Noor näitleja ja lavastaja Mari Anton võtab vastu veganväljakutse

Foto: Elise Ader

Mari Anton on vabakutseline näitleja, lavastaja, üliõpilane ja ka medõde, kes on nüüd oktoobrikuuks võtnud vastu väljakutse elada veganelustiili. Väljakutse jooksul peab ta päevikut, et hiljem emotsioonidele-ideedele otsa saaks vaadata ning märgata, millisel viisil inimene elustiiliuuendustega harjub. Pärast väljakutset saab näitleja mõtted kokku koondada, rääkida neist teistele ning samm-sammult tutvustada veganlust ka Eesti teatritele  –  esimesena Rakvere Teatrile. Saame Mariga veidi tuttavamaks.

Väljakutse on veidi seotud ka Rakvere Teatriga. Mis teil plaanis on ja mille kallal töötate?

Alustasin oktoobrist Rakvere Teatris lavastuse “Sirli, Siim ja saladused” proovidega. See põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel lasteraamatul. Loodan selle lavastusega tabada Kivirähki huumorit, soojust, veidrust, siirust ja teatavat igatsust ning lisada juurde ka midagi enda poolt.

Esietendus on 9. detsembril Rakvere Teatri suures saalis. 

Mis su eelnev kogemus veganlusega on? Miks selle väljakutse vastu võtsid?

Ise ei ole ma teadlikult täistaimset toitumist või veganelustiili järginud. Küll aga olen üritanud igapäevastes toimetustes mõelda jätkusuutlikusele, eelistan alati Eestimaist ja üritan oma toitumist hoida mitmekesisena.

Põhjusi, miks ma väljakutse vastu võtsin, on mitmeid. Peamine on see, et tõsta enda teadlikust tarbimise osas. Kui ma elan, siis ma tarbin. Ma tahaksin oma valikute juures olla üleüldiselt teadlikum, mitte lihtsalt mingite korporatsioonide või tootjate lükata-tõmmata mängukann. Samal ajal tuleb silmas pidada, et alati on keegi, kes oskab millestki äri teha ja seega tuleb kriitiline olla ka vegansildi all müüdavate toodete osas.

Kui ma elan, siis ma tarbin. Ma tahaksin oma valikute juures olla üleüldiselt teadlikum, mitte lihtsalt mingite korporatsioonide või tootjate lükata-tõmmata mängukann.

Kindlasti on põnev ka selle väljakutse sotsiaalne element. Kui ma selle vastu võtsin, tekkis mul kohe kerge sotsiaalne ärevus. Ma hakkasin mõtlema, mida inimesed minu ümber ütlema või arvama hakkavad. Toitumine on nii keeruline teema ja paljudel on sellest oma nägemus.

Veel enne, kui väljakutsega alustasin, oli mul mitu intsidenti erinevate inimestega, kes asjast kohe midagi arvasid. Minu pereõde soovitas seda tungivalt mitte teha. Kuna ma ise olen samuti medõde, siis sain tugevalt hindava pilgu, et “ma ju peaksin teadma, kuidas õige on”. Negatiivset suhtumist kogesin ka vegantoitumist järgivate inimeste poolt (mis on huvitav). Kõik sellised kokkupuuted ja arutlused on kindlasti selle väljakutse põnevaim osa.

Mis on su ootused-lootused seoses väljakutsega?

Ma loodangi end harida ja loomulikult ka proovile panna. Vabakutselise lavastaja ja näitlejana, lisaks medõena ja üliõpilasena on mu graafik väga kaootiline. Olen ammu mõelnud, et peaksin oma toidulaua tõsisemalt ette võtma, kuna söön üsna ebaregulaarselt ja suvaliselt. Väljakutse ajal pean kindlasti oma toidukordi planeerima ja rohkem neid ise valmistama, mis loodetavasti parandab enesetunnet ja tekitab kaootilisse ellu natukenegi rutiini. Lisaks ootan põnevaid ja väljakutsuvaid vestlusi toitumise ja elustiili teemadel. 

Kas teatrid võiksid olla pigem eesrindlikud veganluse toetamisel? Mis on sinu arvates praegune seis? Ala teatrikohvikus võiks olla rohkem valikuid jne?

Teater võiks minu arvates olla kultuurimajakas. See tähendab, et valgustada ja tuua esile meie ühiskonnas ja ka maailmas asju, mis muidu jäävad varju või mida üritatakse nö mitte näha.

Teater võiks minu arvates olla kultuurimajakas. See tähendab, et valgustada ja tuua esile meie ühiskonnas ja ka maailmas asju, mis muidu jäävad varju …

Teater võiks olla koht, kus erinevused on õnnistus, sest nendest sünnib dialoog. Tänu suhtlusele ning üksteiselt õppimisele, on võimalik ehk paremaks saada. Seega ma usun, et teater võiks ja peaks võtma oma lauale ka veganluse ning jätkusuutlikkuse üleüldiselt.

Teater on ju koht, kus tekib palju “prügi”. See tähendab, et lavastuste väljatoomisel tarbitakse palju ning valmis tehtud asjad jäävad tihti ladudesse seisma. Me võiks mõelda, et kuidas neid asju taaskasutada. 

Nõu, jõu, materjalide ja motivatsiooni jagamisega on Marile abiks ajakiri Vegan. Soovime Marile edu ja meeleselgust! Samuti on Mari liitunud Eesti Vegan Seltsi veganväljakutsega, mille leiad SIIT.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi