Mis on sinu taldrikul? Eestlase panus kliima muutustesse ei ole väiksem kui mujal maailmas

Artikli autoriks on Silver Smeljanski.

Jaanipäev ehk suurim loomsete toodete söömise püha on sel aastal küll juba möödas, kuid ehk võiks mõelda, kuidas järgmised jaanid veeta mõeldes ka oma toitumisharjumuste tagajärgedele.

Peaaegu igal meie tegevusel on mingisugune mõju kliimale, sealhulgas ka toitumisel.

Nagu me teame, koosneb inimeste tavapärane toidulaud väga erinevatest toodetest – piim ja piimatooted, muna, linnu- ja loomaliha, juurviljad, puuviljad, kuivained jne. Tänu erinevatele transpordivõimalustele oleme omavahel heas ühenduses ja erinevad tooted jõuavad ka kaugelt meieni vaid mõne päevaga.

Toitumisharjumuste mõjust kliimale

Jaanipäeval šašlõkki kugistades ei mõtle me kui palju resursse on selle tootmiseks ja transportimiseks kasutatud. Populatsiooni kasvuga kasvab ka vajadus toidu järele, mis tähendab, et šašlõkisööjaid on rohkem kui kunagi varem. Et toota rohkem liha, on vaja ka rohkem põllumaid, mis tekitatakse tihti metsade arvelt. Loomalgi on vaja kasvamiseks toitu, mis omakorda tekitab suurema vajaduse põllumaade järele. Sellega aga kõik ei piirdu – liha on vaja ka töödelda, pakendada ja transportida.

Et toota rohkem liha, on vaja ka rohkem põllumaid, mis tekitatakse tihti metsade arvelt. Loomalgi on vaja kasvamiseks toitu, mis omakorda tekitab suurema vajaduse põllumaade järele.

Teadusajakirja Science 2018. aasta juunikuu numbri andmetel moodustab kogu inimeste poolt tekitatud kasvuhoonegaasidest kuni ühe neljandiku just toiduainetööstus. Sinna hulka on arvatud kõik loomsed ja taimsed tooted, mida inimesed tarbivad.

Välja saab tuua neli peamist põhjustajat, kuid tegelikkuses on neid palju enam. Esimeseks ning kõige suuremaks mõjutajaks on metsade maha raiumine, et tekitada juurde maad loomakarja ja-sööda kasvatuseks. Teiseks, kariloomade seedimisprotsessi tagajärjel tekkiv metaan, mis satub atmosfääri. Kolmandaks, riisi kasvatamisel tekkiv metaan, mida toodavad seal elavad mikroorganismid ja neljandaks, toiduainetööstuses kasutatavate masinate ja seadmete töötamiseks vajamineva kütuse põletamine.

Tuleb tõdeda, et need tegevused annavad tööd paljudele inimestele, kes samamoodi vajavad elamiseks toitu. Paradoksaalselt need protsessid, mis on mõeldud inimestele toidu lauale toomiseks ning elu rikastamiseks, saastavad maailma suures mahus ning võivad lõpptulemusena elu maakeral kogunisti hävitada.

Ka Eestis tasub oma harjumuste tagajärgedele mõelda

Tihti mõeldakse meie väikesel kodumaal, et need teemad meid ei puuduta ning meie üldine panus kliima soojenemisesse on võrreldes suurte riikidega minimaalne, sest eestlasi on vähe. Sellest tulenevalt tekib aga küsimus – miks väikesed riigid lubavad suurematel hoolimatult käituda ning miks midagi ühiselt toiduainetööstuses kliimamuutuste peatamiseks ette ei võeta? Millal tuleb aeg, kus poliitilisi ja majanduslikke otsuseid langetatakse ainult lähtudes keskkonnast? Tõsi, kokku on lepitud kasvuhoonegaaside vähendamises ning seatud suured eesmärgid energeetika ja transpordi vallas (mis on suurim kliima mõjutaja), aga toiduainetööstusest räägitakse miskipärast veel liiga vähe. Kuna kõik inimesed maailmas söövad igapäevaselt, siis just seda sektorit muutes tekiks kindlasti märkimisväärne kasu nii kliimale kui ka inimeste tervisele.

Minnes natuke sügavamale toiduaine tööstusesse, siis kõige negatiivsemat mõju kliimale selles valdkonnas avaldavad liha- ja piimatööstused. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni andmetel on kogu kariloomade poolt põhjustatud CO2 kogus 7,1 gigatonni, mis on 14,5 protsenti kogu kasvuhoonegaaside tekkest. See on sisuliselt sama palju kui kogu maailma transpordisektor kokku – autod, laevad, lennukid, rongid. Et panna see mingitesse mõõtmetesse, siis koguseliselt oleks see umbes 2750 Empire State Building hoonet kokku.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni andmetel on kogu kariloomade poolt põhjustatud CO2 kogus 7,1 gigatonni, mis on 14,5 protsenti kogu kasvuhoonegaaside tekkest.

Vaadeldes teemat ettevõtlikkuse perspektiivist, siis tundub loogiline ja ka majanduslikult otstarbekam kasvatada taimi ainult inimestele toiduks, mitte toita loomi, et siis omakorda neid süüa. Karjamaid oleks mõistlik kasutada inimestele toidu kasvatamiseks. Miskipärast toimitakse toiduainesektoris aga hoopis vastupidiselt – mida kulukamalt ja raskemini toodet valmistatakse, seda õigem äri tundub. Arvestades, et liha tarbimine on suur just Indias ja Hiinas, kus läänelik kultuur ja toitumisharjumused alles võtavad võimust, siis tundub, et kahjuks lähiajal ei ole suuri muutusi ette näha.

Kui vaadata kodumaad läbi eelpool kirjeldatud prisma, siis selgub, et eestlased tarbivad aastas ligikaudu 75–78 kg liha, millest 40 kg on sealiha, 25 kg linnuliha ja 9,6 kg veiseliha. Sea- ja linnuliha asetsevad maailmamõistes CO2 tootlikuselt enam-vähem tabelite keskel. Seega on vale järeldada, et eestlaste panus kliima muutustesse on väiksem kui mujal.

Kui vaadata kodumaad läbi eelpool kirjeldatud prisma, siis selgub, et eestlased tarbivad aastas ligikaudu 75–78 kg liha, millest 40 kg on sealiha, 25 kg linnuliha ja 9,6 kg veiseliha.

Kohalikul lihaturul on kasvamas trend, et kohalikku toodangut ei jõuta enam piisavalt kiiresti toota ning palju liha tuuakse sisse välismaalt. Eestlased tarbivad Euroopa keskmisest umbes 10 kg rohkem liha ning see suund jätkab lähiaastatel kasvu. Prognoositud on, et Euroopas tarbitakse aastaks 2030 inimese kohta 68,4 kg liha, mis on 0,8 kg vähem kui eelmisel aastal, kuid see-eest tarbitakse rohkem veiseliha, mille tootmine on keskkonnale palju vaenulikum.

Kuidas edasi?

Fakt on see, et taimede kasvatamine toiduks omab märkimisväärselt väiksemat mõju kliimale kui loomsete toodete tarbimine. Mida siis sellest kõigest järeldada? Kuidas üldse edasi minna kui toidulaualt peaks pooled igapäevaselt kasutatavad toiduained eemale jätma?

Mitmetest nii Euroopas kui ka Ameerikas korraldatud inimeste toitumisharjumuste uuringutest selgus, et neil, kes söövad enamasti loomseid tooteid, on võimalus oma toitumisharjumusi muutes vähendada oma ökoloogilist jalajälge rohkem kui ühe kolmandiku võrra. Kõik, kes juba söövad vähem liha või on taimetoitlased, panustavad juba praegu. Toitumisharjumuste muutmise all peetakse siin silmas liikumist täistaimse toitumise ja veganluse poole. Selge on ka see, et üksikute või mõndade inimeste panusest muutusteks ei piisa. Selleks oleks vaja ühiskondlikke ja poliitilisi otsuseid, kus panustavad nii inimesed, ettevõtted kui ka valitsused. Täistaimne toitumine on juba jõudnud paljude inimeste teadvusesse ka läänes ning järjest rohkem tekib huvilisi juurde, kuigi valdav enamus ühiskonnast ikka veel taunib veganlust. Me siiski pärandame planeedi oma lastele, kes sooviksid ka siin maises paradiisis õnnelikult elada.

Üks lihtne samm lugejatele oleks punase liha (veise- või loomaliha) söömise vältimine, sest selle tulemusel paiskub õhku kõige rohkem süsihappegaasi. Loomse toidu tarbimist oleks mõistlik vähendada nii keskkondlikel, tervislikel kui eetilistel põhjustel. Kindlasti peaks sellistest muutustest rääkima ka perekonnale ja sõpradele – selgitada telgitaguseid just sellest aspektist, milliseid tagajärgi toiduainetööstus kliimale põhjustab.

Kliimast ja kliimamuutustest hoolivatel inimestel võiks tegelikult esimeseks sammuks maailma parandamisel olla toitumisharjumuste muutmine, mitte päiksepaneelide paigaldamine või elektriautode ostmine.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi