MATTIAS TUROVSKI: kes võtaks vastutuse?

Photo by Anna Shvets from Pexels

Mattias Turovski

Tänapäevasel meediamaastikul tekivad vandenõuteooriad kergesti. Arvamusi, justkui COVID-19 oleks biorelv, Hiina maailmadomineerimise plaani esimene etapp, terroriakt või miks mitte nahkhiirte kättemaks, võib leida nii sotsiaalmeediast, dokumentaalidest kui prominentsematest päevalehtedest. Siiski ei taha ma selle kirjatüki väljakutsuva sissejuhatusega väita, et mõni organisatsioon, terrorirühmitus või valitsuski pandeemia eest otsest vastutust võtma peaks. Siiski usun, et koroonapuhangu eest tuleks teatud osapooltel kui mitte vastutust võtta, siis vähemasti sügava introspektiiviga tegeleda küll.

Loomulikult viitan sellega loomatööstustele, ent laiemalt kultuurilisele loomade söömise põlistamisele, mida ometi pandeemia valguses keegi suuresti kritiseerida võtnud pole, kui välja arvata ehk loomade eestkostega tegelevad huvigrupid. Ehk konkreetselt – kui keegi või õigemini miski COVID-19 pandeemia vallandumise eest suuremat kriitikat väärib, siis on selleks kindla peale meie ühiskondade lihalembus ja seda ühtaegu nii põlistavad kui ära kasutavad lihatööstused, ent kaudsemalt ka kõikide modernse ühiskonna hüvede varjupoolte eiramine. 

Netiavaruste „meemisfääris“ kõlab võimsalt sõnum „oh, lõppeks kord juba see õnnetu 2020“, kuigi tegelikult on ju selge, et õnnetuse oleme endale läbi ammu teadaolevate ja usaldusväärselt ennustatavate ohumärkide eiramise ise kaela toonud. Zoonootilised patogeenid on pikas reas vaid üks „aga“, mille peale on mugavuspõhises maailmas krooniliselt liiga ebamugav või majandusele kahjulik mõelda. Selguse huvides märgin ära, et ise ei kuulu ma vandenõuteoreetikute ridadesse. Usun kõige tõenäolisema stsenaariumi pandeemia vallandumisest olevat juhuse ning selle tagajärjeks igati loomuliku sündmuste käigu ehk röögatult üle piiri kasvanud liigi (inimese) populatsiooni nakatamise.

Nii utoopilisena kui lihavaba maailma ettekujutamine mõeldava lahendusena zoonootiliste ehk loomadelt inimesele kanduvate viiruspuhangute probleemile ka ei kõlaks, ei ole võimalik eitada lihatööstustest johtuvaid rahvaterviseriske ja nende potentsiaali maailm pea peale paisata. Julgen väita, et kuitahes utoopilisena üleskutsed maailma mastaabis liha söömine sinnapaika jätta täna ka ei tunduks, kahvatuvad need kõrvutatuna omakorda düstoopiastsenaariumitega, milliseks maailm on nende seoste eiramisel väga kiiresti kujunemas. 

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundus veel mõne kuu tagune „uus normaalsus“ ulatuslike karantiininõuete ja piirangute tõttu justnimelt kaunis düstoopilisena. Kusjuures see juhtus väga äkitselt – mõne nädalaga muutus elukorraldus sisuliselt kogu maailmas kardinaalselt. Vääramatu jõu najal sai selgeks, et väga palju asju, mida olime harjunud nägema iseenesestmõistetavatena, seda teps mitte ei olnud. Selle loo kirjutamise hetkel pole ka mingit garantiid, et tuleval gripihooajal me ennast äkitselt sarnasest või hullemastki stsenaariumist leida ei võiks. 

Kas süüdi on nahkhiired ja viirused?

COVID-19 pandeemia ja globaalsed raskused selle ohjamisel on heaks näiteks inimkonna tegemata tööst globaliseerumise võimalike negatiivsete tagajärgede adresseerimisel. Oleme keskendunud kõigele positiivsele, mida maailmaküla projekt endast kujutab, ent piisava tähelepanuta on jäänud vajalik meetmestik, kontrollimaks võimalike ohutegurite laastavat potentsiaali globaliseerunud maailma kontekstis. 

Liha söömise temaatika on ideaalne näide – lihatööstuste turuosa ja käive kasvavad võimsalt, liha on hõlpsasti kättesaadav, odav ja inimeste isu selle järele üha suurem. Ent intensiivse lihatööstusega kaasnevad ohufaktorid ja põhjuslikud seosed on jäänud piisava tähelepanuta. Ettevaatusabinõude puudulikkus on praegu käimasoleva pandeemia näitel tõesti väga ilmekas. Olukorrale lisab mõtlemisainet omakorda tõsiasi, et zoonootiliste viiruste levikukiirus ja inimesele ülekandumise tõenäosus suureneb, mida suurem on looduslike koosluste üldine inimesepoolne häiritus. Elupaikade tükeldamine ja kahanemine, kemikaalidega saastumine ja muud säärased antropogeensed mõjud põhjustavad metsloomadele pidevaid uusi väljakutseid, nagu massiline migreerumine, asustustiheduse kasv, toiduahelate nihked jms. Jah, ka siin tuleb suures osas, aga siiski mitte ainiti, näpuga näidata lihatööstuse kui statistiliselt enim metsiku looduse hävimisele panustava tööstuse poole. 

Kõiki neid häiringuid võib koondavalt iseloomustada sõnaga stress. Stress nõrgendab immuunsüsteemi, ole sa inimene või nahkhiir. Nõrgendatud immunokompetentsiga on organism vastuvõtlikum patogeenidele ja nende põhjustatud haigusseisunditele. Inimkonna korraldatud segadus looduslikes kooslustes sunnib nende asukaid kohanema üha kiiremini muutuva reaalsusega. Kui loomad vajavad kohanemiseks reeglina aga väga pikka aega, siis viirused ei vaja. Hiinast alguse saanud haigust põhjustav viirus on viimaste kuudega muteerunud mitmeks erinevaks inimesele spetsiifiliseks tüveks. Enam ei ole viiruse kasvulavaks Wuhan, vaid inimühiskonnad kogu maailmas. Kusjuures igal ühiskonnal on oma immunoloogilised kohanemised keskkonna ja selle patogeenide suhtes – mida paremat võiks üks viirus veel tahta? 

Oma naiivses optimismis oleme maailmaküla projektiga loonud viirustele maa peale paradiisi. Viiruste utoopia. Loomulikult ei saa ka unustada, et metsikutelt loomadelt pärinevate patogeenide inimesele kandumise kõrval on Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul meie enda loodud farmiloomade tehiskoosluste patogeenide kasvulava efekt vaat et suurim toidujulgeoleku murekoht maailmas. 

Ma ei taha kõlada nihilistlikult, kuid olukorra äärmist tõsidust tuleb tugevalt rõhutada. Nii väga, kui ka ei tahaks tegeleda ühe probleemiga korraga, ei saa kliimamuutuseid ja nende põhjustatavat kaost pausile panna nagu olümpiamänge. Kliimamuutused ei oota, kuniks inimkond käimasoleva kriisiolukorra üle elab ja uute väljakutsetega silmitsi seismiseks jõudu kogub. Vaevalt paar kuud enne maailma ühese tähelepanu pälvinud koroonapuhangut lõppesid Austraalias sisuliselt tervet kontinenti haaranud põlengud, mille mõjusid rahvatervisele kopsuhaiguste, vähi ja teiste tervisehädade kaudse ja otsese põhjustajana jääb Austraalia tervishoiustatistika kajastama veel aastateks, rääkimata majanduslikest mõjudest kogu regioonile. Austraalias aset leidnud katastroofile sarnaseid regionaalseid ja peatselt juba ka globaalset mõõtu võtvaid kliimakriise hakkab maailm kogema regulaarselt veel sellel aastakümnel. Iga mõne aasta tagant, või tihemini, nõustuvad eksperdid murelikult. 

Kujutage ette, kui COVID-19 oleks kokku langenud Austraalia rekordpõlengutega. Või kui peaks juhtuma, et mõne järgmise patogeeni kontrolli alt väljumine langeb kokku järjekordse rekordilise üleujutuse, põua, külma- või kuumalainega. See kõik ei ole kokkusattumus.  

Meil on aeg aduda oma tegude ja tegematajätmiste tagajärgi ja valmistuda väga-väga keerulisteks aegadeks. Aeg on mõelda, mis on elus päriselt oluline ja kuidas seda säilitada. Utoopiad on utoopiad täpselt seni, kuni need reaalsuseks tehakse. Sajandi eest tundus utoopilisena rõhuv osa tänastest igapäevamugavustest. Täna tundub düstoopilisena, kui murdosagi neist ühtäkki enam iseenesestmõistetav pole. Nagu COVID-19 pandeemia ilmestab, võivad düstoopiad reaalsuseks saada. Jah, pandeemiaid esineks kindlasti ka veganmaailmas, kui mitte zoonootilisi, siis teistsuguseid. Ent see pole ettekääne end vastutusest vabaks arvata. 

Kes siis peaks võtma vastutuse koroonapuhangu eest? Lihatööstuste lobijõud ei ole raugemas, valitsused ei ole kehtestamas lihasanktsioone ja julgen arvata, et rõhuv enamus lihasööjaid ei tunne end märgilisemalt puudutatumana. Ei, mu sõbrad, vastutuse peame võtma kollektiivselt. Näpuga näitamiseks on liiga hilja.