Lugu sellest, kuidas Eesti filmitegijatele taimetoidumaailma tutvustatakse: „Eia jõulud Tondikakul”

Vennad liuvälja möllus. fotograaf Kristjan Mõru

Vegankohviku Siin lugu on eriline seetõttu, et kohvik kasvas välja filmi- ja reklaamivõtete toitlustamisest. Maie Rosmann-Lill, särav filmiprodutsent ja kohviku asutaja oli lahkelt nõus enne uue Eesti koguperefilmi „Eia jõulud Tondikakul“ esilinastust avama telgitagused filmimaailma toitlustamisest.

Kohvik Siin asub Tallinnas Telliskivi F-hoone vasakus tiivas – väike, armas ja hubane, kuid avarate akendega. Igapäevaselt erinevaid taimseid suppe ja padasid pakkuv kohvik on olnud avatud nüüdseks kaks aastat. Nõnda soojalt naeratades, nagu Maie mind tervitab, rõõmustab ta varakult ärkajaid hea kohvi ja hommikupudruga.

Maie alustab oma lugu sellest, kuidas ta kümme aastat tagasi läks õppima Balti Filmi- ja Meediakooli filmiprodutsendiks. Kui temalt esimesel koolitööna valminud lühifilmi koosolekul küsiti, kuidas catering’iga on, vastas naine julgelt, et selle eest on hoolitsetud – samal ajal ideed omamata.

Kohvik Siin

Sel ajal hakkas Maie koos isaga võtetele võileibu ja snäkke valmistama, kuigi siis veel palju taimetoitlasi polnud. Nende kodukootud maitsvad taimsed snäkid – mitte veel 100% vegan – said väga positiivset tagasisidet: filmimeeskond oli üllatunud, kuna tavaliselt toodi neile Selveri toiduletist süüa. Edaspidi hakkas Maie alati ise enda võtetele süüa tegema.

Selgub, et Maie keeldus juba väga väiksena liha söömast. Noor naine on taimselt toitunud juba lapsest saadik. Vanemad küll üritasid talle lihatoitu pakkuda, kuid edutult. Oli lootus, et kui ta vanemaks saab, siis hakkab sööma, kuid läks hoopis nii, et 12-aastaselt loobus Maie lihatoodetest täielikult. Naine ei oska liha isegi igatseda, kuna pole kunagi harjunudki seda sööma.

Maie tegi alguses toitlustamist ainult enda võtetele, aga sõna levis. Turul hakkas tekkima vajadus toidu vastu, kus puudusid piimatooted ja gluteen, kuid enamik catering’e veel seda pakkuda ei suutnud. Naine märkas ka seda, et meeskonnas on palju mehi, kes teevad 12 tundi rasket füüsilist tööd: kunstimeeskond, kaamerameeskond, kel on arusaam, et liha on see, mis toidab. „Ma vahepeal proovisin ja tegin toidu 100% taimse, kuid inimesed ei olnud veel valmis.”

Maie mõistis, et meeskonnale on vaja anda aega kohanemiseks ja pakkuda neile seni seda, mida nad soovivad. Huvitav tendents, mida Maie peagi märkas, oli see, et lihasööjad, kes ei olnud endale eraldi taimetoitu tellinud, soovisid enamasti ka proovida taimseid valikuid.

„Toitlustades üht mitmepäevast filmiüritust, ütles üks kõigesööja juba avaõhtul, et tänu peedikotlettidele on tema jaoks see üritus juba korda läinud. Toit pakkus niivõrd tugeva elamuse ja naudingu,” meenutas Maie ja soovis jätkata suunal, et ka kõigesööja saaks maitse suhu ja mõistaks aina enam, kui hea taimne on.

Tasane, kuid meelekindel viis tutvustada inimestele maitsvat taimetoitu on viinud selleni, et viimase aasta jooksul tellitakse võtetele aina enam vegantoitu. „Meie meelest on inimesed palju vastuvõtlikumad taimsele toidule, kui neilt ei võeta ära võimalust süüa ka juba tuttavat toitu.”

Vestlusele kiikab sisse „Eia jõulud Tondikakul” kaasprodutsent Maario, kes sõnab, et Maie on väga palju tema valikuid taimse toidu poole suunanud. Maario toob veel välja selle, et enne oli ta taimetoidu osas täielik võhik, kuid nüüd on ta veendunud, et taimetoidust saab kõhu täis ja maitsvalt. Ta lisab juurde, et tunneb ennast oluliselt kergemalt.

Uue koguperefilmi produtsent

4. detsembril esilinastunud koguperefilmi  „Eia jõulud Tondikakul“ idee pärineb režissöörilt ja stsenaristilt Anu Aunalt, kes on hooliva suhtumisega maailma suhtes ja kellele on südamelähedane metsa teema.

Eia ja Jete soome kelgul, fotograaf Kristjan Mõru

Detsembris 2012 kuulutati välja Eesti Vabariik 100 filmikonkurss, millega õnnestus teiste 30 filmi seas saada stsenaariumitoetus. Selgus see, et filmi tegelane Jete (Liis Lemsalu) on taimetoitlane, kes suunab inimesi mõtlema liha ja loomade seotusele lausega „Kui sa loomi igapäevaselt pildistaks, siis sa ei tahaks ka neid süüa.“

Maie Rosmann-Lill, fotograaf Erlend Štaub

Filmivõtted toimusid jaanuarist märtsini peamiselt Lõuna-Eestis – neil oli seal toidukaravan ja eraldi kokk. Filmi toetas Biomarket, mille valikust saadi hulgaliselt täisväärtuslikke toiduaineid. Ühe täispika filmi võttepäevi on kokku umbes 30–40. Filmimeeskonnas on keskmiselt 40 inimest, mõnel keerukamal päeval ka rohkem. Sageli toimuvad võtted Tallinnast väljaspool.

“… filmi tegelane Jete on taimetoitlane, kes suunab inimesi mõtlema liha ja loomade seotusele lausega „Kui sa loomi igapäevaselt pildistaks, siis sa ei tahaks ka neid süüa.“

Maie produtseeritud täispika mängufilmi “Päevad, mis ajasid segadusse” võtted toimusid peamiselt Võrus. Tänu sellele, et operaatori ema oli Võru koolis direktor, said nad kasutada kooli suurt kööki.

Tihti tellitakse toitlustust ka reklaamivõtetele, mis on enamasti 1–3-päevased, võttepäevad tihti 12–14 tundi pikad. Niisiis on toidupaus tihti selle intensiivse päeva jooksul ainus puhkehetk.

Maie ülesanne produtsendina on tegeleda filmile rahastuse leidmisega ja filmi leviga nii Eestis kui välismaal. Näiteks alustasid nad filmi tutvustamist juba paar aastat tagasi, kui neil oli vaid stsenaarium.

Jõulufilmi jaoks oli palgatud eraldi loodusoperaator, kes filmis loomi, kuna lavastatud stseenide kõrval on ka loodusplaanid loomadest. Filmis puudutatakse seda, milline on metsa mahavõtmise tegelik oht ja mõju metsloomadele, kelle jaoks mets on kodu. Soov on vaataja aidata loodusele lähemale ja tuletada meelde, kui oluline on loodust hoida ja oma poolehoidu igapäevaste toiduvalikute ja tarbimiskäitumise kaudu näidata.

Maie jaoks on väga oluline hoida minimaalsena ühekordsete sööginõude kasutamist. Ta otsib pidevalt viise, kuidas juurutada, et igaühel oleks võtetel oma tass ja süüakse korduvkasutatavatelt või täielikult biolagunevatelt nõudelt. Tema kohvikus leiab inimene söömiseks väga armsad nõud.

Menutoodeteks saab nimetada Maie vegankaraskit, mis sai õunamahla abil veganiseeritud, ja peedikotlette, mida söövad isegi need, kes peeti muidu ei söö. Erinevad pajad, mida sööjad kiidavad, on näiteks läätse- ja kinoapada. Kohvikus on hitiks kujunenud gluteenivaba kreemine pastaroog ja gluteenivabad vaarika-šokolaadimuffinid.

Kui aastaid tagasi oli taimetoitlasi pigem paar inimest, siis nüüd juba kümmekond. Lisaks märgivad paljud kõigesööjad end võtte ajaks taimetoitlaseks, et võtteperioodil end kergemalt ja rõõmsamalt tunda. Maie soov pole piirata lihasööjaid, vaid sinna kõrvale pakkuda taimseid võimalusi: ehitada üles uut, mitte lõhkuda vana. Tuleb leida toidud, mis on nii maitsvad, et segatoiduline ei oskagi lihast puudust tunda.

„Eia jõulud Tondikakul”

Vennad liuvälja möllus. fotograaf Kristjan Mõru

Režissöör: Anu Aun

Osades: Paula Rits, Siim Oskar Ots, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Mirtel Pohla, Liis Lemsalu

Seiklusrikas laste jõulufilm kümneaastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Loo autoriks Kätlin Kalling. Lugu ilmus ajakirja Vegan 
detsembrikuu numbris.

 

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi