Kui sukelduda arhiividesse ja otsida märksõna „taimetoit”, leiab päris palju vasteid. Näiteks võiks tänase emakeelepäeva puhul välja tuua 1929. aastal ilmunud ajakirja Eesti Naine 7. numbri ja seal avaldatud artikli pealkirjaga „Tagasi lihtsama ja tervema toitmisviisi poole” (Allikas: digitaalarhiiv DIGAR).
Emakeelepäeva valguses: kuidas kirjutati ja sõnastati taimetoidu teemasid ajakirjanduses 90 aastat tagasi?
„Äärmisel tiival käivad need, kes ei tarvita mingeid keedetuid roogi — toorestoitlased.” — Eesti Naine: naiste ja kodude ajakiri; 1929-07, lk 3
Toorestoitlaste all tunneme tänapäeval toortoitlasi. Artiklis tõi autor selgituseks välja, et tegemist on äärmusega, kes oma toitu ei keeda. Üldiselt mõeldi tol ajal taimetoitlase all täistaimetoitlast. Sõna „vegan” siis veel Eestis tuttav ei olnud, sest ajakirjanduses räägiti pigem toitumisest kui elustiilist. Küll aga kasutati tihti sõna „vegetaar”.
„Vegani” puhul on tegemist veidi hiljem sündinud väljendiga, mis arvatavasti võeti esmakordselt kasutusele Inglismaal 1940. aastate paiku. 2013. aasta Eesti õigekeelsussõnaraamatus on sõna „vegan” olemas, kuid seda selgitatakse seal kui täistaimetoitlust. Tuleks aga meeles pidada, et veganlus ei hõlma ainult toitumist, vaid kogu eluviisi!
„Toitumisviis pidi muutuma alles siis, kui kliima muutus jahedaks, nii et põhjapoolsemal maa-alul enam ei olnud saada loendatud toitaineid (puuvilja), eriti talvel. Siis ei olnud muud, kas surra välja või hakata elama kiskja loomana. Kohasema toidu puudusel hakkas inimene liha sööma, pääle saadavate taimede. Ent sügavamalt olemuselt on inimene ikka puuviljasööja (frugivor), nagu ahvidki.” — Eesti Naine: naiste ja kodude ajakiri; 1929-07, lk 3
Tänaseks kasutatakse kõnekeeles võõrsõna „frugivoor” asemel rohkem väljendit „herbivoor”. Eesti võõrsõnade leksikon selgitab viimast kui rohusööjat. Kuigi peaasjalikult kasutatakse selliseid väljendeid nagu „herbivoor” ja „omnivoor” (kõigesööja, segatoiduline) kõneldes loomadest, kasutatakse tänapäeval neid teinekord kirjeldamaks ka inimeste toitumisvalikuid. Et emakeelele truuks jääda, võikski ju tegelikult lisaks vegnlusele ja vegetaarlusele rohkem kasutada ka selliseid sõnu nagu näiteks taimetoitlus, täistaimetoitlane, pooltaimetoitlane, kõigesööja ja segatoiduline.
Kas ajakirjanduses räägiti taimetoidu eelistest või puudustest?
Vastuseks on, et nii ja naa. Näiteks juba mainitud ajakirjas Eesti Naine kirjutas doktor A. Audova väga selgelt taimetoidu tugevatest eelistest. Küll aga võis näha, et teinekord arutleti väljaannetes (peamiselt naisteajakirjades) ka selle üle, kas peaks eelistama pigem taimetoitu või on liha eluks vajalik.
„Ent praegusaja uurimused on juba täie kindlusega tõestanud, et kogu see suur kisa lihapottide järele ei ole muud midagi kui ebausk. Ilma lihata ja peaaegu ilma lihata elavad sajad miljonid inimesed! Mõni aastakümme tagasi oli maal lihatarvitus väga väike! Ei ole tarvidust liha järele, tung aga tõuseb sellest, et liha on maitsev ja mõjub ärritavalt. Täiesti ekslik on liha, kala, mune ja teisi valgurikkaid toiduaineid nii kõrgesti hinnata, nagu seda sageli tehakse.” — Eesti Naine: naiste ja kodude ajakiri; 1929-07, lk 4
Veel mainis autor jutumärkides taimetoitu kui „näljatoitu” ja „kehvat” toitu ja lihatoitu kui „vägevat” toitu, mis võiks viidata tolle aja ühiskondlikule hoiakule.
Mõned aastad enne, 1926. aastal kirjutas Helle ravila direktor, professor Schmidt ajakirjas Naisterahva Elu, et toitumine peaks olema „ratsionaalne” ning kutsus inimesi üles sööma siiski ka mõõdukas koguses liha.
„Otsustades seedimiselundite järele, püsib inimene lihasööjate ja rohusööjate olevuste keskkohal. Juba selle ainsama tõsiolu tõttu võib järeldada, et inimene peab toitma end nii liha- kui taimetoiduga.” — Naisterahva Elu; 1926-12, 9/10, lk 6 (Allikas: digitaalarhiiv Digar).
Taimetoidu teemade püstitus tolle aja naisteajakirjades näitab, et lihaga või lihata söögilaud oli kõnekas ja vastakaid arvamusi tekitav teema juba siis. Siiski on tore tõdeda, et taimetoidu hüvedest julgeti avalikult ja avameelselt rääkida juba 90 aastat tagasi ning leidus ka doktoreid, kes olid teadlikud tervisliku ja tasakaalustatud taimse toitumise põhitõdedest.
Loe kindlasti 1929. aastal ajakirjas Eesti Naine ilmunud artiklit „Tagasi lihtsama ja tervema toitmisviisi poole”.