid või värvitopse, eksisteeriksid need looduses siiani.“

Suur osa kasutatavatest esemetest on plastikust – kasutame neid ühe korra ning viskame siis ära. Maailmas toodetakse aastas umbes 300 miljonit tonni uut plastikut, millest ligi pool ehk 150 miljonit tonni on mõeldud ühekordseks kasutamiseks.

„Maailmas toodetakse aastas umbes 300 miljonit tonni uut plastikut, millest ligi pool ehk 150 miljonit tonni on mõeldud ühekordseks kasutamiseks.“

Kuidas käituda, et prügi väheneks?

Kõik hakkab peale oma igapäevase mõtte- ja käitumismustri muutmisest. Peab tundma vastutust ja otsustama, et mina ei soovi osaleda meeletus saastamises, mis minu ümber toimub. Seejärel võiks mõelda läbi kodustes tingimustes kõik igapäevased protsessid ja leida moodused, kuidas vähem prügi tekitada.

Kui märgata, milliseid pakendeid meil kõige rohkem tekib, saab selle järgi luua endale lihtsa sorteerimis- ja jäätmeveosüsteemi, mida juba ka enamik korterielanikest endale lubada saab.

Kui teie kodus ei ole veel biolaguneva jäätme kasti, siis tasuks see endale tellida. Kõige lihtsam on alustada kolme kogumiskastiga. Kõige efektiivsem viis selleks on eraldada biolagunev ehk märgjääk pakenditest ehk kuivjäägist ning koguda eraldi ka klaaspakend.

„Kui teie kodus ei ole veel biolaguneva jäätme kasti, siis tasuks see endale tellida.“

Kõiki toiduga määrdunud pakendeid pole mõtet nuustiku, seebi ja veega puhtaks küürida, sest see raiskab palju puhast vett ega anna mingit kasu. Klaasi õnneks paljud juba koguvad eraldi, kuid seda eelkõige pandiga tagatud klaasi osas. Mõistlik on koguda eraldi kõiki klaastooteid, nii moosipurke kui veinipudeleid. Miks on vaja nii toimida? Jäätmete liigiline puhtus võimaldab neid suuremas mahus taaskasutusse suunata ja uute toodete valmistamisel kasutada.

See liigiti kogumine olekski väike, aga tubli algus. Siit edasi võib mõelda juba sellele, kuidas endale prügi vähem koju tuua. Näiteks kanna endaga kaasas korduvkasutatavaid kotte (ka autos võiks mõni olla). Ütle poemüüjale, et ta väikseid tooteid eraldi kilekotti ei pakiks. Väldi jookide ostmist plastikpudelites. Kasuta majapidamisvahenditeks kontsentraate või osta tükiseep liigse pakendita vedela asemel jne.

Meil on arenguruumi veel küllaga, aga eeldused panna asjad õiges suunas liikuma on juba olemas. Iga inimese teod loevad – oleks viimane aeg hakata mõtestama oma tarbimisharjumusi!

Euroopa Liidu tasandil on erinevaid plaane, kuidas rakendada ringmajanduse põhimõtteid, kuid need nõuavad üsna mahukaid investeeringuid ja inimeste käitumisharjumuste muutust. Väikesel Eestil on jäätmemajanduse uuendamiseks ja innovaatiliste ideede rakendamiseks olemas head eeldused. Kui me ei tekitaks nii palju prügi, poleks me veel niipea märganud, kuidas elame ja käitume.

Loodame, et eesolev suur murrang meie ühiskonnas leiab aset just rohelise mõtteviisi ja innovatsiooni valguses ja sellest saab järgmine suur paradigma muutus, mis võimaldab meie maakera säilimist veidi pikemaks ajaks. Edukuse etalon ei tohiks olla meeletu ja massiline tarbimine, vaid mõistlik käitumine, mis tagab jätkusuutlikkuse. On piisavalt vihjeid, et selline muutus toimub, ja kunagi tagasi vaadates täname selle eest ilmselt just prügi.

Arikli autoriks on Silver Smeljanski.

Kas teadsid?

Igal aastal tekib maailmas juurde umbes 4 miljardit tonni prügi, 
millest ligi 1,6 miljardit on meie kõigi majapidamistes 
tekkiv olmeprügi. 

Loodusesse, sealhulgas ookeanidesse satub 
inimeste tekitatud jäätmeid sadu miljoneid tonne, millest 
umbes 80% ei pärine üldse mereäärsetelt aladelt.

Arvatakse, et ookeanides hulbib umbes viis triljonit erinevat 
plastikust objekti, lisaks lugematu arv mikroplasti, mis vett 
reostab. Nii on moodustunud viis hiiglaslikku prügisaart. 
Nendest suurim asub Vaikses ookeanis Hawaii ja California 
vahel ning üks nendest saartest asub ka Atlandi ookeanis.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi