Kui ma kaks aastat tagasi Itaaliasse läksin, tundusid kõik Itaalia restoranid Eesti restoranidega võrreldes esialgu kuidagi kentsakad. Lihtsalt selletõttu, et me oleme Eestis harjunud selliste väljapeetud ja läbimõeldud restoranikontseptioonidega.
Siin on igal oma kindel läbiv teema ja moes on selline Põhja-Euroopalik postmodernistlik, veidi hipsterlik vibe. VeganItalysse minnes tuleb kõik sellised harjumused ja eelarvamused kindlasti koju jätta. See on lihtsalt kõigi enda huvides. Kogemus saab niiviisi parem.
Natukene teiste maade köökide autentsusest ja sellest, et meie – põhjamaise rahva – maitsemeeled on harjunud veidi erinevaga
Itaalias on kõik väga tagasihoidlik. Nagu aamen kirikus katavad nende laudu punase-valgeruudulised laudlinad. Sibula ja küünlavanikud ripuvad seintel, riiulitel San Pellegrino tühjad pudelid, palju fotosid oliividest, viinamarjadest, punutud toolid-lauad. Selline ääretult lihtne ja kodune. Üle pole mõeldud, mitte mingit erilist sõnumit nad edastada ei soovi. Nad on jäänud iseendaks, oma juurte juurde.
Teenindajad-kokad hüüavad juba kaugelt, kui ilus sa välja näed ja kutsuvad sind sööma! Kui otsustad nende kasuks, pakuvad nad sulle parima teeninduse ja kohtlevad sind justkui oleksid aukülaline nende isiklikus kodus. Väga tõenäoline on sellise vaatepildi osaliseks saada, kui Itaaliasse lähed. Ja mitte ainult turismipiirkonnas, vaid ka linnast väljas.
Kes Itaalias käinud on, teab, et Itaalia köögist leiab palju jahutooteid ja üsna palju oliivõli. Saia süüakse oliivõliga… Väga tihti. Kui eestlane ütleb, et miski on ravane, ütlevad itaallased, et õline. Nad usuvad, et oliivõlil on tervendavad omadused. Oma maitsetega nad “üle ei pane” ja näiteks pastasse pannakse üldjuhul vaid paar-kolm komponenti, mitte nagu mujal maailmas kombeks on. Sama teema pitsaga.
Minu jaoks on VeganItaly sattunud kuidagi kummalise pahameele alla. Miks? Sest minu silmis on tegemist VÄGA autentse Itaalia toidukohaga, kus ausalt öeldes tekkiski konkreetselt tunne, et olen ajas tagasi oma Itaalia ringreisile rännanud ja istun kuskil Napoli vanalinna keldrikorruse restoranis. Itaallasest kokk askeldas ringi, isegi külalised olid itaallased … Ja ma ei liialda. Ilmselt ongi Tallinnas elavad itaallased leidnud endale koha, kus nad tagasi koju saavad reisida. Kasvõi lõunapausiks.
Samas leian sellele pahameelele ka põhjenduse. Maitsed on erinevad kõigil, see on täiesti teine teema, mille üle – nagu öeldakse – pole mõtet vaielda. Kuid kes Itaalias käinud ei ole ja sellist kodust originaalset Itaalia toidukoha kogemust pagasis pole, võibki esialgne kogemus olla harjumatu, võib-olla isegi mingil määral maitsetu ja “rasvane”.
Olgem ausad. Me oleme harjunud oma taldrikul nägema sadant erinevat asja. Menüüdes on pearoogade nimetused teinekord pikemad kui teekond Tallinnast Narva. A la “suitsuahjus küpsenud värske kartul maasika-vaarika-mustsõstra-jõhvika-mustika vinegretiga eestimaise ja suviselt värske rohelise salati padjal koos lehtkapsa krõpsude ja ahjus röstitud krõbedate kikerhernestega”. See on ka tore. Aga igal pool ei käi see nii.
Olen arvamusel, et kui sealsed toidud ei maitse, pole tegelikult asi restoranis endas, vaid selles, et Itaalia köök lihtsalt ei sobi. See, et pitsa meeldib, ei tähenda, et automaatselt Itaalia toitu fännaks.
Enamik Itaalia restorane on Eestis kliendi järgi uhkemaks kohandatud. Nii ei saagi oma kodumaal kunagi teada, millised need päris autentsed köögid on. Sama käib ju ka India, Hiina või Jaapani toidukohtadega. Kõik ju alati räägivad, et Jaapanis ei söödagi sushit nii, nagu siin. Võta siis näpust. Oma silm on ikkagi kuningas.
Nagu ma ütlesin, siis autentsus on VeganItaly võtmesõnaks. Muidugi on inimeste kogemused seoses Itaalia toiduga erinevad, kuid mina reisisin mõtetes igatahes suvisesse Itaaliasse tagasi.
Lõunaks Itaaliasse sööma
Buffet-lõunasööki pakutakse VeganItalys Tallinnas, Tartu maantee 81 kella 12-st 15-ni. Sealt leiab kõiki köögivilju, lasanjet, riisipalle, salateid, ube… Lisaks on iga päev lõunamenüüs ka pasta.
Jah, buffet‘s võivad küpsetatud köögiviljad või lasanje juba jahtunud olla, kuid alati on võimalik need soojaks lasta teha. Selle kohta on tegelikult olemas ka silt. Võib-olla oleks pikas perspektiivis mõistlik endale soojahoidvad anumad soetada, sest jahtunud toit on esimene asi, mis külalise eemale peletab.
Mind iseenesest jahtunud toit ei kõigutanud. Seda enam, et see ei tulnud otse köögist. Söön praekartuleid ka külmalt. Ainukene asi, mille oleks võinud soojaks lasta, oli lasanje – kujutan ette, et see oleks soojana kindlasti paremini maitsenud. Üleüldiselt mulle Itaalia maitsed väga meeldivad. Oregaano, tüümian, basiilik.. Ja kellele ei meeldiks pasta? Ultimate comfort food. Mitte kõige parem meie kehale, aga come on, nii hea!
VeganItaly toidud olid esialgu minu maitsemeelte jaoks veidi magedad, kuid kohe, kui lauda istuda, tuuakse lauale sool, vesi ja oliivõli. Nii saab ise timmida.
Proovisin peaaegu kõike, mis buffet’s pakuti, kuid katsusin meeles pidada, et mind on vaid üks. Seal võiks end tegelikult lõhki süüa. Samuti proovisin pastat suvikõrvitsa ja “munakastmega” ning ka spagette tomatikastes. Tegemist ei olnud mingisuguse see-lennutas-mind-otse-kosmosesse pastaelamusega, kuid ei tekitanud minus ka mitte mingisugust pettumust. Hea suutäis.
Kui Itaalias tuuakse pasta kõrvale parmesani, nii ka VeganItalys. Veganparmesan on valmistatud erinevatest maitseainetest ja purustatud seemnetest-pähklitest. Värvuselt on ta parmesanist tumedam, kuid pasta peal annab mõnusa maitse küll. Kas just juustuse, kuid siiski maitsva.
Vahepeal tõi perenaine mulle proovida ka nende kuulsat salaamit. Seda, mis “seest tühi” on. 😉 Tegemist on Itaaliapärase salaamiga, mida Itaalias nimetatakse kui Ciauscolo. Tegemist ongi pehme vorstilaadse tootega, mida saab leivale määrida. Seega – jah, see vorst peabki selline olema. Selle konkreetse eesmärgiks polegi kuju hoida.
Värvuselt meenutas see tõesti salaamit, maitselt mitte nii väga. Aga pean olema aus ja ütlema, et pole traditsioonilist ciauscolo‘t kunagi ka proovinud. Noaga saab “seest tühjast vorstist” määrde kätte, et panna itaaliapärasele focaccia‘le või mis iganes teisele saiale-leivale-kreekerile.
Ma ei oska kirjeldada, kuidas see maitses, sest et see oli miski, mida ma mitte kunagi oma elus maitsnud ei olnud. Ja see ei olnud kindlasti halb. Vürtsikas amps Itaalia leival. Perenaine selgitas, et salaamit tehakse täpselt samade maitseainetega nagu Itaalias kombeks on, kuid liha asemel pannaksegi sinna lihtsalt alternatiivseid täiteid – köögivilju, riisi jms. Huvitav asi, mida proovida.
Mida on varemgi kiidetud ja mida ka mina kiita julgen, on riisipallid. Lihtsad. Rasvased. Head. Mõnus paneeritud riisipallikene köögiviljadega, mis õlis praetud. Vabandan väga “vegan tervisepolitsei” ees, kes mind praegu korrale kutsuks. Aga no tõesti, kas see ei kõla mitte mõnusalt? Tjah, maitseasi. Perenaine ütles, et need on ka laste lemmikud.
Ainuke, mis üldse minu maitsemeeltele ei olnud, oli kikerhernejahust tehtud omlett, mis oli minu jaoks natukene liiga kuiv ja sibulane. Aga seda ei suuda ma isegi kodus valmistada nii, et see mulle enam-vähem maitseks – ainult mu ema on siiani sellega hakkama saanud. Samuti ei fänna ma suvikõrvitsat ega baklažaani. Minu arust ei ole suutnud veel keegi neid maitsvaks teha. Lootus aga püsib.
Tegemist ei ole valged-laualinad-ei-tea-kuidas-istuda-astuda restoraniga
Pasta jäi mul järgi, sest ma lihtsalt ei jaksanud pärast seda toiduorgiat rohkem süüa. Palusin selle endale kaasa panna ja seda tehti hea meelega. Ka kokk käis küsimas, kuidas pasta meeldis, küll Itaalia keeles, kuid mõistsin teda. Vastasin viisakalt, et meeldis. Tema naeratas siiralt ja lahkus.
Teenindus oli seal igatahes 5+. Nad huvituvad sinust ja hea meelega räägivad ja selgitavad lahti kõik põhimõtted, mis neil on. Perenaine Polina räägib hästi eesti keelt.
Lisaks pakuvad nad ka kaasaostmiseks Itaalia veine, moosi, salaamit, oliivõli, pastat, riisi.. Kõik Itaaliast pärit. Seega, kui oled Itaalia fänn, leiad kindlasti sealt endale midagi. Nüüdsest saab nende toite tellida ka Wolt’i kaudu, kuid tõsiselt-tõsiselt soovitan kaaluda pigem kohale minemist, nii saab autentse kogemuse osaliseks. 🙂
Paar aastat tagasi sain Itaalias imelise kogemuse kui Napolis pakuti mulle kuivatatud seente ja puljongiga tehtud tagliatelle‘sid. Sellist seenepasta kogemust ei ole ma siiani mitte kuskil saanud, kuid järjepidevalt püüan ja otsin. Olen mõelnud isegi tagasi reisida, pelgalt selle pasta tõttu.
Pärast uhket ja rikkalikku lõunat, uurisin lähemalt ka VeganItaly a la carte menüüd, millest leiab paninisid, burgereid, pastasid ja palju muud. Leidsin sealt Tagliatelle al Funghi. Järsku tundsin, kuidas elevus saabus, kuid olin pettunud, et varem menüüd ei vaadanud ja läksin kohe buffet-lõuna kallale. Seega lähen kindlasti tagasi, et seenepastat proovida.
Siiras soovitus neile, kes VeganItaly’t veel külastanud ei ole:
- Külasta toidukohta nii, et seadistad enda sätted avatusele. Tegemist on autentse Itaalia kohaga, mille toidud võivad esialgu eestlase jaoks harjumatud tunduda. VeganItaly on kodune koht, seega ei ole selle interjöörile pandud erilist moodsat rõhku. Keegi küsis kuskil kommentaariumis, et kas nende toit näebki välja, nagu kokk oleks oma palja käega potist toitu võtnud ja selle taldrikule visanud. Ei. Nii brutaalselt ma seda ei kirjeldaks. Seal pole lihtsalt presentatsioon nii oluline. Eesti firmad käivad sotsiaalmeedia ja turunduse trendidega väga detailselt kaasas, kuid nemad teevad reklaami nii, nagu oskavad, oma nõu ja jõuga. Nad ei üritagi liialdada, jäävad iseendaks. Seetõttu näeb ka nende sotsiaalmeedia teistsugune välja. Me oleme lihtsalt harjunud muud nägema. Kuigi siit-sealt on toidukoha kohta saanud lugeda ja see võib tunduda keeruline, soovitan sinna einestama minnes kõik eelarvamused siiski koju jätta.
Anett Rannamets on ajakirja Vegan tegevtoimetaja. Temaga saab ühendust võtta anett@ajakirivegan.ee