REISIKIRI | Karmi toidukultuuriga Vietnam


Reisikirja saatis Kristjan Keres.
Kristjan on professionaalne korvpallur.
Ta on ajakirjale Vegan varemgi reisikirju saatnud.
Eelmine jõudis toimetuseni näiteks Sri Lankalt. Loe ka sellest seiklusest!
Kui sinagi avastad maailma ja leiad, et võiksid oma seiklusi teistega jagada, kirjuta meile info@ajakirivegan.ee

Põhja-Vietnam, Ha Giang – piirkond, mille teeb eriliseks selle lõputult vahelduv maastik, kauged mägikülad ja inimeste tõelisus. Teekond, mille võtavad ette vaid kõige seiklusjanulisemad. Põnevust jätkus, sest aeg, mil viie päeva jooksul rolleriga mööda kurviseid teid sõitsin, jäi mulle minu 7-kuulisest Aasia reisist ilmselt kõige eredamalt meelde.

Reis mägede poole algas Vietnami üdini segasest pealinnast – Hanoist. See, milline elu seal valitseb, väärib eraldi kirjatükki, aga seekord oli mul tarvis liikuda riigi põhjaossa. Et võtta oma ajast viimast, valisin liikumisvahendiks ööbussi. Ikka lootuses, et sõidu ajal saan magada ning järgmisel päeval uues kohas õnneliku ja puhanuna ärgata. Liiga optimistlik mõtlemine, nagu seitse tundi hiljem selgus.

“Buss oli mugav ja kaasaegne, kuid insenereid ei olnud magamisasemete loomisel ilmselgelt minu põhjamaise kahemeetrise pikkusega arvestanud.”

Buss oli mugav ja kaasaegne, kuid insenereid ei olnud magamisasemete loomisel ilmselgelt minu põhjamaise kahemeetrise pikkusega arvestanud. Tulemuseks oli reisi jooksul kestev dilemma – kas pikutada peaga tagumise inimese jalgadel või oma jalgadega ees istuva inimese õlgadel. Sõbramehelikult tegin mõlemat. Kui sellele veel lisada Vietnami bussijuhtide entusiasm võtta öisetel teedel oma sõidukitest viimast, siis unega sel ööl väga tutvust ei teinudki. Vähemalt oli põhjust rõõmustamiseks kui kella kahest öösel kohalikud arbuusiärimehed pimeda maantee ääres vilkuva lambipirni valguses suu magusaks teha lasid.

Kaks tundi hiljem Ha Giangi bussijaama jõudnuna oli esimene soov saada kiirelt unele. Tekkis probleem, sest vihma sadas ja ööbimiskoht oli alles kolme kilomeetri kaugusel. Haudvaikne linn, transport puudus ja soovunelm pehmest voodist kadus kiirelt. Või siiski mitte. Otsustasin proovida õnne ainukese potentsiaalse sõiduvahendiga silmapiiril – selle sama bussiga, milles just seitse tundi veetsin. Väikese kauplemise tulemusel saingi kopika eest küüti ja sõitsin oma elu suurima privaattaksoga peatumispaika.

“Tavalisele toidulauale kuulub seal rohkelt liha ja on üsna harv, et kohalikud söögikohad midagi alternatiivina pakuvad. Mida väiksem linn, seda suurem väljakutse.”

Järgmised paar päeva veetsin Ha Giangi linnas puhates, piirkonnaga tutvudes ja nagu Vietnamis taimetoitlasele kombeks – sobilikke söögikohti otsides. Tavalisele toidulauale kuulub seal rohkelt liha ja on üsna harv, et kohalikud söögikohad midagi alternatiivina pakuvad. Mida väiksem linn, seda suurem väljakutse. Mida mõnikord siiski leidub on tofu ning sellega valmistatud tšilline nuudlisupp on imehea.

Rohkelt aega kulus ka rolleri leidmisele. Kohti, kust sõiduvahendit rentida oleks võinud, oli mitmeid, aga tingimused olid kõikjal veidi erinevad. Minu kahjuks rääkis rahvusvaheliste juhilubade puudumine, mille mitteomamist kohalik politsei kahe miljoni dongiga (ehk umbes 80 euroga) trahvima pidi. Hetkeks lausa kaalusin, kas selline riskimine on mõistlik. Lõpuks sain ühe rendileandjaga mõistlikule kokkuleppele ja umbes 12 euro eest päevas oli mul olemas nii uus Honda, kaitsmed kui ka kindlustus. Haarasin poest veel mõned suupisted ja olin seikluseks valmis.

Tutvus kurvide, mägede ja küladega

Rolleri rendileandja soovitusi järgides algas esimene päev kella kuuest varahommikul, täpselt sellisel ajal kui lubadekontroll veel magab. Vihma sadas, ilm oli rõske – mitte just ideaalsed tingimused motosõiduks mägedes. Vaatamata sellele sai seljakott kummidega istmele kinnitatud ja kauaoodatud start Ha Giang loop’ile oli antud.

Tunni möödudes olingi juba kõrgemal mägedes, kuid looduse nautimise asemel sõitsin hoopis vihmapilve sees. Sel hetkel, mil ma kaugemale kui kümme meetrit enam ei näinud, palusin küll endamisi, et päris nii nüüd ka järgnevaid päevi veeta ei sooviks. Ka teele jäänud imeliste kõladega vaatepunktid, nagu Heaven Gate, jäid halli massi taha. Vihmakeep tilkumas, seljakott vettimas ja kiiver peas loksumas, jätkasin ma siiski teekonda optimistlikul meelel.

“Muhe oli jälgida, kuidas inimesed üksteise õlale koputades minu poole viitasid, uudistasid ja muigasid, sest tõepoolest olin ma seal ainuke europiidse olemisega tegelane.”

Järgnevate tundidega ilm õnneks ka paranes. Esimese peatuse tegin külas, kus juhtumisi korra kuus korraldatavat tänavaturgu peeti. Inimesed olid varumas endale tulevaks kuuks kõike vajalikku – alustades riisist ja mänguasjadest, lõpetades elavate kanade ja tööriistadega. Muhe oli jälgida, kuidas inimesed üksteise õlale koputades minu poole viitasid, uudistasid ja muigasid, sest tõepoolest olin ma seal ainuke europiidse olemisega tegelane.

Teekond jätkus huvitavalt. Läbisõit igast külast oli omamoodi eriline. Ühes lehvisid kõikjal Vietnami lipud, teises tegin poistega võidu lõuatõmbeid, kolmandas tassisid naised liivahunnikuid ja neljandas sõin peenralt värskeid köögivilju. Lihtsad elud – elatakse endale.  Ühel hetkel leidsin end vestlemast kohaliku politsega, õnneks küll mitte lubade puudumise tõttu, vaid tee sulgemise teemadel. Mõnekümne meetri kaugusel oli veoauto alt viiendik asfaltteed ära vajunud ja kogu mägiliikluse seisatanud. Põnev, kuid sealne karm igapäev. Külateede taustal ei saa mainimata jätta vaateid, mis olid nii vaheldusrikkad ja alati ääretult ilusad. Küll männimetsad ja astmelised riisipõllud, laiad ja kauged platood ning kõrged üksteise kõrval tihedalt ilutsevad mäetipud. Ja need aroomid ja õitsevad taimed! Nauding.

Ööbimiskoha osas ma suurt planeerimist ei teinud ning otsustasin ööbida asumis, kuhu roller viimaks viib. Spontaanselt Google Mapsi abil ümbruskonnas olevaid majutusi ja nende hinnanguid uurides leidsingi sobiva ööbimispaiga. Sattusin äsja ehitatud majja, kus ootas mind ubadest valmistatud tervitustee, kõrguvad vaated kogu ümbrusele ja öö suures ja puhtas voodis – seda kõike vaid kahe euro eest. Paari lisaeuro eest valmistas perenaine majas ööbijatele ühise õhtusöögi ja juttu jätkus kauemaks.

Iga päev midagi uut

Sarnaselt jätkusidki minu neli järgnevat päeva – ikka täie põnevusega. Korduvalt ja jätkuvalt päeva jooksul mõeldes, et kui olen juba nii muutlikku olustikku näinud, siis mis saab veel paremaks minna. Kuid nagu selgus, siis sai. Iga päev tõi kaasa midagi uut ja värsket, midagi teistsugust. Umbes pool päevast võis mind näha motika seljas kihutamas ja teine pool keset suursugust loodust, kuskil suvalises kohas esilekerkinud vaateid nautimas.

Nii ilmestasid ka minu teist päeva lõputud mäeahelikud, kurvised teed ja puutumata asumid. Istusin suvaliste majade ees, nautisin säravat päikest ja suhtlesin lehvituste ja naeratuse abil kohalikega. Keelebarjäär valitses kõikjal, kuid kui ägedad need hetked olid! Kiviviske kaugusel asusid metsikud erk-erk rohelised kanepipõllud, mille kõrval asetsevate majahüttide ees nukitsamehelikud lapsed aega veetsid. Särgid siit-sealt auklikud, näod tolmused ja soengud kräsused. Parajad murjamid, kelle olemus peegeldas kuidagi nii palju kõike seda, mida seal mägedes kogeda sain.

Eepilised mägiteed viisid mind edasi Vietnami põhjapoolseimasse tippu, Hiina piiri äärde, kust teisel pool kanjonit asuv naaberriik selgelt näha oli. Tegemata ei jäänud ka adrenaliinirohke piiriületus ja olingi hetkeks Hiina mitteametlikult vallutanud! Kui sellele lisada veel kogu mind ümbritsev metsik loodus, piireteta teed kaljuserval, kohalikud lehmataltsutajad ja motikast viimase võtmine, siis oli kogu see kogemus ikka üha enam filmile sarnanev.

Kolmandat päeva alustasin suurte ootustega, sest planeeritud teekonda olid mitmed allikad tutvustanud kui Aasia üht kõige ilusamat sõitu. Hommikune ümbritsev kuumaastik ja traditsiooniline Vietnami kohv nauditud, oli aega põnevusega teele asuda. Esmalt tuli paak täita, bensiini sai sealkandis külanaiste käest plastmasspudelis serveerituna. Kõik toimis! Tunni pärast sõitsingi Aasia kõrgeima ja võimsaima kanjoni serval, kus kontrasti lisas kaugustes looklev rohekas mägijõgi. Vahelduseks tegin matka mäetippu, kust kõik ümbritsev veelgi enam kui peopesal näis. Tõeliselt ahhetamapanev!

Neljas päev algas tänutundega ärgata taas keset imelist loodust. Suurepärane päev, mida alustasin suunaga veelgi kaugemate külade poole, kus sain proovida kodutehtud tofut ja mängida teele jooksnud lastega. Päeva jooksul kogesin ilmselt kõike, mida üks inimene loodusest leida võib – rohelust, rahu ja mõõtmatut ilu. Päev tipnes rahustava kosega, kus üle pika aja kauaoodatud jahutuse osaliseks sain. Lisada sellele veel ka päikeseloojang ja taevakuma ning ongi taaskordne idüll olemas.

Tripi viimaseks päevaks oli tõepoolest tunne, et olen selle nelja päevaga näinud enam kui sama ajaga iial varem. Selle tunde pealt oli tagasiteed, mis liikus juba mööda tuttavaid radu, hea alustada. Ilm oli pilvisem ning sõit sellevõrra vähesemate peatustega. Nautisin veel, kus sain ja pika sõidupäeva järel olin tervelt tagasi Ha Giangi linnas, tagasi reaalsuses.

Võttis päris mitu head päeva, et see intensiivne reis oma peas kokku võtta ja aru saada, mida kõike kogesin. Nüüd saan aga kõhklusteta öelda, et see on üks vägevamaid ettevõtmisi, mida üks seiklushimuline hing teha saab. Sellist mägede suursugusust, vaikust, looduse vaheldumist ja puutumatust on ilmselt raske mujalt leida.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi