Veganlus ja psüühikahäired käivad käsikäes. Kas müüt? 

Veganluse ja psüühikahäirete kohta levib igasuguseid müüte. Esiteks usutakse, et iga veganiks hakkav inimene on juba häirega, muidu ta ju veganiks ei hakkaks. Ja isegi kui ta veel pole häirega, siis veganlus kindlasti tekitab häire. Tegelikult õnneks on sel teemal rohkem tahkusid. 

Praegusel hetkel pole piisaval hulgal häid uuringuid, et kindlalt väita, kas veganite seas levib rohkem häireid ja miks see nii võiks olla, kuid mõned uuringud on siiski korraldatud.  

Ortoreksia 

Esimene seos veganluse ja häirete vahel on kindlasti toitumishäired. Kuigi praegusel hetkel ortoreksia Eestis kasutatavasse häirete klassifikatsiooni ei kuulu, on sellest siiski meedias räägitud.  

Ortoreksia all peetakse silmas äärmuslikku soovi süüa ainult tervislikku toitu, kuid üldiselt on tervisliku toidu defineerinud inimene ise ning võib oma menüüst asjatult välja jätta teatud toiduained või toidugrupid. Seega võib vahel juhtuda, et kõik veganid lahterdatakse ortorektikuteks. Tegelikult pole teadlased ega praktikud praegu veel seisukohal, kas ortoreksia on sellisel kujul päriselt diagnoositav häire. 

Ortoreksia sümptomite mõõtmiseks on välja töötatud abivahendid – testid. Neid on kasutatud mitmes uuringus. Ühes uuringus on katsealused jagatud kahte gruppi – veganid/taimetoitlased ja mitteveganid/mittetaimetoitlased. Mõlemad grupid täitsid ortoreksia testi.  

Uuringust selgus, et gruppide vahel erinevusi pole, ning uuringu korraldajad jõuavad järeldusele, et enamik inimesi loobub loomsest pigem eetilistel põhjustel, mitte soovist toituda väga tervislikult (Cicekoglu & Tuncay 2018). Teises uuringus jõuti järeldusele, et taimetoitlased/veganid saavad siiski testis kõrgemaid tulemusi kui mitteveganid ning sugudevahelised erinevused olid väiksemad kui taimetoitlaste/veganite ja mitteveganite gruppide vahel (Dell’Osso et al. 2018). Seega kaks sarnast uuringut, kuid tulemused on erinevad. 

Eelnevalt kirjeldatud uuringutel on päris palju puudusi: väiksed grupid, valim koosneb inimestest, kes soovisid uuringus osaleda (seega juba suurem tõenäosus mõneks toitumishäireks või nende sümptomiteks), valimi suurema osa moodustavad tudengid, mistõttu pole see tõenäoliselt üldpopulatsiooni esindav. Samuti on mõlemas uuringus infot kogutud testide põhjal, mis omakorda mõõdavad võimalike sümptomite olemasolu, aga ei tähenda tingimata ortoreksiat.  

Ortoreksia puhul kirjeldatakse muu hulgas suurenenud tähelepanelikkust toidu osas. On tõenäoline, et keskmisel veganil on toidu osas kõrgendatud tähelepanud, kuid see ei ole ilmselt problemaatiline käitumine.  

“On tõenäoline, et keskmisel veganil on toidu osas kõrgendatud tähelepanud, kuid see ei ole ilmselt problemaatiline käitumine.” 

Järgmiseks võiks teoretiseerida, kas veganite puhul peaks ortoreksia sümptomeid mõõtvad testid olema mõnevõrra teistsugused kui mitteveganitel või vähemalt arvesse võtma veganlusest tingitud toidule keskendumise tähelepanu suurenemist. Ainult testi põhjal ortoreksiat diagnoosida ei saa. 

Meeleolu- ja ärevushäired 

Meeleolu- (nt depressioon) ja ärevushäired on ühiskonnas kõige levinumad psüühikahäired ning neid mõjutavaid tegureid on väga palju. Seetõttu on ärevust ja depressiooni soodustavate tegurite väljaselgitamine keeruline. Veganmeeste vaimset tervist käsitlevas uuringus jõuti tulemusele, et veganite seas olid depressiooni sümptomid rohkem levinud, isegi kui muud tegurid olid välistatud (Hibbeln, Northstone, Evans, & Golding 2018). 

“Meeleolu-  ja ärevushäired on ühiskonnas kõige levinumad psüühikahäired.”

Ärevuse ja depressiooni sümptomeid mõõtnud uuringus jõuti tulemuseni, et veganitel on sama palju või vähem sümptomeid kui omnivooridel. Näiteks keskmiselt oli ärevust vähem järgnevatel gruppidel: veganmeestel ja suuremat kogust puu- ja köögivilju söönud katseisikutel, ning madalamat stressitaset seostati veganlusega naistel ja väiksemat kogust maiustusi söönud inimestel (Beezhold, Rinne, Radnitz, & DiMatteo 2015).  

Põhjendused uuringutes, B12 

Võimalikku depressiooni teket veganitel on nii mõneski uuringus seostatud vitamiin B12 vähese tarbimisega. Seega on veganite puhul siiski väga oluline B12-vitamiini usaldusväärsest allikast saada. Samuti oli välja toodud üldiselt vajalike toitainete vajakajäämine, kuid täpsemaid toitaineid ei ole kirjeldatud. Võib oletada, et nii mõnigi uuringut läbi viinud teadlane ei tea vegantoitumisest piisavalt ning seetõttu on uuringute arutelu osas toodud veganite kehva vaimse tervise põhjenduseks toitainete puudujääk. 

“Võimalikku depressiooni teket veganitel on nii mõneski uuringus seostatud vitamiin B12 vähese tarbimisega.” 

Toitainete puudujäägi vaimse tervise probleemidega sidumiseks oleks vaja läbi viia uuringuid, kus testitakse toitaineid ja/või uuritakse pika aja vältel seda, kuidas katsealused toituvad ning millistest toitainetes neil täpsemalt puudus on. Praegu nii põhjalikke uuringuid korraldatud ei ole. 

Teoreetilised põhjused häirete levimusel veganite hulgas 

Veganid ei ole homogeenne grupp ja neid ühendab ainult asjaolu, et nad on jätnud oma menüüst välja loomsed tooted ning järgivad veganelustiili. Seetõttu on ebatõenäoline, et veganitel on statistiliselt olulisel määral mõnda häiret rohkem kui üldpopulatsioonil. See oleks võimalik ainult juhul, kui vegantoitumise puhul jääb mõnest toitainest puudu ning see toitaine mõjutaks otseselt mõne häire teket. Selleks väiteks pole aga praegu ühtegi teaduslikku alust. 

“On ebatõenäoline, et veganitel on statistiliselt olulisel määral mõnda häiret rohkem kui üldpopulatsioonil.” 

Teoreetiliselt on võimalik, et veganid (eeldusel, et veganid on homogeenne grupp, mida nad siiski pole) on lihtsalt kõrgema empaatiaga ja seetõttu ärevusele ja depressioonile haavatavamad, kuna nende jaoks on igapäevasem kogeda kaastunnet loomade vastu ning koledusi loomade suhtes märkavad veganid oluliselt rohkem kui keskmine inimene.  

Teine võimalus on see, et tegelikult on lihtsalt rohkem häiretega inimesi, kes valivad veganluse. Häire algusfaasis on tihti inimestel motivatsiooni oma elus muudatusi teha ning võimalik, et üsna suur protsent inimesi valib lihtsalt veganluse (nt tervislikuma elustiili tõttu või suurenenud emotsionaalse valu tõttu, mis tuleb loomade väärkohtlemise tunnistamisest videote vms vahendusel). 

“Teoreetiliselt on võimalik, et veganid on lihtsalt suurema empaatiaga …”  

Kolmas võimalus on veganite üldisem haavatavus vaimsete häirete suhtes, mis võiks tulla sellest, et veganitel on mõnevõrra kõrgendatud tähelepanu negatiivsetele sündmustele.  

Kõik need kolm on täiesti teoreetilised mõttekäigud ning praegusel hetkel pole piisavalt uuringuid, mille kaudu oleks võimalik väita, et veganitel on suurem psüühikahäirete esinemine ja mis võiks olla selle põhjenduseks. 

Müüdi teke 

Veganite ja vaimse tervise probleemide kohta on hetkel vähe uuringuid ning seetõttu tundub, et veganite kehv vaimne tervis on pigem müüt, mille teket on üsna lihtne seletada. Mitteveganile tunduvad veganid igapäevasest normaalsusest piisavalt kaugel, et jätta muljet, nagu neil oleks päriselt midagi viga. Samas kõrge empaatiavõime ja selle järgi elamine ei ole ühegi häire sümptomiks.  

Kokkuvõtteks võib öelda, et veganite vaimne tervis on sama hea kui iga teise inimese tervis, kuna praegu pole piisavalt infot väitmaks, et vegantoitumine vähendab psüühikahäirete teket või et veganitel võiks olla suurem risk haigestuda teatud toitainete saamata jäämise tõttu.  

“Kõrge empaatiavõime ja selle järgi elamine ei ole ühegi häire sümptomiks.”  

Hetkel on läbi viidud uuringute arv väike ning suurem osa uuringuid ei ole piisavalt kvaliteetsed. Seega tuleb oodata paremaid teadustöid. Oma vaimse tervise eest hoolt kandmine on siiski ka iga vegani jaoks oluline. 

____________________________________________

HOOLITSE OMA VAIMSE TERVISE EEST! 

Veganid on inimesed nagu kõik teised ning vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline. Vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemisel on tegelikult sarnased põhimõtted – tervislik toitumine (rohkelt puu- ja köögivilju), igapäevane füüsiline aktiivsus, hea unehügieen ja piisav arv ööund, puhkus ja stressi vähendavad tegevused.  

Vaimse tervise eest hoolitsemise puhul võiks välja tuua sotsiaalse tugisüsteemi: toetavad sõbrad ja pereliikmed on väga olulised. Ennetavad tegevused – regulaarne puhkus, lõõgastumisvõtted, hobidega tegelemine, heade sotsiaalsete suhete arendamine, teadvelolek või muude meditatsioonipraktikate harrastamine – võiksid olla osa kõikide inimeste igapäevaelust. 

Kehva vaimse tervise puhul peaks abi otsima pigem varem kui hiljem, kuna varem alustatud ravi tulemused on paremad. 

Eestis on võimalik psühhiaatri vastuvõtule aega kinni panna perearsti saatekirjata, kuid vahel oskab ka perearst adekvaatset nõu anda. Psühhiaater saab suunata edasi psühholoogi või terapeudi juurde, kuid tasulises vastuvõtus on võimalik ka otse nende poole pöörduda. Kahjuks tuleb praegusel hetkel arvestada pikkade ootejärjekordadega.  

Väiksemate ja kergemate probleemide korral või info saamiseks on loodud internetilehekülg Lahendus.net, kuhu kirjutades saab anonüümselt ja tasuta abi e-maili teel. 

 

Artikli autor: Emily Rosenberg,
Tartu ülikooli psühholoogia eriala magistrant, 
psühholoog Tartu Maarja tugikeskuses
Artikkel ilmus 2018. aasta ajakirja Vegan juunikuu numbris

_________________________________ 

KASUTATUD KIRJANDUS 

Beezhold, B., Rinne, A., Radnitz, C., & DiMatteo, J. (2015). Vegans report less stress and anxiety than omnivores. NUTRITIONAL NEUROSCIENCE18(7), 289–296. 

Cicekoglu, P., & Tuncay, G. Y. (2018). A Comparison of Eating Attitudes Between Vegans/Vegetarians and Nonvegans/Nonvegetarians in Terms of Orthorexia Nervosa. ARCHIVES OF PSYCHIATRIC NURSING32(2), 200–205. 

Dell’Osso, L., Carpita, B., Muti, D., Cremone, I. M., Massimetti, G., Diadema, E., … Carmassi, C. (2018). Prevalence and characteristics of orthorexia nervosa in a sample of university students in Italy. Eating and Weight Disorders – Studies on AnorexiaBulimia and Obesity23(1), 55–65. doi:10.1007/s40519-017-0460-3 

Hibbeln, J. R., Northstone, K., Evans, J., & Golding, J. (2018). Vegetarian diets and depressive symptoms among men. Journal of Affective Disorders225, 13–17. doi:10.1016/j.jad.2017.07.051 

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi