Artikli autoriks on Emily Rosenberg, psühholoog, TÜ psühholoogia eriala magistrant. Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2019. aasta veebruarikuu numbris.
Noored võtavad veganelustiili, nullkulupõhimõtted ja loodussäästliku hoiaku tihti palju kiiremini omaks kui nende vanemad, õpetajad või vanavanemad. Taoline käitumine aga põhjustab erinevaid muresid, tihti ka konflikte. Vahel on raske mõista, miks noored liha söömise lõpetavad, poes oma kotiga käivad või pakendamata tooteid ostavad. Noortel on lihtsam elustiilimuutusi teha, kuna nende harjumused pole nii tugevalt välja kujunenud.
Kui mõni harjumus või tõekspidamine on inimest saatnud näiteks viimased 40 aastat, on oluliselt keerulisem seda ümber hinnata. Noored kasvavad ja arenevad ning tihti peavad harjumusi hakkama ise kujundama. Eriti näiteks olukorras, kui kolivad pere juurest omaette elama.
Harjumused omakorda määravad paljuski selle, millisel määral ja kui kiiresti oleme võimelised veganelustiiliga kohanema, kuna suurema osa igapäevastest otsustest teeme pikemalt otsuse mõjude üle mõtlemata.
Veganlus ja keskkonnaaktivism on paratamatult osa maailma paremaks muutmise soovist. Noortel tundub justkui olevat rohkem usku, energiat ja motivatsiooni. Samuti on noored isiksuseomaduste poolest rohkem muutustele ja uutele kogemustele avatud, mis tähendab, et nad võtavad vastu väljakutseid ja katsetavad uusi asju lihtsalt põnevuse pärast.
Vanematel inimestel on keeruline muutustega nii kiiresti kaasas käia, mis teeb noorte mõistmise mõnikord keeruliseks. Entusiasm maailma muuta või uskuda, et ühe inimese elustiil võiks midagi parandada, tundub langevat inimese vanuse kasvades.
Poliitilised vaated määravad nii mõndagi
Noorus ja mässumeelsus on läbi aegade käinud käsikäes. Seetõttu on igati loogiline, et noored on agaramad toetama põhimõtteid, mida nende vanemad ja õpetajad ei toeta. Vahel püütakse eesmärgipäraselt oma vanematest erineda, näiteks muusikavaliku, ameti ja elukutse, elustiili ning palju muu poolest. Veganluse ja keskkonnaalane aktivism pakub selleks ideaalset võimalust, kuna adresseerib inimeste väga isiklikke harjumusi – toitumist ja tarbimist.
Mässumeelsuse lahutamatu osa on grupikuuluvuse tunne. Veganlus on heaks võimaluseks selgelt määratletud gruppi kuuluda. Veganluse ja keskkonnahoiu aktivistid on suuremalt jaolt noored ja sarnased (vanuse, soo, ühiskonnaklassi, hoiakute jm poolest) inimesed on headeks eeskujudeks, kellega on lihtne ennast samastada. Tihti on sõbrad sarnase elustiiliga. Kui üks sõpradest on vegan, suureneb tõenäosus selleks, et ka teised on veganlusest huvitatud.
“Kui üks sõpradest on vegan, suureneb tõenäosus selleks, et ka teised on veganlusest huvitatud.”
Eeskujude leidmiseks on mugav ja lihtne viis kasutada sotsiaalmeediat. Noored on sotsiaalmeedias väga aktiivsed ning leiavad kerge vaevaga näiteks youtuber’id, kes jagavad neile rohkelt infot, kuidas oma elustiili muuta. Sotsiaalmeedia on noorte elus lahutamatu osa, kuid vanem generatsioon ei pruugi sealset infot usaldada või lihtsalt kätte saada.
Sotsiaalmeedias kujutatakse veganlust ja keskkonnahoidu tihti ägeda, noortepärase ja mõneti ka elitaarse elustiilina, mis teeb selle noorte jaoks atraktiivseks.
Kõige olulisem veganiks hakkamise põhjus on eetiline, mis koondab paljusid tõekspidamisi, milleks võivad olla sotsiaalne õiglus ja loomade ekspluateerimise kaotamine. Need tõekspidamised on seotud poliitiliste vaadetega.
Konservatiivsemate vaadetega inimesed peavad sotsiaalset õiglust tihti vähem oluliseks, mis ennustab nende veganlusest loobumist. Huvitav on veel asjaolu, et isiklikud maitse-eelistused on sellega, kas inimene jääb veganiks või mitte, nõrgemalt seotud.
Inimeste vaated muutuvad kergelt konservatiivsemaks, mida vanemaks nad saavad. Noored on avatumad muutuste suhtes, mis on üks liberaalsuse tunnuseid. Konservatiivsemad inimesed soovivad pigem jätkata nii, nagu alati on olnud, ja elustiilimuutus on nende jaoks oluliselt keerulisem.
Nagu kõikide muude inimsuhetega, on tähtis ka noori nende valikute tegemisel mõista ja toetada. Kodurahu huvides võiks vanemad ja noored omavahel nendel teemadel suhelda.
Paljud vanemate ja õpetajate hirmud ei ole põhjendatud, kuid vanematele inimestele võib olla kvaliteetse info kättesaamine ja noorte usaldamine keeruline. Veganist noore hukkamõistmise asemel on parem neid kuulata, infot otsida ja võib-olla isegi vahel pärast pakendivaba poodlemist koos süüa teha.