Raamatukaja | “Loomade mõistatus”

Foto: apollo.ee

Laura Sauga-Tilk

Saksamaa merebioloogi ja käitumisteadlase Karsten Brensingi raamat „Loomade mõistatus” ilmus eesti keeles 2019. aastal. Raamatus antakse ülevaade erinevatest loomadest ja sellest, mida nad mõtlevad, teevad ja tunnevad. Kuigi see teadmine on oluline, et loomi mõista, tekib küsimus, kas kõikidele küsimustele on ikka vastuseid vaja.

Autor Karsten Brensing on taimetoitlane ja on töötanud pikalt loodus- ja loomakaitses ning see teadmine annab lugejale teatava kindlustunde, et ta mitte lihtsalt ei ütle, et peab loomadest lugu, vaid ta ka käitub nii. Samuti peegeldub raamatust Brensingi hinnang, et meie praegune ümberkäimine teiste loomadega pole sünnis. Nimelt kirjutab ta, et „kui vaadelda mõningaid ka veel tänapäeval läbiviidud katseid loomadega, ei teki mul küsimust, kas loomadel on kaastunne. Mul tekib  küsimus, kas katsete läbiviijatel on kaastunne.” Seda hämmastavam on aga arusaamine, et terve raamatu vältel toetutakse loomkatsetele. 

Pole kahtlustki, et loomkatsed, nagu kõik katsed, annavad informatsiooni. Kuid millise hinnaga? Brensing kirjeldab, kuidas rottidele anti katsetes valida, kas nad lähevad kohe toidupoolise juurde või aitavad kõigepealt liigikaaslase vabadusse. Tulemused näitasid, et rotid avasid kõigepealt liigikaaslaste puuri, et siis koos avada puur, milles olid maiused. See näitlikustab, et rottidel on kaastunne vangis olevate liigikaaslaste vastu ja samuti koostööoskus. Ühtlasi kirjeldab ta, kuidas ka kalad mängivad ja koostööd teevad. Sealjuures aga kommenteerib, et need on vangistuses elavate loomade peal tehtud katsed. Tänapäeval on aga ka võimalik jälgida vabas looduses elavaid loomi, neid endid häirimata. Mõnest sellisest jälgimisest on samuti Brensing ülevaate andnud. Näiteks teatakse jälgimise tulemusel, et mõõkvaalade eri kultuurid ei taha omavahel läbi käia ning delfiinid oskavad jäljendamise teel õppida. 

Paar sajandit tagasi arvati veel, et loomad ei tunne valu. Selle aja jooksul on tehtud lugematul arvul erinevaid loomkatseid, et neid paremini mõista. Nüüd teame, et nad tunnevad valu, neil on tunded ja eneseteadvus. Aga millegipärast sellest teadmisest ei piisa. Pidevalt tehakse loomkatseid, et teada saada veel midagi uut. Kuid enne kui teadmisteni jõuame, jõuavad sajad indiviidid surma minna. Õhku jääb rippuma küsimus, miks neid loomkatseid siis ikkagi vaja on. Milleks on vaja loomi vangistuses hoida, et mõista, et ka nemad tunnevad liigikaaslastele kaasa, milleks on vaja süstida nendesse alkoholi, et lihtsalt teada saada, et alkoholil on meie kõigi jaoks maagiline toime? Äkki me ei pea kõikidele küsimustele vastuseid saama. Äkki võivad loomadele jääda nende saladused ja salapärasus. 

Brensingi raamat sobib lugemiseks neile, keda huvitavad üksikud põnevad faktid erinevatest loomadest. Kuid kui lugeja juba teab, et loomad leinavad, kalad mängivad ja loomadel on eneseteadvus, siis oleks mõttekas ehk valida lugemiseks mõni teos, mis ei toetu loomkatsetele, vaid loomade jälgimisele vabas looduses.


Veel Brensingi sulest: “Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad”

Jaanika Palm,
lastekirjanduse uurija

Foto: apollo.ee

Karsten Brensingu „Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad“ on oma sissevaates loomade ilmatajule viimastel aastatel ilmunud lastele loodusest rääkivate teoste hulgas üsna ainulaadne. Brensing suunab lapsi ja noori mõtlema loomade omailma mitmekesisusele, mõtestatusele ja iga üksikolendi agentsusele. Nii näiteks toob ta esile, et uurimise eesmärgil vangistuses elavad loomad võivad muutuda agressiivseks, nagu juhtus šimpans Nim Chimpskyga, või haigestuda, nagu juhtus Louis Hermani delfiinidega. Ta õhutab küll lapsi tegema loomadega peeglikatset, kuid rõhutab samas korduvalt ja jõuliselt, et katset tehes tuleb ilmtingimata silmas pidada, et selle protsess ka looma jaoks lõbus oleks ega teda kuidagi ei kahjustaks. Kui loom peegelpildile näiteks agressiivselt reageerib, tuleb katse kohe lõpetada. Samuti tõstatab ta eetikaga seotud küsimusi väljaspool uurimise valdkonda. Nii kutsub ta lapsi mõtlema, kas see, et peaaegu kõik kuketibud tapetakse, sest munade tootmiseks vajatakse vaid kanu, on moraalne.