Soja võib pidada enim kritiseeritud taimseks toiduaineks ja internetis leidub hulganisti artikleid, milles hoiatatakse sojatoodete tarbimisega seotud ohtude eest.
Selline lumepallina kasvanud negatiivne kajastus on kujundanud paljude inimeste suhtumist sojasse ja vahel võib osade arvamusavalduste põhjal jääda mulje, et sojatoodete söömist peetakse sama probleemseks kui alkoholi tarbimist või suitsetamist.
Soja kui toiduaine
Sojaoad ja neist valmistatud tooted kuuluvad kaunviljatoodete gruppi koos teiste ubade, läätsede, kikerherneste ja hernestega. Toitaineliselt paistab soja silma nende toitainete sisalduse poolest, mida tavaliselt seostatakse loomsete toodetega: inimorganismi valkudega sarnase aminohappelise koostisega valgud, raud, tsink ja kaltsium. Vitamiinidest on sojatoodetes rikkalikult folaate, kuid ka arvestatavas koguses mitmeid teisi B-grupi vitamiine.
Aasias on traditsioonilisi sojatooteid, nagu tofu, sojapiim, miso ja tempeh, söödud juba sajandeid. Soja on aluseks ka paljudele kaasaegsetele toodetele, nagu sojahakkmass, taimsed viinerid, „sojaliha“ jne. Lisaks on saadaval rohelisi sojaube (edamame). Seega on soja väga laialdaste kasutusvõimalustega.
Sojakriitika
Sojatoodete toitaineterikkus ja kasutamise mitmekülgsus muudab soja ahvatlevaks märklauaks neile, kes näevad sojatoodetes konkurentsi loomsetele toodetele.
Sojavastane teavitustöö on lahutamatult seotud organisatsiooniga Weston A. Price Foundation (WAPF), millelt pärineb suur osa käibelolevast väärinformatsioonist ja müütidest. Soy Alert! (Sojahäire!) on nende üks olulisemaid ja väga edukas pikaajaline kampaania.
Mõned sojamüüdid
Sojavastases teavitustöös kasutatavate argumentide hulk on lai ning seotud soja omaduste, tervise- ja keskkonnamõjuga. Järgnevalt on käsitletud väikest osa neist müütidest.
Soja sisaldab östrogeene ja suurendab vähiriski.
Sojatooted on ainsad toiduained, mis sisaldavad isoflavoone bioloogilist tähendust omavas koguses. Isoflavoonid on fütoöstrogeenid, mis võivad kehas kinnituda östrogeeni retseptoritele. Just isoflavoonide östrogeenilaadne toime on aluseks mitmetele spekulatsioonidele soja tervislikkuse või kahjulikkuse kohta.
Sojas sisalduvad fütoöstrogeenid ei ole toimelt siiski samad, mis östrogeenid. Neil võib olla kas nõrk östrogeenilaadne toime või nad võivad toimida ka antiöstrogeenidena ning see sõltub konkreetsest koest. Reproduktiivkudedes (nt rinna- ja emakakoes) toimivad isoflavoonid antiöstrogeenidena, samas aga luusid moodustavates rakkudes on neil nõrk östrogeenilaadne toime – mõlemal juhul on mõju tervisele positiivne.
Oluline on ka teada, et loomsed tooted sisaldavad päris östrogeeni. Seega toidust saadavate suguhormoonide vältimiseks tuleks vältida loomseid produkte.
Sojas olevad fütaadid takistavad mineraalainete omastamist.
Soja sisaldab sarnaselt paljudele teistele taimsetele toiduainetele fütaate, mis pärsivad mineraalainete omastamist. Samas on soja mõneti eriline toiduaine, sest selles olev raud on peamiselt ferritiini kujul ning sel kujul omastab keha rauda väga hästi, eriti neil, kelle rauavarud on madalad. Kui keskmiselt imendub toidus olevast tsingist 15–40%, siis sojatoodetes umbes 10–20%. Kaltsiumi omastamine sojatoodetest on hea ja sarnane lehmapiimas oleva kaltsiumi omastamismääraga.
Fütaatidel on aga ka positiivseid omadusi: kui varasemalt peeti neid antitoitaineks, siis nüüdseks on leitud, et need võivad pakkuda kaitset vähi vastu.
Soja sisaldab mürgiseid ja valkude omastamist pärssivaid ühendeid.
Nagu teisedki kaunviljad, sisaldavad toored sojaoad hemaglutiniine ja trüpsiini inhibiitoreid. Hemaglutiniinid on valgud, mille suures koguses tarbimine võib põhjustada tõsiseid mürgitusnähtusid. Trüpsiini inhibiitorid on aga valgud, mis takistavad valkude omastamiseks vajaliku ensüümi trüpsiini tööd.
Nõuetekohane sojaubade keetmine hävitab hemaglutiniinid täielikult ning trüpsiini inhibiitoritest 80–100%. Seega nende ühendite olemasolu on probleemiks vaid toorete sojaubade tarbimisel, kuid inimesed reeglina ei tarbi sojaube toorelt.
Soja põhjustab kilpnäärmeprobleeme.
Katseklaasiuuringud ja rottidega tehtud katsed on näidanud, et isoflavoonid inaktiveerivad osaliselt kilpnäärme hormoonide tootmiseks vajalikud ensüümid. Samas tervete inimestega tehtud kliinilised uuringud näitavad, et sojavalgud ega isoflavoonid ei mõjuta negatiivselt kilpnäärme tööd.
Soja nagu ka mitmed teised toiduained (maapähklid, linaseemned, maasikad, brokoli jne) sisaldavad goitrogeenseid ühendeid, mis võivad teatud tingimustel pärssida kilpnäärme tööd. See on probleemiks neil inimestel, kes tarbivad liiga vähe joodi või kellel on joodipuudus. Sel juhul ei ole lahenduseks mitte sojatoodete ega ka teiste goitrogeene sisaldavate tervislike toiduainete vältimine, vaid piisav joodi tarbimine.
Soja põhjustab meestel viljatust ja naiselike joonte avaldumist.
Aasia suur rahvaarv ning tõsiasi, et sojatoodete tarbimisel on seal pikaajalised traditsioonid, peaksid olema piisavaks kinnituseks, et soja ei põhjusta viljatust.
Inimestega tehtud katsetes ei mõjuta soja ega isoflavoonide lisandid meeste testosterooni ja östrogeeni taset, kui tarbida sojatooteid mõõdukas koguses (1–3 portsjonit päevas).
Siiski võivad väikesel osal meestest avalduda teatud naiselikud tunnused, kui regulaarselt tarbida väga palju sojatooteid – 12 portsjonit või rohkemgi päevas. Ühe portsjoni suurus on umbes 1 tass sojapiima, ½ tassi tofut, keedetud sojaube, tempeh’t või „sojaliha“.
Soja baasil toitesegud on imikutele ohtlikud.
Parimaks toiduks imikutele on rinnapiim. Kui rinnapiima andmine ei ole mingil põhjusel võimalik, on veganitel alternatiiviks soja baasil valmistatud toitesegud. Peamiseks vastuolusid tekitavaks asjaoluks on soja suur isoflavoonide sisaldus ja selle võimalik mõju väikelapse arengule.
Soja baasil imikute toitesegusid on kasutatud juba üle 100 aasta. Ameerika Lastearstide Akadeemia (American Academy of Pediatrics) on seisukohal, et õigeaegselt sündinud lastele on sojast valmistatud rinnapiimaasendajad sobivad ning tagavad normaalse kasvu ja arengu. Siiski ei ole soja toitesegud mõeldud enneaegsetele lastele.
Soja kasvatamine on keskkonnavaenulik ja veganid vastutavad selle keskkonnakahju eest.
Nõudlus soja järele on viimastel kümnenditel hüppeliselt kasvanud. See laienemine on toimunud metsade, rohumaade ja teiste looduslike elupaikade hävitamise hinnaga. Olukord läheb tõenäoliselt veelgi hullemaks, sest näiteks ÜRO prognooside kohaselt sojatootmine kahekordistub aastaks 2050. Samas on oluline mõista, milleks kogu seda soja kasvatatakse.
- 75% kogu maailma sojatoodangust läheb loomasöödaks.
- 6% läheb otseselt inimeste söögiks kas sojaubade või sellest tehtud toodetena.
- Ülejäänud toodangust suure osa moodustab sojaõli, kuid seda kasutatakse ka näiteks biokütuste tootmiseks.
Maailma Looduse Fond (WWF) on välja arvutanud, et keskmine Euroopa Liidu kodanik tarbib aastas 61 kg soja, sellest 57 kg kaudselt loomseid tooteid süües. WWF-i arvutuste kohaselt kulub enim soja kanarinna „tootmiseks“ – 100 g kanarinna saamiseks kulub 109 g soja.
Soja on geneetiliselt muundatud.
Suur osa maailma sojatoodangust on geneetiliselt muundatud. Euroopas ei ole inimtoiduks mõeldud sojatoodete tarbimine aga üldiselt probleemiks, sest tootjatel on kohustus märkida tootepakendile GMO-de olemasolu ja valdav osa müüdavatest sojatoodetest on geenmuundamata. Küll aga võib GM-soja olla probleemiks neile, kes tarbivad loomseid produkte, sest enamik GM-soja toodangust läheb loomasöödaks ja loomsete toodete tootjail ei ole kohustust toodetele märkida, millega loomi toideti.
Kartmiseks pole põhjust
Sojatoodete tarbimine ei ole otseselt vajalik, kuid enamikul inimestel pole põhjust neid tooteid ka vältida. Mõõdukas traditsiooniliste sojatoodete (sojapiim, tofu, tempeh, miso, natto) tarbimine on seotud pigem positiivsete mõjudega tervisele. Sojatooted on mitmete oluliste toitainete head allikad ning sojatoodete üha laienev valik ja mitmekülgsus teeb taimsele toitumisele ülemineku paljude inimeste jaoks lihtsamaks.
Artikli autoriks on Florian Biesinger. Artikkel ilmus ajakirja VEGAN augustikuu numbris. Kogu ilmunud ajakirja saab tasuta lugeda SIIT.