REISIKIRI | Vastuoluline Bali – meeletult ilusat, armutult koledat

Artikli autoriks on Anett Rannamets.

Me usume siin heasse karmasse. Selle järgi elame me iga päev. Kui mu naabril on abi vaja, aitan teda alati, sest tean, et järgmine kord saan ise tema peale loota. Me jagame kõike. Kui vaja, siis ka raha. Kui mul on üle ja kellelgi puudu, olen hea meelega nõus seda jagama,” selgitab Bali reisi kolmandal päeval isiklik autojuht kohalikke põhimõtteid. Sel hetkel sai peamine mulle selgeks – käsi peseb kätt, sõpra tuntakse hädas ja turist on pigem liitlane kui vaenlane. Tänavatel oli turvaline liikuda ka pimedas ja kohalikud tahtsid aidata ka siis, kui nad päris täpselt ei mõistnud, millega abi vajatakse.

Augustikuus on Indoneesia elav. Surfiparadiisis sõidavad värviliste vanamoeliste rolleritega ekstreemsportlased kitsaste tänavate kaudu mere poole. Neil on surfilauad köitega masina külge seotud ning pleekinud ja mereveest lainesse tõmbunud juuksed lehvivad tuules.

Ühel pool avaneb hingemattev vaade lokkavale riisipõllule, kus linnasaginast hoolimata tehakse rahulikult põllutööd. Teisel pool äritsevad agarad müügiinimesed ja vilgas turg võtab silme eest kirjuks. Lagunenud asfaldi ääres tervitavad koerad ja kanad, kes on Balil justkui osa linnarahvast. Täiesti tüüpiline vaatepilt uitavatest kanadest, koertest ja mägiveisetest keset „linna” ei pane lõpuks enam peadki pöörama. Esimene päikesekiir annab endast märku kuke kõrvulukustava kiremise saatel ja viimane lehvitab head aega miniatuursete sisalike kummaliselt valju paaritumisheli taustal. 

Populaarsemates mereäärsetes linnades kohtab tänaval palju (kohalikest isegi rohkem) austraallasi, kes on tulnud Balile adrenaliini ja hasardi nimel laineid püüdma. No hea küll – olgem nüüd ausad, laineid leidub ka Austraalias. Elu on Balil lihtsalt huvitavam ja kordades odavam. Seal pead pidevalt enda mugavustsoonist välja astuma, sest ümberringi on nii palju eri kultuuridest rahvaid ning liiklus on täiesti ajuvaba – võiks öelda, et isegi ohtlik.

Turiste kohalikud austavad. Kuigi väikest vaheltvõtmist ja ebaausat teenimist tuleb siin-seal ette, julgen siiski väita, et kohalikud on võõra suhtes austavamad kui turistid võõral maal ise.

Indoneesiasse miljonäriks

Igaks juhuks tahtsin Eestis väikese summa kohalikku sularaha kaasa võtta, sest meie hullumeelselt ägeda bambusest hotelli perenaine oli meile organiseerinud transfeeri, kellele pidi maksma sulas. Nii hõivatud lennujaama ei olnud ma enne näinud. Sajad reisisaatjad ootasid saabumisvärava juures, kõik oma klientide nimesid iseenesest armsal viisil, kuid naljaka aktsendiga välja hõikamas. Selles rahvasummas rahaautomaadi otsimine oleks olnud omaette seiklus.

Indoneesia raha väärtuse – või selle puudumise – kohta toon ühe lihtsa näite. Kui su pangakontol on 1000 eurot, tähendab see Indoneesias, et sul on 15 miljonit ruupiat. Niisiis käib arveldamine meeletute nullidega, mis vajavad esialgu harjumist.

Kahekesi restorani sööma minnes maksad 300 000 ruupiat – tundub meeletu summa. Tegelikult maksad kahe eelroa, kahe pearoa, kahe magustoidu, värskete mahlade ja smuutide eest kokku 19 eurot. Ja seda uhkes turistile suunatud restoranis. Öömaja pole mõtet nädalaid ette broneerida, sest korraliku hosteli (hinnaga alates 3 eurot öö) leiad samal päeval. Majutusasutusi on Indoneesias tuhandeid.

Mõistlikum on võimalusel maksta kaardiga või võtta pangaautomaadist raha välja, kui hakata kodumaal enne reisi raha vahetama. Hea on aga kõrva taha panna, et paljud toidukohad-poed-teenusepakkujad paluvad kaardimakse sooritamisel lisaks 3–5% n-ö mugavustasu. Pangasüsteemid on neil hetkel veel arenemisjärgus ning igale maksekaardiliigile on oma terminal. See kehtib ka automaatide kohta, näiteks Visa kaardi võtab vastu üks, Mastercardi teine.

Igast tänava otsast leiab ka valuutavahetuspunkti, mille kasuks otsustamisel peab tegema kindlaks, et see oleks sertifitseeritud ametlik rahavahetuspunkt. Raha vahetamisel tasub pingsalt jälgida, et osa lauale asetatud tähtedest ei haihtuks kuskile „õhku”. Saadu tuleb korralikult kaks korda üle lugeda. See ei kehti mitte üksnes valuutavahetuses, vaid ka poes toidukraami eest tasudes.

Taimetoiduentusiast imedemaal

Kuigi Indoneesia põhiseaduses on sätestatud usuvabadus, tunnistab riik ametlikult islamit, protestantlust, katoliiklust, hinduismi, budismi ja konfutsianismi. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elab riigis muslimeid 87,2%, protestante 7%, katoliiklasi 2,9%, hinduiste 1,7%, budiste 0,7%. Enamik hindusid elab Bali saarelja suurem osa budistidest on etnilised hiinlased. Kuigi hinduism ja budism on tänapäeval vähe levinud, on need varem mõjutanud Indoneesia kultuuri märkimisväärselt. Statistika põhjal on selge, et Indoneesia köökides on suur osakaal just taimetoidul.

Indoneesia restoranid on taimetoidu armastajale justkui imedemaa. Tooraine on kohalik, seega ka rahakotisõbralik. Näiteks oli vahel restoranis odavam toidu kõrvale rüübata kookosvett tervest värskest kookosviljast, kui osta pudeliga joogivett. Pakimahlasid kohvikutes ei pakuta, sel pole lihtsalt mõtet. Mahl pressitakse sulle värskest puuviljast valmis. Papaia, mango, ananass, arbuus, draakonivili … vali vaid välja.

Balil on väga tavaliseks hommikusöögiks (ja lõuna- ning õhtusöögiks) nuudlid (sellised, mida meie tunneme kiirnuudlitena) või praetud riis köögiviljast valmistatud kastmetega, mille hulka on enamasti lisatud küüslauku, tšillit, sojakastet, porgandit ja kapsast. Mõnel juhul lisatakse ka krevetipastat, seega on tellimisel mõistlik see üle täpsustada. Lisaks on hea teada, et valimatult iga toidu kõrvale käib neil praemuna. Ka magusa.

Läänemaailma survel on Indoneesiasse loodud aga tuhandeid vegantoidukohti, kus pakutakse lisaks traditsioonilisele toidule teisigi maailmamaitseid. Võin kindlameelselt väita, et minu elu meeliülendavaim toidukogemus oli seal. Külastasime kahe nädala jooksul umbes kümmet vegantoidukohta. Eesti restoranipidajad võiksid Balile inspiratsiooni ammutama minna küll.

Turistirohkes linnas Ubud on Bali esimene ning legendaarne toortoidukohvik Alchemy, kus maitsesime parimat pitsat. Küpsetamata pitsa, kujutate ette? Ning lisaks kõigele pean unustama aastaid valitsenud põhimõtte – ananass ei käi pitsa peale – sest käib ikka küll. Päikesekuivatatud tomatitest põhi, peal avokaado, rukola, ananass, oliivid ja superkreemine India pähklitest valmistatud juustukreem.

Minu süda kuulub aga Gili Trawangan saarel asuvale heategevusele suunatud veganrestoranile Pituq, mis tegutseb selle nimel, et aidata looduskatastroofi üle elanud ja vähekindlustatud peresid. Tegemist on toiduparadiisiga, mis on fusioon terve maailma köökidest. Selle kogemuse kirjeldamiseks ei ole lihtsalt sõnu, seega on keeruline edasi anda, millistele tasanditele mu meeled seal tõsteti. Õnneks on olemas kaamerasilm, mis jäädvustas selle elamuse mingilgi määral.

Gili on saar, kus puuduvad autod ja mootorrattad. Liigeldakse põhiliselt jala või jalgratastega, ent vanast ajast on saarele transpordiks jäänud ka hobused, kes viivad turiste ja nende raskeid kohvreid hotelli, seda kõike hullumeelses kuumuses. Õnneks kirjutatakse sellest ja hoiatatakse igal pool turiste, et ärile mitte hoogu juurde anda. Siiski tegi see kurnav vaatepilt silma vihast märjaks. Saar on nii väike, et kümne minutiga jõuab saare teise otsa, seega tundub täiesti ajuvaba, et selline lahendus veel töötab. Veel kurvem on, et ikka leidub inimesi, kes lähevad mugavuse nimel sellega kaasa.

Naer läbi pisarate

Looduseusku eestlasena seisin rohelusest kisendaval väljal suu ammuli, vaatasin horisondi poole silmad suured kui tõllarattad ja üritasin mitte unustada, et vajan elutegevuseks hapnikku. Hunnitu vaatepilt. Mida selgemaks mu pea sai, seda nukramaks kippusid aga mõtted.

Roheline on mets ainult taeva poolt vaadates. Mida lähemale juurele, seda ebaloomulikumaks asi muutus. Mida käegakatsutavam, seda katkisem. Inimesi ja nende toodetavat prügi on rohkem, kui maa suudab taluda. Kohalikud põletavad keset põldu, metsatukka või kasvõi tänava ääres kodu ukse ees kõike, mis vähegi tules hävib. Palju prügi maetakse maha, palju visatakse metsa alla. Veekogudes hulbib tonnide viisi kommipabereid ja kilekotte, teinekord on jõkke visatud ka loomade surnukehasid. Voolavad jäätmejõed ja pehme liivaga rannikualadel laiuvad prügimäed, kust vaatab vastu reaalsus. Ja ainult turistid ei ole need, kes on süsteemi katki lõiganud. 

Kui vanad surevad, saavad neist Balil jumalad. Pea kõikide kodude ees on tempel, millesse pannakse iga päev värskeid lilli, viirukeid, toitu, aga ka plastmassist nipsasjakesi, paberist komme ja kunstlilli. Täiesti tavaline osa päevarutiinist on andami komplekteerimine, sest iga päev valmistatakse uus. Kui templit ei ole, asetatakse see tänavale. Ühes rannas avaneski vaade, kus põhilise osa prügist moodustusid jumalatele pakutud andamid. Paarsada meetrit eemal mediteerisid joogalaagris rahulikult sajad inimesed. Igatsus puutumata männimetsa järele kippus kergesti kallale.

Hotellides öeldakse esimese asjana, et ära viska paberit vetsupotti. Ära viska sinna midagi, mida ilmtingimata vaja pole. Kanalisatsioonisüsteemid on saareriigis alla igasugust arvestust. Selle elukorraldusega harjusin üsna kiirelt. Mida aga ei paluta, on näiteks korduvkasutatav veepudel. Isegi kohalikud ostavad iga päev liitrite viisi plastpudelites joogivett, sest kraanivesi Balil juua ei kõlba – mitte kellelgi.

Tore oli näha, et restoranides kasutati enamjaolt bambusest või metallist kõrsi, ent jäätmesorteerimisest pole seal maal enamik inimestest midagi kuulnud. Tõsi, ühes budistlikus templis jäi mulle siiski silma ka eraldi segaolmejäätmete ja biojäätmete kast, kuid tänaval pidi prügikasti taga otsima justkui tuletikuga. Korjasime enda tekitatud prügi seljakottidesse ja tassisime kaasas, kuni saime selle ettenähtud kohta poetada.

Poes käisime taaskasutatava riidest kotiga, veepudeli täitsime võimalusel kodus. Kuna puuviljad pakitakse turul kõik eraldi kilekottidesse, peab müüjale kehakeele abil selgeks tegema, et seda pole tarvis. Puuviljad kannavad Balil aina rohkem haigusi, seega peab neid enne tarbimist põhjalikult pesema ja ei ole vahet, kas need on transportimisel kilekotis või mitte. Kurikuulsast „bali kõhust” ehk kõhulahtisusest jäime õnneks ilma. 

Muidugi on Balil korraldatud prügiprobleemi leevendamiseks igasuguseid kampaaniaid, kuid kasu pole sellest olnud. Lennujaamas vaatab vastu suur plastpudelitest valmistatud skulptuur, mis kannab ainult ühte mõtet: midagi tuleb muuta.S

Päikesetõusumatk Batur vulkaani otsa

Kui lähed Balile ja seda matka ette ei võta, jääd ilma ühest imelisest vaatepildist oma elus. Hommikul kell neli hakatakse jalamilt aina ülespoole matkama, et kuueks kohal olla. Matk vajab kõvasti füüsilist pingutust, kuid see, mis aktiivse vulkaani kraatri äärest avaneb, on pärit täiesti teisest maailmast.

Pane AirBnB otsingumootorisse Mount Batur. Meiega tegeles Jro, kes võttis meid hotellist öösel peale, viis jalamile, varustas meid joogiveega, hommikusöögiga (röstsai banaaniga + ingveritee) ning viis pärast hotelli tagasi.

Taimetoiduentusiastile inspiratsiooni restoranikülastuseks …

Toortoidurestoran Alchemy (Ubud, Bali)
Beach Garden Bali (Canggu, Bali)
The Shady Shack (Canggu, Bali)
Tasty Vegan (Seminyak, Bali)
Kynd Community (Seminyak, Bali)
Earth Cafe & Market (Seminyak, Bali)
Heategevuslik veganrestoran Pituq (Gili Trawangan, Lombok)
Taimetoidurestoran The Banyan Tree (Gili Trawangan, Lombok)
Vegan Soul Kitchen (Nusa Penida)

Kui teed reisiplaane …

The Hidden Canyon (Ubudi linna lähedal, Balil)
Campuhan Ridge Walk (Ubud, Bali)
Canggu Rice Fields (Canggu, Bali)
Seminyak (linn), Bali
Mount Batur (vulkaan), Bali
Twin Lake (Singaraja, Bali)
Aling-Aling Waterfall (kosk) (Sambangan, Bali)
Kelinking Beach (Nusa Penida)
Päikeseloojang Gilil (Gili Trawangan, Lombok)

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi