Küsis: Anett Rannamets
Fotod: erakogu
Mõni aeg tagasi ilmus Eesti Ekspressis intervjuu sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaaga. Meie riigis seda tihti ette ei tule, et sõna „vegan” peavoolumeedia suurtesse lugudesse satuks. Nii aga juhtus, sest intervjuu lõpus avas Maarjo Mändmaa mõtte, et esialgu globaalse kliimakriisi taustal vastu võetud otsused on teinud temast täistaimetoitlase, kelle jaoks tänaseks on väga olulised ka tööstusliku ületarbimise ning loomade väärkohtlemise küsimused. Vestlesime veganlusest ja täistaimsest toidust Maarjoga videosilla vahendusel pärast pikka tööpäeva, kui ta koeraga jalutas.
Maarjo, millal ja kuidas sai sinust vegan?
Minust sai vegan tänu taimetoidu väljakutsele, üsna juhuslikult.
Väljakutse oli eelmise aasta veebruaris, aga see teekond sai tegelikult alguse natukene varem. Siis, kui hakkasin mõtlema, mida mina saaksin teha planeedi päästmiseks. Ma nagunii elasin suhteliselt keskkonnasõbralikult – meie pere on alati olnud loodussõbralik ja ökoloogiliselt vastutustundlik. Mõtlesin, mida veel oleks võimalik teha.
Kui sellele teemale uuesti otsa vaatasin, helises nii-öelda äratuskell. Greta Thunberg oli lihtsalt maas istumisega suutnud maailma mõjutada (naerab). Mõtlesin, et mina, suur inimene, peaksin saama ka midagi teha.
Sattusin juhuslikult Netflixis vaatama ühte filmi, mille autorid olid Arnold Schwarzenegger ja Jackie Chan („The Game Changers” – toim.), kõvad musklimehed. See rääkis sellest, kuidas taimetoitlane olla on täiesti normaalne ja isegi mõistlik. Et see ei riiva sinu eneseväärikust. Võimaldab sul tõsta kangi ja olla ka kõva spordimees.
Hakkasin sellele mõtlema jaanuaris. Kuna veebruar on kõige lühem kuu, siis mõtlesin, et panen end proovile – kas on üldse võimalik olla täistaimetoitlane. Kutsusin oma pereliikmed ka kaasa, elukaaslase ja sugulased …
Kas perekond on ka nüüd sel teekonnal?
On neid, kes on jäänud. Meie elukaaslasega oleme ikkagi täistaimetoitlased. Ja mõned sugulased ka.
Aga kõik on liha osakaalu oma menüüs kõvasti vähendanud. Ja kaerapiim on omaks võetud. See projekt mõjus ikkagi silmi avavalt.
Seega muutis taimetoidu väljakutse väga palju?
Jah, Eesti Vegan Selts tuli just õigel hetkel välja 21-päevase väljakutsega, mis oli väga suureks abimeheks. Retsepte, nippe, vitamiinisoovitusi …
Ja kui ma alustasin seda kõike kliimaseisukohast, siis tänaseks olen edasi liikunud tööstusliku ületootmise, loomaõiguste ja eetilise kohtlemise juurde. Alguses tahtsin ma vaid kliima jaoks midagi ära teha.
Ma tahtsingi just küsida, milline aspekt sind nende veganteemade juures kõige enam kõnetab.
Ma arvan, et kui rääkida teadlikkusest, siis olen klimaatilise aspektiga lihtsalt rohkem kursis.
Rääkides minu valikutest, siis need on tänaseks hästi palju seotud loomade heaolu ja tööstusliku ületarbimise küsimustega. Ma küll ei ole nende kohta nii palju lugenud, aga emotsionaalselt tunnen, et see on aina olulisemaks muutunud minu hingele.
Mis sa arvad, miks kliimakriisi tõsidus paljudele kohale ei jõua?
Mulle tundub, et see on seotud vahetu kogemuse puudumisega.
Inimesed ei taju, mida tähendab tuksi keeratud kliima. Nii tore on ju see, et meil siin Eestis on nädal aega järjest suvel 35 kraadi. Aga see, et kuskil kaovad saared vee alla ja lõpeb joogivesi – see tundub kuidagi kauge, vähetähtis ning läheb uudistes kiiresti mööda.
Aga kuidas oleks meil võimalik inimestele sammuke lähemale astuda nende teemadega?
Ma olen selle peale palju mõelnud.
Oma eelmises töökohas käivitasime Rohetiigri Akadeemia abil projekti, et kogu oma tööpere kliimateemadele mõtlema panna. Tegelikult me päris hea lõpplahenduseni välja ei jõudnudki, kuna inimene „väsib“ planeedi pärast kestvalt muretsemast.
Ettevõttena saime keskselt palju häid lahendusi juurutatud – näiteks rohelise elektri hankisime, tarbimist vähendasime, digiprügi vähendasime, kuid üksiku töötajani jõudmine oli keeruline.
Aga üks hea variant on läbi armsate ja nunnude teemade. Näiteks jääkarud ja mis nende eludest saab …
Teiseks, tuleb inimestele selgitada, et kliimasõbralik lähenemine või elu ei ole kuidagi kokkuvõttes kallim. See hirmutab paljusid, et kui olen kliimasõber, läheb kõik palju kulukamaks. Jah, see nõuab rohkem planeerimist, aga mitte eriti palju rohkem ressursse. Neid hirme tuleks püüda maha võtta. Konkreetselt näidates, kui palju maksab näiteks keskkonnasõbralik hambapasta versus tavaline hambapasta. See töötab päris hästi.
Aga kuidas veganlusega on? Miks veganlus teistele tihti rünnakuna näib? Kuidas sellega toime tulla?
Ma arvan, et see on jällegi kokkupuude tundmatu maailmaga. See tekitab inimestes ebameeldivust, kui nad kohtuvad millegagi, millest nad päris täpselt aru ei saa ja mille suhtes nad ei oska seisukohta võtta. Peab olema enesekindel ja jääma rahulikuks – see on minu lähenemisviis olnud.
Käisime hiljuti kolleegidega tähtsal välisvisiidil ja oli teada, et olen vegan (mitte et ma oleksin seda deklareerinud). Mulle organiseeriti täistaimetoitu, mis oli väga sümpaatne. Aga oli näha, et inimesed olid pidanud selle peale mõtlema ja vaeva nägema. Võib ju arvata, et kui veganeid on vähe, siis mõne inimese jaoks ongi see tegelemine ühe väikese ja arusaamatu vähemusega. Ja see võib olla ebamugav.
Aga need toidud sellel välisvisiidil olid väga maitsvad. Ja mulle tundus, et ka mõnele kolleegile meeldisid need väga. See on võib-olla üks asi, kus ühist leida.
Olen enda puhul ka tähele pannud, et kohe tahaks ju sellest rääkima hakata … Või ennast õigustada. Jutt läheb ikka toidule ja kui keegi mainib, et taimed ju ka elavad, siis ongi endal raske rahulikuks jääda. Ka minu enda suhtumine võib tuska tekitada teistes inimestes. Seega, mõnikord on parem vaikselt oma taimetoitu süüa ja kui see valik kelleski huvi tekitab, siis rahulikult juurde selgitada.
Minu jaoks on hästi oluline, et need, kes on teadlikult sellised elustiilivalikud teinud, õpiksid inimestele näitama ja selgitama loomakasvatuse halba külge. Liigne lihasöömine peab vähenema, see on kahjulik tervisele ja meie planeedile. Kui suudaks seda rasket olukorda rohkematele näidata, muutuks olukord kindlasti. Mu sõnum ongi, et me peaks oskama arusaadavalt ja rahulikult tööstusliku tootmise pahupooltest rääkida. See on see, mida praegu väga hästi teha ei osata, ilma et seltskonnas lõhestumine tekiks.
Ja loomatööstust on väga raske filmida või väärkohtlemistega vahele võtta. Need on sellised teemad, mida ongi raske inimesteni viia, sest on karjapidajad, kes ütlevad, et nende lehmad elavad eetiliselt ja vabalt. Aga alles jääb näiteks kunstviljastamise teema.
Üldiselt ongi asi selles, et nendest asjadest peab õppima rääkima nii, et konflikti ei tekiks. Ja võiksime saada ühiskonnas üle sellest, et kuigi inimesed ja loomad ei ole võrdsed, ei tähenda see, et loomi võib väärkohelda.
Eesti Ekspressi intervjuus ütlesid, et juht saab olla eeskujuks oma kolleegidele. Mis sa arvad, kas ka selles valdkonnas võiksid juhid eeskujuks olla?
Jah.
Kasvõi nii, et kui on seminarid või vastuvõtud, siis sättida standardiks see, et tellime ainult taimetoitu. Ma ei ole kohanud inimest, kes oleks hästi valmistatud taimetoitu söönud ja siis teatanud, et jube vastik. Väga maitsvat taimetoitu tehakse.
Läbi selliste väikeste asjade saab eeskujuks olla ikka. Väikesed suunamised tutvustavad seda maailma, ilma et keegi sinu peale pahaseks saaks.
Kas ministeeriumis on veel sarnaselt mõtlevaid inimesi?
Minu arust on küll. Olen paari inimesega sel teemal rääkinud … Aga see pole selline asi, mida kõik afišeeriks.
Hiljuti võttis Helsingi vastu otsuse, et enam linna ametlikel üritustel liha ei pakuta. Kas Tallinn võiks ka sinu arvates nii kaugele jõuda?
Kui see on organisatsiooni otsus. Ma ei arva, et seda peaks kuskilt kõrgemalt või kaugemalt kehtestama. See võiks ikkagi olla organisatsioonisisene jõudmine sellesse punkti. Võimalus selleks on ju kõigil juba praegu olemas.
Kuna teema on võõras, tundub inimestele selline otsus ehk ebamugav. Aga tegelikult pole taimetoidu söömises mitte midagi ebameeldivat või erilist. See on tavaline söök, mida lihtsalt peab oskama teha.
See on nüüd küll suur küsimus, aga kas sa usud, et ühel päeval oskavad kõik paremini köögivilju valmistada ja täistaimetoitlased on maailmas ülekaalus?
Ma ei oska sellele mõistlikku vastust anda. Toiduga on nii, et süüakse seda, mida on kultuuriliselt harjutud sööma ja mis on käe-jala juures. Loomade kasvatamine iseenesest võib mõne aja pärast olla lihtsalt väga kallis tegevus, mistõttu liha kättesaadavus jääb väiksemaks.
Taimed on väga maitsvad. Nendest on võimalik teha väga palju erinevaid roogasid. Ja kui tead ning oskad Aasia või Lähis-Ida toite valmistada, ei ole mingit probleemi. Aga kui oled põline eestlane, kel on kaalikas, naeris ja kartul … Siis võib-olla läheb tõesti keeruliseks neist midagi uut ja huvitavat valmistada. Inimesed võivad tunda, et jäävad millestki ilma. Paljud ei oska ega ole harjunud süüa tegema ainult taimedest. Ka seda on oluline õpetada.
Maarjo, ma väga loodan, et sa ise ei tunne, et oled veganina millestki ilma jäänud.
Ei, selle peaaegu kaheaastase rännaku jooksul pole olnud sellist mõtet, et pöörduks tagasi. Ma ei ole kohanud sööki, mis paneks mind mõtlema, et peaksin veganluse nüüd lõpetama.