Reisikirja saatis Piibe Pohlak
Koh Phangan on suuruselt viies saar imekaunil Taimaal. Koh Phanganil on kaks õde: suurem on lõunas Koh Samui ja põhja pool Ko Tao oma imelise looduse ja helesinise veega. Seda väikest saart kaunistavad kuumad liivarannad ning lopsakas troopiline džungel. Saart katab umbes 85% niiske kuum džungel. See on väga erilise roosa kvartsi energiaga saar oma kõige maalilisemate päikeseloojangutega, kus inimesed on sõbralikud ja teretavad naeratusega.
Koh Phangan jaguneb justkui peo osaks ja jooga-vegan maailmaks. Sain aasta alguses – veel enne kriisiaega – nautida kahte imelist nädalat sellel ehedal saarel, kuhu esimest korda saabudes oli tunne, justkui oleksin varem seal viibinud. Igal ühel on oma lugu jutustada selle saarega. Mina armusin esimesest silmapilgust.
Enne veel Euroopas
Koh Phanganile jõudmiseks läks meil aega mitu päeva. Sõitu alustasin Tartust Tallinnasse rongiga ja sealt edasi lennukiga vahemaandumisega Amsterdami, kus meil oli aega linnas veeta täpselt 12 tundi. Jõudsime sõpradega hommikul Amsterdami ja kell 20 pidime olema taas lennujaamas, et startida edasi Abu Dhabisse. Sättisime sammud linna ning külastasime tänavakunstniku Banksy näitust Moco Museumis ning kahte minu lemmiksöögikohta Amsterdamis.
Käisime bataadifriikate ja snäkkide jahil Vegan Junk Food Baris, kus mitte kunagi ei pea pettuma. Mu sõber, kes on kõigesööja, tänaseni unistab nendest banaanikrõpsudest. Magustoidu kohaks valisime mu teise lemmiku nende imearmsate kanalite vahel. Happy Pig Pancake kohvikus on võimalik tellida endale meelepärase jahu ja sisuga imemaitsvad pannkoogid. Õhus on tunda armastust! Selles väikeses kohvikus olen kogenud mitu korda filmilikku hetke. Raadiost tuleb teadatuntud vana viis ja kokk lahtises köögis pillub pannkooki õhku ja laulab südamest koos teenindajaga kaasa.
Olen korduvalt märganud Amsterdami puhul seda, kui vabad inimesed suudavad olla. Mitu korda olen näinud, kuidas vastutulev inimene laulab kõva häälega või ümiseb rattaga sõites isegi siis, kui vihma sajab. Me ei kasutanud kordagi ühistransporti, kuna otsustasime nautida imelist Amsterdami atmosfääri ja hoida ennast liikumises nii kaua kui veel võimalik, sest meid ootas ees veel mitu pikka lendu.
Mitu-mitu pikka lendu ja kerge ehmatus
Amsterdamist läbi Abu Dhabit jõudsime Bangkoki, kus kohalik aeg näitas kuus õhtul ning taaskord oli aega 12 tundi. Otsustasime võtta hosteli teise lennujaama lähedal, et saaks korraks ennast sirutada. Varahommikul kell 5 startisime juba siselennule, kus – oh üllatust – tuli välja, et mul on on järele jäänud vaid passi kaaned ja Taimaal ju ei kehti Eesti ID-kaart. Väike varahommikune raputus! Tuli välja, et sõbranna oli selle kogemata enda kotti pannud.
Lõpuks reisisime kokku 7 tundi koos siselennu, bussisõidu ja praamisõiduga Koh Phanganile. Seal ootasid meid ees sõbrad ühes “salarannas”, kuhu pääses ainult paaditaksoga. Kohalikud viisid meid alguses kaks korda valesse randa. Lõpuks ronisime oma kottidega paadist välja. Tänasime kohalikke, sest olime rõõmsad – ei saa olla pahane, kui oled ümbritsetud postkaardi vaadetega. Matkasime läbi liiva ja mägede õigesse randa, kus sõbrad meid ootasid. Olime saabunud paradiisi, kus õhtupäike kuumutas põski, selja taga tervitas lopsakas džungel ning silmapiiril tervitas helesinine meri – tundsin, kuidas mu hing oli jõudnud koju.
Tervendav toit ja massaaž
Sellel rahvusel on annet toidu ja massaaži tegemisel. Kohalike käte all massaažis sai käidud ikka korduvalt. Neil on väga hea tunnetus! Lemmik massaažisalongiks sai Thong Salas Kanda Massage, kus pakuti peale seanssi ka teed.
Tai kööki armusin esimesest maitseelamusest. Milline pidu mu suus, meeles ja kõhus! Ma ei jõunudki veel koduseid toite selle kahe nädala jooksul igatsema hakata, sest nii palju oli maitsta.
Esimesteks lemmiktoitudeks said mul kohe Tai klassikalised toidud pad thai ning papaia salat. Pad thai on nuudliroog erinevate aedviljadega ning tellisin selle alati ilma munata ning vahepeal lasin lisada ka tofut. Igal pool saab tellida vegantoitu kas köögiviljade ja/või tofuga. Tellisin korra päevas mango kokteili suhkru ja piimata. Minus tärkas taas armastus mangode vastu. Seal on need päikese käes küpsenud mangod nii mahlased, et tilguvad käes.
Avastasin selle taevaliku vilja kohta nii mõndagi uut. Järelejäänud koorega saab teha kehale mangomaske – hoiad seda 30 minutit ja saavutad pehmuse. Samuti hüüdsid kohalikud mangot rennie’ks, mis eemaldab kõrvetised ja teeb kõhule pai. Avastasin ka magustoidu – mango sticky rice. Mangode kilohinnaks oli turul keskmiselt 50-70 BAHTi ehk 1.40-1.70 eurot ja mitte kunagi ei pidanud pettuma.
Olin unistanud ka draakoniviljaga taaskohtumisest. See ebamaiselt roosa vili maitseb nagu magusam ja mahlasem kiivi. Sel korral oli minu jaoks kõige suuremaks üllatajaks roheline jaka ehk jackfruit, mis tõi tagasi lapsepõlve maitsemeenutuse tutti-fruttist. Tundus uskumatu, et söön ainult looduslikku suhkrut. Kõige lahedamaks leiuks pidasime sõbrannadega sihvkasid ehk päevalilleseemneid, mida sai osta kohalikust supermarketist 7-elevenist – oli kookose- kui ka tomatimaitselisi. Sihvkade söömine on alati nii lõbus tegevus, mis viib samuti tagasi lapsepõlve. Koh Phanganil tundsin korduvalt ärkamas siirast lapselikkust, mis tõi tagasi hetke nautima.
Puhas ja korras
Saarel liiklesime üldiselt rolleritega või siis kärutaksoga. Saare keskosa on mägine ning sõidutee on korras ning ohutu. Need vaated võtsid, mind hingetuks. Ei tohtinud end vaateid nautima unustada, kuna oli oht, et mõni ahv võib teele hüpata. Mööda saart rolleriga ringi kimades jäid tihti tee peale värsked puuvilja- ja juurviljaletid, bensiinitankimise kohad, 7-eleven toidupoed ja mahlabaarid.
Saare kõige suuremas linnas Thong Sala turul käisime üsna tihti söömas. Üks toidukord maksis kuskil 60-150 BAHTi ehk 1.70 – 4.20 eurot. Lemmiktoiduks oli seal ühe naise käest ostetud riis kõrvitsakarri, köögiviljade ja seentega, kus taldrikutäis maksis ainult 60 BAHTi. Teiseks nuudli-köögivilja vürtsikas supp, mis maksis 75BAHTi. Samuti ei pidanud pettuma ka kookossuppides. Pannkoogipühapäeval külastasime turul kohalikku vanaprouat, kes müüs 20 BAHTiga 60 eurosendi eest lausa taevalikke vegan kookospannkooke.
Selle hetke sai paremaks muuta vaid värske kookosvesi. Seda pühalikku vett saab osta tänavatelt, kohvikutest ja kui veab, siis võib isegi džunglist mõni ette potsatada. Peale rüübet saab veel kookose lusikaga seest magustoiduks tühjaks kraapida.
Kookos on hea kogu immuunsüsteemile, mis aitab võidelda viiruste ja bakteritega. Samuti aitas mul konditsioneerist saadud nohuga võidelda puhas sellerimahl. Kodus alustan oma hommikuid sellerimahlaga. Olin üllatunud ja õnnelik, et sain tellida puhast sellerimahla ka Tais. Kui seller oli otsas, hüpati rollerile ja toodi kohe 10 minutiga kuskilt uued kimbud. Tänu sellele väemahlale sain nohust kahe päevaga jagu ja sain puhkust täisväärtuslikult edasi nautida.
Ma olen nii vaimustatud nendest mahlabaaridest, kus sai endale meelepärase joogi värsketest viljadest kokku sobitada. Valikus oli üle 100 mahlakombinatsiooni. Kahju oli ainult sellest suurest plastikuhunnikust – topsist, topsi kilekotist ja kõrtest, mida nad iga mahlaga kaasa üritasid panna. Nägin, kuidas üks klient oma purkidega mahla ostis, mis inspireeriski järgmisel korral ka purgi peale üle minema. Üldiselt oli saar küll väga puhas ja prügi silma ei jäänud. Saarel oli tore ka see, et enne toidukohtadesse ning poodidesse sisenemist pidi jalanõud jätma ukse taha.
Hütis vaid madrats ning sääsevõrk
Saarel elasime üldiselt ranna ääres majakeses või hütikeses, kus oli ainult madrats, mida kattis sääsevõrk. Õhutemperatuur ning merevesi olid ka öösel kuskil 30 kraadi kandis. Harjusin ära hommikuste viie tiibetlase harjutuste ja hommikuse ujumisega. Oli võimalik ka sup-lauaga sõitma minna. Vee-eluga lähemalt tutvumiseks on seal palju ka snorgeldamiskohti. Õhtuti võis kuuvalgel näha, kuidas plankton vees helendas.
Hommikusöögiks nautisin tihti värsket mangot või hellistasime end Shritanus Eat.Co kohvikus tervisliku hommikupudru ja marjadega või avokaadovõileibadega. Kusjuures, seal kohvikus maitses gluteenivaba sai paremini kui tavaline röstsai. Eat.Co vegankohvikus tähistasime ka sõpradega minu juubelit.
Kohviku teenindus oli väga meeldiv ning selle ees asus väike poeke, kust sai osta unenägudepüüdjaid, joogamatte, kividest ehteid, veganteemalisi särke ja veel palju muud.
Shritanu asub saare lääneosas ning on tuntud jooga linnaosana, mida kaunistavad imeilusad liivarannad koos ravikohtade ja vegankohvikutega. Tutvusin isegi Orion Healing Center-i vaimutervendamise võimalustega. Võtsin osa hatha yoga tunnist ning maagilisest meditatsioonist “Symphony of being”, mis tõi tagasi jälle hetkes olema. Hakkasin kõikidele möödujatele ja vastutulijatele naeratama ja tervitama – just nagu lapsepõlves, kui elasin väikses linnas Otepääl. Kaotada pole midagi, vaid võita vastunaeratus.
Kuna tervitasin usinalt, avanes mul võimalus isegi ühes köögis kohalikega jutustada. Kohe pandi mind pidulikult istuma, pakuti teed ning vürtsikat ja krõbedat küüslaugunaani. Sealsed kohalikud inimesed on nii soojad ja sõbralikud. Istusin seal ja imetlesin neid. Nad on ise ka nii tänulikud kõige eest, mis neid ümbritseb. Ma võtsin selle hea energia tänulikkusega kaasa. Poole tunni kaupa elamise tähendus sai taaskord uue mõiste.
Meelde jäi ka meditatiivne teejoomine ühel pühapäevasel kuppelsaunaõhtul, kus ebamaiselt ilusa häälega naine laulis gongide saatel. Kõige maandavamaks tegevuseks oli minu jaoks paljajalu tantsimine liival.
Jään igatsema tervitavaid koeri rannas, muinasjutulisi päikeseloojanguid, helesinist merd, soojust, rohelise džungli sära ning imelisi maitseelamusi. Koh Phanganil tundsin, kuidas olen taas kontaktis looduse ja sisemise väikese minaga.