MAREK STRANDBERG: loomavabast majandusest

Tegemist on ajakirjas Vegan detsembrikuus ilmunud arvamusartikliga.
Autoriks Marek Strandberg.

Käesolevaga tuleb juttu vaid loomadest toidu kontekstis. Olgu aga öeldud, et nüüdisaegne materjalitehnoloogia võimaldab väga hästi toime tulla loomanahkade ja linnusulgedeta. Aga on ka üsna loogiline, et kui loomade tapmiseks masskasvatust enam ei toimu, asenduvad loomupäraselt ka nahad ja suled muude tehismaterjalidega.

Inimene on kõigesööja. Me võime süüa liha, aga võime ka mitte süüa ja süüa muud. Palju on arutatud selle üle, kas on olemas mingi imetabane paleodieet, mis ka nüüdisajal inimestele väga hästi mõjuks.

Arheoloogilistel kaevamistel on kindlaks tehtud, et püsiasurkonnaga inimesed on ajaloo vältel söönud seda, mida parasjagu on saadud. Mõistagi on liha olnud rännates ja suure energiakuluga tegevuste juures parim kontsentreeritud toit. Energiatihe, mitmekesine jne.

Tänagi oleks raske ette kujutada traditsiooniliselt elavat põhjarahvast, kes liha tarbimata toime tuleks: külm keskkond ja suur energiakulu loob möödapääsmatu vajaduse väga kontsentreeritud toidu järele.

Paraku pole inimkond pürginud mitte traditsiooniliste eluviiside juurde, vaid neist eemale

See, et me külmas kliimas soojas saame olla, ei sõltu enam ammu toidust, vaid muudest kütustest ja tegelikult suudame neidki täna ju piisavalt kokku hoida nii, et majade energiatarve ka kõrgematelgi laiuskraadidel läheneb nullile.

Inimene sööb liha seetõttu, et ta võib ja saab süüa liha. Inimene sööb täna massiliselt liha, sest lihast on tehtud fetišeeritud ja ülereklaamitud kaup. Seda peaasjalikult selle tõttu, et loomade söögiks kasvatamisse on tehtud ülisuuri investeeringuid ja nende tootlus on väga paljude inimeste lootus.

Üle 80 kg liha aastas inimese kohta Eestis ja ca 130 kg liha aastas Ameerika Ühendriikides on need kogused, mida tarbitakse. Iga inimese kohta. Imikust vanima seeniorini. Seda on palju – oludes, kus liha kui energiaallika järele pole enam vajadust, tarbib osa inimkonnast seda ühe elaniku kohta rohkem kui iial varem ajaloos.

„ … oludes, kus liha kui energiaallika järele pole enam vajadust, tarbib osa inimkonnast seda ühe elaniku kohta rohkem kui iial varem ajaloos.“

Lihatootmine versus orjapidamine

Kui inimene saab midagi massiliseks muuta, siis inimene ka teeb seda. See on kultuur. Tehnoloogiline kultuur. Kui inimene omandab oskuse tekitada ja pidada orje, siis see ka juhtub. On ajaloos juhtunud. See tegevus muutus organiseerituks, massiliseks ja sellel põhines sajandeid osa majandusest. Täna on eetiline norm ja üldmõistetavus, et ori ja orjandus pole lubatav osa majandusest. Inimõigused, sünnijärgne võrdsus – need on mõistetavad terminid ja argumendid.

Loomaõiguslus – õigus elada, olemata ühe liigi poolt massiliselt ära kasutatud ning teisalt mitte kasutada oma võimu ning võimalust panna kedagi enda huvides massiliselt kannatama – on muutumas normiks. Loomaõiguslus saab paratamatult me kultuuri osaks.

Ka orjapidamisele olid vastuväited omal ajal, millega püüti näidata seda, kuidas majandus kohe-kohe kokku kukub. Ei kukkunud, tulid aurumasinad, elekter, elektrimootorid, tööstusrevolutsioon edenes.

Tänaseks on suurem osa igapäevamugavust ja toimetulekut pakkuvatest tehnoloogiatest läbi teinud suure muutuse. Toidu osas on need muutused tagasihoidlikud. Kui võrrelda nüüdisaegset lihatööstust orjapidamisega, siis on tegemist siiski orjapidamisega, kuid pakutakse muude tehnoloogiate kõiki võimalusi. Ka toidutootmine on muutumas.

Massilise loomakasvatuse ja tööstusega seonduvatest probleemidest

Inimese poolt toiduks kasvatatavad imetajad moodustavad 60% kogu maal elavatest imetajatest (mitte hulga, vaid massi järgi). Lisaks loomulikult veel suurel hulgal samal eesmärgil kasvatatavaid ja tapetavaid linde.

See on enneolematult ulatuslik sekkumine kõigisse looduslikesse ökosüsteemidesse. Enamus sel moel kasvatatavatest tapmiseks mõeldud loomadest toitub ka inimese poolt kasvatatavatest taimedest. Põhiliselt teraviljast, sojast ja muust sellisest.

 „Hinnatakse, et kõigi loomadele söödetavate taimede kasvupind on kolmveerand kogu maailma põllupinnast. Inimene tuleb endale vajalike taimede kasvatamisel toime vaid veerandil kogu olemasolevast põllumaast.“

See on nii, kuna lõppkokkuvõttes muundub söödavaks lihavalguks maksimaalselt kümnendik taimedes olevast energiast ning komponentidest. Ja kuna liha söömine pole mitte vajadus, vaid tarbimismood, siis ongi tulemuseks asjaolu, et jõukad ühiskonnad ujuvad lihas ning lisaks majanduslikele põhjustele on ka maapuuduse tõttu Maa elanike hulgas jätkuvalt nälg.

Maailma toiduorganisatsiooni väitel (FAO) toodeti juba kümnendi eest iga Maa elaniku kohta ca 50 kg loomset valku aastas, kasvatati umbes 10 kg kala lisaks veekogudest püütule. Arusaadavalt on seegi toit ebaühtlaselt jaotunud ning olemasolev kaubanduse ja põllumajanduse ülesehitus ei saa ühelgi moel muuta maailma ühtlasemalt toidetuks.

Inimesed ise moodustavad kõigi imetajate kogumassist täna 36% ning looduses elavaid imetajaid on massi mõttes vaid 4% – need arvud ilmestavad parimal moel, milline on loomakasvatuse mõju ökosüsteemile ja liigirikkusele. Lühidalt: laastav.

Kui inimkond loobuks loomade söögiks kasvatamisest, siis isegi olemasoleva põllumajandusmudeliga oleks muutus märkimisväärne: vajadus põllumaa järele langeks poolele tänasest vajadusest, rääkimata veekasutuse ulatuslikust vähenemisest.

Kas loomade mahekasvatamine on tänapäeval õigustatud lihatootmise viis?

Loomade mahetootmine erineb muudest söögiks tarbitavate loomade tootmisest ehk vaid selle poolest, et loomade elutingimusi püütakse hoida väärikamatena. Nende toit ja pidamistingimused on nö liigiomasemad. Samas on eesmärk ikka sama – kasvatada, et neid tappa ja süüa või tappa nende järeltulijaid selleks, et oleks võimalik neid lüpsta.

Ühe argumendina kasutatakse mahepidamisel loomade puhul ka seda, et nende abil saab hoida toimimas teatud looduskooslusi – rannaniidud jms. Samas tagaks ju loomapidamise lõpetamine üle poole tänase põllumaa vabanemise monokultuurse taimekasvatuse alt. Selle mõju liigirikkuse kasvule oleks aga enneolematult suur.

Kas liha on kahjulik inimese tervisele?

Inimene kõigesööjana elabki sellest, et ta sööb seda, mis parasjagu on kättesaadav. Koaalad on selles mõttes kehvemas seisus, sest neile on toiduks sobilikud vaid eukalüptilehed. Muud süües võivad nad saada tõsiseid seedehäireid.

Inimese tervist võivad mõjutada tasakaalustamata toiduvalikud, aga siingi tuleb öelda, et „võivad“.

Loomse toiduks tarbimisest loobumise peamisi põhjuseid on ikka keskkonnaga seotud küsimused nagu ka eetilised kaalutlused. Ideaalse toitumise olemasolu on müüt, ettekujutus. Sellel on ka nimi – ortoreksia.

Füsioloogiliselt ei ole lihasöömine haiguste tekitaja, nagu ka taimetoitlus ei too endaga kaasa mingit imelist tervenemist.

 „Paljudel puhkudel on mõju inimese tervisele seotud sootuks muude asjaoludega – ravimitega, mida on kasutatud loomakasvatuses, või mürkkemikaalidega, mida on pruugitud taimede kasvatamisel.“

Loomsest toidust loobumine või selle märkimisväärne vähendamine mõjutab ennekõike Maa ökosüsteemide tervist ja selle kaudu inimese heaolu – meiegi vajame avaramaid ökonišše ja seal oleva liigirikkuse kosutavat mõju.

Milline on toidutootmise tulevik?

Toidutootmise tulevik pole pelk valik loomsest loobuda. Meie tänane taimekasvatuski on üsna riskialdis.

Põuad, liigvihmad ja muu selline mõjutavad me toidulauda. On üsna selge, et arvult kosuv inimkond vajab muulaadseid toidutootmisviise. Selliseid, kus nö nupule vajutamisega on võimalik toit tekkima panna. Millised need lahendused siis on?

Mu arusaama kohaselt liigub toidutootmine pisitasa põldudelt kasvuhoonetesse ja reaktoritesse. See, mida näeme täna Hollandis – LED kasvuhooned automatiseeritud juhtimisega – või Shanghais – vertikaalsed mitmetel korrustel olevad juurvihmutusel (aeropoonikal) põhinevad taimekasvatuslahendused –, areneb veelgi edasi.

See areneb kasvuhooneteks, kus on võimalik ka jahedates kliimavöötmetes saada 3–4 saaki aastas. Aga see pole loomulikult kõik. Kasvatada saab erinevaid seeni, baktereid, vetikaid, pärme. Kiirelt ja reaktoreis.

Sünteetilise bioloogia areng annab selleks võimaluse. Tapalooma asemel oleks siis masindatud toore, millest eraldatud valke, rasvu, süsivesikuid ja kiudaineid saaks sobilikul moel toiduks sünteesida. Parimal moel tähendabki seda, et toit oleks inimese vajadusi arvestades sobilikult valitud ja tasakaalustatud.

Kes teab, ehk on geeniuuringuist siingi abi ja me saame lisaks personaalmeditsiinile rääkida ka personaalgastronoomiast. Toit a la cartea la geeni-carte?

Kuidas on võimalik muuta toidutarbimise iseloomu?

Toidutarbimise iseloom ei muutu niivõrd käskude ja keeldude, kui just paratamatuse ning heade uute maitsete tõttu. Hästikomponeeritud taimsete lihamaitseliste roogade proovijad on seda kinnitanud ja ütlevadki, et oo … väga hea. Esialgu kasutavad nad neid vahelduseks ja maitsenaudinguiks.

Paratamatus, mis seda muutust soosima hakkab, on aga asjaolu, et mingil hetkel selle traditsioonilise toidutootmise ülalpidamiskulud hakkavad kasvama üle taluvuspiiri.

Euroopas on kombeks põllumajandusäri maksumaksja rahaga toetada. Mingil hetkel lihtsalt seda raha pole enam. Kliima- ja keskkonnaprobleemid söövad need vahendid lihtsalt ära.

Maksumaksjad ei jaksa ülal pidada ökoloogiliselt kallist toidutootmist, sest täna on aina rohkematel juhtudel nii, et ökoloogiliselt kallis tähendab ka rahaliselt kallist.

Küsimus toidutootmise ja toitumise muutumisest on nii ökoloogiline kui eetiline. Lihtsalt ökoloogilised ja tehnoloogilised ning majanduslikud olud tekitavad selle muutuse ilmselt kiiremini ning neid muutusi ja uusi toitumisvalikuid jääb edaspidi toetama ka uus eetiline taust – loomaõiguslus.

Millised on võimalused Eestis selliste muutustega kaasa minna?

Meile Eestis on meeldinud end välja näidata ning toimida infotehnilise uuendajana. Toiduga on paraku sama lugu – nii ökoloogilistel kui keskkonnapõhjustel on toidu-uuendust vaja.

Mahetootmine, millest palju räägitud, on võimalik huvitav alternatiiv, aga seegi on kliimamuutuste tõttu seotud liiga ulatuslike sesoonsete riskiteguritega. Seega on väljakutseks just tehiskeskkonnas toodetav ja töödeldav toit.

See, muide, on ka inimvääriline tegevus, sest ulatus, millega on inimene okupeerinud ja monokultuuristanud varem liigirikkaid ökosüsteeme, on nii põhjendamatu kui ka ohtlik.

 „Meil on aeg ja kuhjaga põhjusi tagasi tõmbuda ning lasta looduslikel ökosüsteemidel taastuda ning uueneda. Nagu mainitud: lihast loobumine võimaldaks loobuda poolest tänasest põllumaast.“

Investeeringud uutesse toidukasvatus- ja töötlemislahendustesse on aga võimalus väljuda aeglaselt hääbuvast traditsioonilisest põllumajandusest. Väljuda tuleb sellest aga arukalt ning võimalikult väheste kaotustega.  

Innovatsioon ei pea tähendama tingimata kiiret ja vana hetkega hülgavat revolutsiooni. Aga riiklikult õigustaksid end kuhjaga rohkem toetused toidureaktoritesse, vertikaalsetesse LED-kasvuhoonetesse ning uutesse toidutöötlemistehastesse kui rahalised kingitused selleks, et valmis meisterdada järjekordne piimaühistu.