VAHETUD SISSEKANDED PÄEVIKUST: töö Austraalia piimafarmis muutis eesti tüdruku elu

Lehmad aias enne lüpsmist.

Tähelepanu! Järgnevas loos on häirivaid pilte ning kirjeldatud häirivaid hetki. 

Karoliina Kase

Nagu paljud Eesti noored, jõudsin ka mina Austraaliasse, kus viisa pikendamiseks on vaja teha nn farmipäevi. Mulle ja kaaslasele tuli esimene tõsiseltvõetav tööpakkumine piimafarmist. Sel hetkel olin juba vegetaarlane, aga kahjuks oli mul piimafarmidest väga naiivne arusaam. Kartsin, et loomade heaolu küsimus võib minu jaoks farmis probleemiks kujuneda, samas oli tööd vaja. Lisaks tarbisin veel ka piimatooteid. Mõtlesin, kuidas ma nüüd siis töö suhtes silmakirjalik saan olla? Minu allasurutud hirmud paisusid õudusunenäoks. 

13. märts 2019

Pärast nädalaid kestnud otsinguid leidsime esimese täiskoormusega töökoha. Aprillist hakkame tööle piimafarmis, kus vastutame lüpsmise ja loomade söötmise eest. See oli esimene tööpakkumine, millega kaasneb palju tunde ja hea palk – 26,50 Austraalia dollarit tunnis. Kuigi tunnen leevendust, et leidsime lõpuks töökoha, muretsen piimafarmis töötamise pärast. Olen nüüdseks liha söömisest lahti öelnud loomade heaolu ning keskkonna nimel, aga ei usu, et piima tootmine sama kohutav on. Küsisin igaks juhuks ülemuse käest, kas loomi  koheldakse farmis hästi, ning seda ta mulle kinnitas. 

2. aprill 2019

Jõudsime farmi. Kui olime asjad lahti pakkinud, sõitsime farmihoonete juurde, kus kohtusime ülemusega ja tutvusime töökohaga. Ülemus näitas meile vasikaid – kui armsad nad olid! Pärast farmiga tutvumist olid mu hirmud kadunud, kõik tundus okei. Esimene vahetus algab homme kell 04.45. 

Vasikad.

4. aprill 2019

Kirjutan seda sissekannet päev hiljem, sest eilne tööpäev oli minu jaoks täielik šokk. Hommikul panime selga tööriided ja kummikud. Üks töökaaslane ajas lehmad koplist autoga lüpsihoone juurde, samal ajal sättisime masinad lüpsmiseks valmis. Vahetult enne lüpsmist oli aias üle tuhande lehma. Imetlesin neid kõiki: suured tumedad silmad raamitud pikkade ripsmetega, armsad mustad ninad ja suured pehmed kõrvad. Sirutasin käe, et lehmadele pai teha, aga nad tõmbusid minust eemale. 

Lehmad lüpsihoones.

Alustasime lüpsmisega ja korraga vajus mu süda kõhuõõnde. Lüpsmisplatvorm hakkas  keerlema ning lehmad kõndisid platvormile ühekaupa. Esimesed lehmad pressisid platvormile, et süüa toitu, mis torust kaussi lasti. Osad ei söönud midagi ning vaatasid ebamugavusega kaugusesse. Vahepeal ütles arvutisüsteem: „Vahe 34, lehm nr 1503, ravitud lehm, ära lüpsa.” Ühel pool karusselli kinnitati lehma nisade külge lüpsmismasin, mis vaakumi abil loomast piima välja tõmbas. Teisel pool karusselli see eemaldati nisade küljest, kui polnud veel küljest kukkunud. Pesti platvormi ja lüpsimasinat. Kui lehm platvormilt ise maha ei kõndinud, pritsis töötaja teda veega või ronis platvormile, et lehm minema kõnniks. Teisel pool karusselli töötas üks backpacker, kes loomade peale karjus ja lakse andis, kui nad platvormilt ei lahkunud. 

Ma mõistsin ühe vahetusega, missugune õudus industriaalne loomakasvatus on. Pea kaks tuhat looma, kes on meie jaoks kõigest numbrid arvutisüsteemis, käivad lüpsihoonest sisse-välja kaks korda päevas. Sunnime neid tegema seda, mida tahame, et saaksime loomadest välja pigistada viimse piisa piima, mis on mõeldud noortele vasikatele, kes emade juurest ammu ära võetud. Nende loomade seltsis on depressiivne olla – nad on apaatsed ja kartlikud. Kuigi olin šokis, varjasin oma mõtteid. Osa suurest ehmatusest oli ka see, et teised backpacker’id ei lasknud end üldse häirida ja see kõik tundus neile normaalne. 

Vahetus kestis pea kaheksa tundi. Läksin koju, käisin duši all ja nutsin mitu tundi. Kuidas suudame oma kaasliiki nii kohelda? Ma ei usu, et suudan siin edasi töötada … Kui mu elukaaslane tööpäeva lõpetab, veenan teda, et peaksime lahkuma. 

Lehm nr 1802 tee peal lebamas.

8. aprill 2019

Elukaaslase veenmine ei läinud nii, nagu lootsin – ta ei saanud aru, miks endast nii väljas  olin. Muidugi oli tal meeldivam esimene päev. Ta sai traktoriga sõita ja loomi toita. Veel üks põhjus siia jäämiseks on see, et töö leidmine võttis kaua aega. Elukaaslane kinnitas, et kui olukord muutub minu jaoks kannatamatuks, siis lahkume.

Mõne päeva pärast oli kõik jätkuvalt traumeeriv ja ebameeldiv, aga jõudsin ideeni, et  lahkumise asemel saaksin pildistada seda, mis toimub. Võib-olla aitaks missioonitunne mul farmis kolm kuud vastu pidada. 

Üksikud isased, keda tapmisele ei saadeta, kasvatatakse üles aretuseks. Kuigi paljud piimafarmid Austraalias kasutavad tänapäeval kuntslikku viljastust, siis meie farmis pandi pullid lehmakarjadesse kindlatel aegadel. Enne viljastamise toimumist on aga vaja kontrollida isasloomade sperma kvaliteeti. Pullid pannakse selle protseduuri ajaks puuri kinni, et loomad ei saaks liikuda. Seejärel sisestab loomaarst rektaalse sondi, mis elektriliselt stimuleerib looma sugunäärmeid ejakulatsioonini. Pärast seda kinnitab veterinaar looma spermatosoidide kvaliteedi ja arvukuse.

9. aprill 2019

Pesin pärast tänast lüpsmist platsi, kui märkasin aedikus lehma, kes oli äsja väga väikese vasika sünnitanud. Tundus, et emal puudus igasugune huvi vasika vastu. Teavitasin kohalikku töötajat. Möödus tund, lehm hoidis jätkuvalt oma vasikast eemale ning viimane jäi iga hetkega nõrgemaks.

Teine backpacker otsustas enneaegsele vasikale kolostrumi anda. Minu jaoks ei tundunud asjad õiged. Lõpuks tulid kohalikud töötajad. Selleks ajaks tegi vasikas vaevu häält ning köhis. Kohalikud ütlesid, et kolostrum on tõenäoliselt looma kopsudesse läinud ja vasikas on liiga enneaegne, et ellu jääda. Seejärel üritas üks vasika piinad lõpetada ning lämmatas teda, aga edutult. Kõik peale minu ja elukaaslase lahkusid, kui vasikast kadus viimane elujõud. Kuidas ma saan väikse vasika siia surema jätta? Tänaseks tunnen, et olen depressiooni langemas. 

Surnud vasikas.

16. aprill 2019

Esimene palgapäev on käes. Tuleb välja, et 26,50 asemel teenime hoopis 23,50 dollarit tunnis, mis on alla legaalse miinimumi. Rääkisin ka teiste backpacker’itega. Nad ei tea, mis legaalne miinimumpalk Austraalias on. Tundub, et pole isegi pahased. 

Kuna olen otsustanud farmi jääda dokumenteerimise eesmärgil, tegeleme palkadega pärast töö lõpetamist. 

29. aprill 2019

Olen aru saanud, et enamik inimesi ei sobi loomadega kokku. Osa kohalikke karjub lehmade peale, mõni üksik lööb loomi. Mu süda murdub, kui pean seda nägema. Olen lõpuks oma julguse kokku võtnud ja vahele astunud.

Paljud on pikkade tundide ja stressi tõttu murdunud. Halba tuju elatakse välja nii loomade kui kaastöötajate peal. Minuga on noritud, et kulutan palju aega loomade heaoluks. Enamik töötajaid kiirustab lüpsmisel ega pööra lehmade tervisele tähelepanu. Mul on vaimselt niigi raske ja töökaaslaste pahameel on olukorra veel ebameeldivamaks teinud. 

Lehm oma vasikat lakkumas.

Muidugi olen ma täiesti ebakompetentne – meid vaevu treenitakse. Tundub, et ka meie ülemus, kes vastutab karjade eest, ei tea väga palju loomadest ega nende ravimisest. Lisaks meeldib ülemusele backpacker’eid iga kolme kuu tagant välja vahetada, seega lehmadega töötavad pidevalt kogenematud inimesed. Enamik kohalikest on laisad, nemad hoolivad loomadest veel vähem. Tihti jõuavad farmidesse tööle kohalikud, kellel on sõltuvusprobleemid või kriminaalne ajalugu, sest mujal neid tööle ei võeta.

3. mai 2019

Olen endale pea kuu aega valetanud, et mitte täistaimetoitlaseks hakata. Kuigi olen kohutavaid asju näinud, tundus piimatoodetest lahtiütlemine liiga suure ohverdusena. Siia jõudmisest saadik kinnitasin endale, et lehmadel lastakse piimafarmides vanadusse surra. Seda sain senikaua korrutada, kuni töökaaslane ütles, et C-täht lehma taguotsal tähendab cull ehk loom saadetakse tapamajja. 

Mõni päev tagasi käisin vasikaid paitamas ning üks backpacker ütles, et nendesse vasikatesse ei tasuks kiinduda. Küsisin miks ning ta vastas, et need on isased, kes viiakse iga kahe nädala tagant tapamajja. Ma olin jahmunud – kuidas saadetakse noortest loomadest pooled lihtsalt tapamajja? Kuidas on see kõigi töötajate jaoks aktsepteeritav? 

Otsustasin internetist vaadata, kuidas neid tapetakse. Pärast olin kindel, et ei saa enam ühegi valeuskumuse taha peituda ning pean täistaimetoitlaseks hakkama. Valetasin endale nii kaua, sest ei tahtnud elu ebamugavamaks teha. Pärast seda, kui sain teada, mis juhtub, hakkasin iga päev peale tööd nendega mängimas käima. Loomalapsed tahavad sooja emapiima ja -armastust, selle asemel leiab enamik neist õudse lõpu tapamajas.

Mäletan ühte ajukahjustusega vasikat, kes ei saanud oma keha üldse liigutada. Ta oli kondine ega joonud piima. Minu paitusele reageeris ta positiivselt. Nutsin, sest teadsin ta tulevikku, mida muuta ei saanud. Tegelikult on sellises konditsioonis vasika transportimine ebaseaduslik, aga suuremas osas loomafarmidest ei järgita kõiki seadusi.

9. mai 2019

Olen aru saanud, kui palju vett piimafarmides kulub. Keskmiselt arvestatakse, et ühe liitri lehmapiima tootmiseks on tarvis tuhat liitrit magevett. Veevoolikud on 15 tundi päevas kasutuses. Juurde tuleb arvestada vesi, mida kasutatakse loomade jootmiseks, toidu kasvatamiseks ning koplite kastmiseks kuivas riigis. 

Inimene on hullumeelne. Me vaid ei piina ja tapa triljoneid loomi, vaid hävitame ka iseenda. 

15. mai 2019

Üks kohalik töötaja tapab loomi, kes on liiga haiged või vigastatud. Ta ütleb, et vihkab seda, aga ei usalda kedagi teist. Ta ütles, et ükskord läks ta ülemuse tapetud looma ära viima, aga laiba asemel oli maas lebamas elus loom kaheksa kuulihaavaga.

Üks vasikas põgenes täna koplist ning murdis seda tehes jala. Koju sõites nägin teda maas lebamas – ta ei suutnud murtud jalaga püsti tõusta. Ülemus tahtis teda hukata, aga vigastatud loom lebas terve päeva tee kõrval.  

Murtud jalaga vasikas.

27. mai 2019

Nüüdseks on siin olemine vaimselt talumatuks muutunud. Ma ei ole usklik, aga olen  enne tööd palvetama hakanud, et ei peaks rohkem kannatusi nägema. Täna kutsus ülemus mind appi. Pidin lehmadelt vastsündinud vasikad ära võtma. Olin seda varem eemalt näinud ning juba siis oli alati nutt kurgus. 

Loomad said kohe aru, mis hakkab toimuma – nad muutusid valvsaks ning hakkasid oma lapsi kaitsma. Võtsin vasikaid emade juurest ära ja panin nad kärusse. Tundsin end koletisena. Üks isane vasikas oli oma vanuse kohta suur ja tugev ning hüppas mitu korda kärust välja. Ema ammus, jooksis käru järel. Üritasin vasikat rahustada, samal ajal nutsin. See, mis toimus, polnud minu süü, aga olin seda hirmsat tööd tegemas ja loomade valu tunnistamas. 

Vasikate äraviimine.

1. juuni 2019

Üleeile läksin pildistama. Nägin ühes koplis lehma 1802 ja surnud vasikat. Vasikas oli vastsündinu kohta ebanormaalselt suur – õigest sünnikuupäevast oli tõenäoliselt tükk aega  möödas. Lehm murdis aiast välja ning libastus mudasel teel ega suutnud püsti tõusta. Töökaaslane tõstis ta traktoriga püsti. Lõpuks pandi 1802 haigete karja, sest loom ei suutnud enam ise tõusta.

Tuli välja, et töötaja vea tõttu oli sünnituskuupäev arvutisüsteemi valesti märgitud ning sünnitust ei kutsutud õigel ajal esile. Kui 1802 lõpuks sünnitas, oli vasikas juba liiga suureks kasvanud ja surnud. Kolm töötajat üritasid vasikat välja tõmmata, kuid edutult. Lõpuks kinnitati vasika jalad auto külge … ja tõmmati välja.

Lehma sees hakkasid gaasid kiiresti kogunema. Surma ennetamiseks torgati talle noaga vatsa. Keeruline sünnitus vigastas tõenäoliselt lehma närvisüsteemi, mille tulemusel ei suutnud ta enam ise püsti tõusta. 1802 suri täna, tõenäoliselt sisemiste vigastuste tagajärjel. 

9. juuni 2019

Olen mitu päeva inimesi palunud, et nad C920 piinad lõpetaksid. Asjad peavad olema väga halvad, kui mina sellist asja palun. 

Nägin C920 esimest korda, kui lüpsime haigete karja. Ta oli kõhn, segaduses ja silmad  sisse vajunud. Ta oli piinades. Korralik ravi on olematu ning loomaarste ei kutsuta pea kunagi kohale.  

Täna karjatasin haigeid loomi lüpsimaja juurde ning farmi juhataja ütles, et  “hoolitseb” C920 eest. Läksin C920 juurde, kes lebas apaatselt maas. Tegin talle viimase pai, enne kui lahkusin ja juhataja ta lõpuks hukkas. Sain hiljem teada, et C920 oli mõni päev tagasi sünnitanud ning pärast seda haigeks jäänud. Ülemus pani lehma tagasi tiinete karja mõttega, et hoiab tal silma peal. Ta unustas. 

15. juuni 2019

Eile õhtul hakkasid ühel lehmal gaasid vatsa kogunema. Ärgitasin kohalikku töötajat, et ta midagi ette võtaks, kuid too ütles, et ei oska midagi ette võtta. Õhtu lõppes sellega, et juhendasin kohalikku pikaajalist töötajat, kuidas lehmast gaasi välja lasta.

Täna töö ajal nägin, kuidas farmi omanik käis sama lehma vaatamas. Ta ei läinud loomale lähedale, hoidis pea kaks meetrit eemale, kummardas end veidi lamava lehma poole ning hoidis käsi taskus. Mõni tund hiljem sattusin nägema, kuidas kohalik töötaja lehma pähe tulistas. Tuli välja, et farmi omanik tahtis, et lehm ära tapetaks. Olin vihane, sest nägime vaeva, et loom ellu jääks. Lehm oleks terveks saanud, kui tema eest oleks hoolitsetud. 

Mulle jääb igaveseks meelde, kui külm farmi omaniku kehakeel haige lehma juures oli. Tema jaoks on need loomad kõigest numbrid.

27. juuni 2019

Mu elukaaslane viis mind augu juurde, kuhu viiakse surnud loomad. Pea poole kilomeetri kauguselt on tunda roiskunud lõhna. Nägime umbes sadat loomalaipa ühes kuhjas.

Ma ei tea, kas usun elusse pärast surma, aga olen hakanud soovima, et see nii oleks. Mida enam näen, kuidas inimesed üksteise, teiste liikide ning keskkonnaga käituvad, seda enam soovin, et mingisugunegi õiglus eksisteeriks pärast surma.

3. juuli 2019
 

Eile oli meie viimane päev piimafarmis. Ühest küljest tunnen ääretut kergendust, et ei pea enam tagasi tulema. Teisest küljest jääb mu süda valutama. 

Ma loodan, et suudan luua mõjuva projekti, mis aitaks veenda vähemalt ühte inimest või luua mingisugune mõttealge. Arvestades, kui palju ma endalegi ise valetasin, tean, et muutus on raske ja enamik usub seda, mida tahab uskuda. 

Surnud lehmade kõrvamärgid.

Ma ei liialda, kui ütlen, et viimased kolm kuud on olnud mu elu kõige raskemad. Üks asi on isiklikke tragöödiaid läbi elada, aga teine olla ümbritsetud meeletust kannatusest, mida peatada ei saa. Olin depressioonis. Häbenesin kurbust, sest kartsin töökaaslastele nõrk tunduda. Ma pole päris kaua ennast nii üksikult tundnud – kõik teised aktsepteerisid seda, mis toimus. Korrutati, et küll sellega harjun. Mu tundlikkus ei kadunud kuskile ning arvan, et see on hea.

Kuigi kogemus oli traumaatiline, tean, et see aitas mul autentsema iseendani jõuda. Olen alati südamest loomi armastanud ning lõpuks ühtivad mu uskumused ja käitumine. Olen alati olnud aktivist ja nüüd on mul veel üks põhjus, et leida lahendusi suurtele probleemidele. Olen alati pildistanud ja nüüd leidsin uue loo, mida visuaalselt edasi kanda.

Ma loodan, et suudame elukaaslasega kunagi Eestisse naastes mõned farmiloomad päästa ja oma hoole alla võtta. Parimal juhul avaksime ka oma farmiloomade turvakodu.

Tervet fotolugu saab vaadata Karoliina kodulehel www.karoliinakase.com

AUTORIST

Karoliina Kase …

… on 1992. aastal sündinud fotograaf. 2015. aastal omandas ta Browni ülikoolis bakalaureusekraadi visuaalsete kunstide erialal, spetsialiseerudes fotograafiale. Pärast lõpetamist on tal näitusi olnud nii Euroopas kui USA-s. Praegu elab ja töötab ta Austraalias. Kui tema varasem looming ühendas isiklikke kogemusi ja fiktsiooni psühholoogiliste narratiivide edastamiseks, siis viimased projektid keerlevad tsivilisatsiooni ümber laiemalt – inimkonna suhte ümber liigikaaslaste ja looduskeskkonnaga. Viimane fotoprojekt kannabki pealkirja „To all the Bobbies out there” („Kõikidele vasikapoegadele siin maailmas”), mis on emotsionaalne visuaalne tagasivaade piimafarmis elatud ajast koos isiklike kommentaaridega. Ajakirjas on avaldatud vaid mõned neist. Tervet fotolugu saab vaadata Karoliina kodulehel www.karoliinakase.com.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi