Kuidas Loomuse liikmed Luksemburgis loomaõiguste konverentsil käisid

Fotol: Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi liikmed, kes konverentsil käisid

Farištamo Eller

Külastasime viie loomuslasega septembri algul rahvusvahelist loomaõiguste konverentsi Luksemburgis. 

Tahtsime lendamist vältida, mistõttu rentisime omale suurema auto. Teele asusime 5. septembri varahommikul kell 4 Viljandist. Esimesel päeval tahtsime jõuda alguspunktist 1627 km kaugusel asuvasse asuvasse öömajja Saksamaal Broocki külas. Jõudsime! Aga alles öösel kella 2 paiku. 

Broockisse suundusime seetõttu, et järgmisel hommikul külastada külakese naabruses asuvat väga erilist kohta – karude varjupaika Bärenwald Müritz. Organisatsioon Vier Pfoten (Four Paws) on loonud koha, kus ühel või teisel moel inimeste poolt väärkoheldud karud saavad kodu ja võimalikult loodusliku keskkonna. Karude varjupaik on loomadega arvestav alternatiiv loomaaiale, sest kui viimased on loodud inimese jaoks, siis metsloomade varjupaiga eesmärk on pakkuda kodu loomadele, kes ise looduses enam hakkama ei saa. Külaskäik andis tükikese usku heade inimeste olemasolusse muidu süngena tunduvas maailmas. 

Sõit Luksemburgi jätkus, läbida oli jäänud vaid veidi enam kui 800 km! Teekond oli täis vahvaid seikluseid nagu reisidel ikka! Sihtpunkti jõudsime kesköö paiku ning seadsime end kibekiiresti magama, et uuel päeval energiliselt alustada konverentsi Melanie Joy töötoaga. 

Töötuba keskendus organisatsioonide sisestele, vahelistele ning omavahelistele tülidele (ingl k infighting). Üpris tihti juhtub, et suurem eesmärk ununeb, kuid loomade ja liikumise enda jaoks on oluline mõista, et me kõik oleme väärtuste eest seisvad tundlikud inimesed ja tahame loomade eluolu maailmas parendada. Seda, kuidas ja mis strateegiat kasutada, tuleb aga mõelda ja omavahel läbi rääkida ning töötoas saimegi harjutada, kuidas seda efektiivselt teha.

Loomuslased Kati Sulp ja Martin Enn on küülikute varjupaiga pidajad, mistõttu kuulasid nad Fernanda Garzi-Naranjo Ortega ettekannet varjupaiga pidamisest Mehhikos. Konverentsil kohapeal olemise võlu seisneb selles, et saab ettekandjatega ka omavahel vestelda, kogemusi vahetada ja infot koguda. Martinil ja Katil just selline võimalus Fernandaga avaneski. 

Ronen Bari töötuba „What is the story of planet Earth?” pani osalejad tulnukreporteri rolli kujutlema ning kajastama Maal toimuvat kõrvalseisja pilgu läbi. Segadusseajav, kuid samal ajal põnev ja mõtlemapanev viis elu ja olu analüüsida ning hiljem pikalt endamisi seedida. Väärib mainimist, et Ronan on auhinnatud ajakirjanik, organisatsiooni Sentient asutajaliige ning direktor. 

Yasmin Ben Tzvi läbi viidud esitlus „Applying non-violence to your activism” lõi omamoodi täitsa pahviks. Yasmin on Meat The Victims Iisraeli pikaaegne aktivist ja meile näitaski ta erinevaid salvestisi meeleavaldustest ning rünnakutest aktivistide vastu. Oma kogemust jagasid ka publikus olnud erinevate organisatsioonide liikmed. Erakordne oli omal nahal proovida, kuidas agressiivse rünnaku korral ise mitte-vägivaldselt käituda ning proovida end ja teisi kaitsta. Tegemist oli eelnevalt kokkulepitud stsenaariumiga, kuid sellegipoolest mõjus veidralt alandavalt vägivallale mitte vägivallaga vastu astuda. Austus meeleavaldustel osalevate aktivistide suhtes kasvas kordades… 

Adelle Goodmani ettakanne „Beyond sanctuary: What happens next?” keskendus hoopis varjupaiga loomisega kaasnevatele probleemidele. Ta rõhutas, et kuigi soov on alati päästa kõiki loomi, tuleb alati arvestada oma võimete ja võimalustega. Adelle ise reisib mööda maailma ning aitab erinevaid loomaõiguste organisatsioone nende töös.

Kohe esimese päeva jooksul veendusime, et konverentsil pakutavad toidud on imemaitsvad ning imestasime püsivalt, kuidas nad selle nii suurepäraselt organiseerisid! Hommikul said soovijad ühiselt joogat teha ja end päevaks häälestada, ilm oli kogu aeg mõnusalt soe ja päikseline. Konverents täitis kõik päevad, kuid võtsime kõik veidi aega, et ka Eschi linnas, kus konverents toimus, ringi uidata ja uudistada. 

Melanie Joy tegi teisel päeval töötoa läbipõlemise ennetamisest ning sellest taastumise teemal veganite seas. Veelgi enam vaimustas Sarah Heiligtagi ettakanne „TransFARMing agriculture”. Sarah on kümme aastat juhtinud Hof Narr veganfarmi ja varjupaika Šveitsis. Peagi peale Hof Narri loomist hakkasid temaga ühendust võtma teised farmerid, kes soovisid loobuda loomakasvatusest ja pidada kasumit tootvat asutust. Nii sündis TransFARMing projekt, mis on tänaseks aidanud loomakasvatusest loobuda ning julmusevabale teele suunduda kokku 125 farmil! TransFARMingu tegemistest on We Animals Media teinud ka lühidokumentaali. Küll oleks hea, kui ka Eestis selline algatus aset leiaks!

Susan Hartlandi töötuba „How can we end hunting worldwide?” oli põnev kuulamine, sest selle jooksul jutustasid erinevate riikide aktivistid oma erinevaid jahiga seonduvaid kogemusi ning koos arutati võimalusi ja strateegiaid edasisteks tegevusteks. Jäi kõlama teadmine, et väga noori lapsi jahile viies saavad lapsed trauma ja tegelikult ei peaks selline tegu olema üldse lubatudki.

Ootamatu esitluse tegi India Kandel sellest, et veganlus ei ole dieet ning veganlusest kui dieedist arusaamine võib hoopis ohtlik olla. India ise on võidelnud toitumishäiretega ja negatiivse kehakuvandiga ja läbi isikliku kogemuse oskab avada veganluse kui pelgalt toitumise käsitlemise kahjulikkust nii veganitele, aktivistidele kui ka loomadele. 

Luksemburgis on tasuta ühistransport, mida kasutades leidsime hingematvalt ilusa matkaraja, pelgalt 15 minutilise bussisõidu kaugusel Eschist, mis algas Kayli nimelise küla lõpust ja läbis Lèiffrächeni loodusreservaati. Seiklemisele tegi lõpu tühi veepudel ja villis jalad! 

Konverentsi üks tipphetk oli Kulturfabrik Eschi kinosaalis Max Watsoni Animal Liberation Fronti (ALF) ajaloo tutvustus. Esialgu 45 minutit kestma pidanud esitlus läks palju üle aja, jäädes ikkagi lühikeseks. Maxi oleks võinud kuulata veel tunde! Kuulsime Keith Manni vangistamisest kuni Barry Horne surmaga lõppenud näljastreigini 2001. aastal, ALF-i käekäigust ja nende suurimatest saavutustest. Loomkatsete õudust paljastanud ja tugevalt nõrgestanud liikumine tituleeriti terroristlikuks ning Briti valitsus tõttas loomade julma kohtlemist ignoreerides ettevõtetele appi. Barry Horne arreteeriti 1996. aastal ning talle mõisteti 18 aastat vabadusekaotust. Vangis olles oli Barry korduvalt näljastreigil ja nõudis valitsuselt loomkatsete lõpetamist. Pikim näljastreik kestis 68 päeva, viimaseks jäi aktivistiga surmaga lõppenud 15-päevane streik 2001. aasta oktoobris. Barry surmast alates on igal aastal novembri algul suurenenud illegaalsete otseaktivismi aktsioonide arv ning päästetud on tuhandeid loomi. 

Kindlasti tasub välja tuua ettekanne, mis esmapilgul võib-olla ei tundugi nii köitev, sest ei räägi päästetud loomadest, põnevatest kampaaniatest ega töövõitudest, vaid oli seadusandlusest. Vaimustas Cynthia von Schlichteni ettekanne „An oxymoron in our midst: Relying on “animal protection” laws that do not really protect animals”, kus ta tõi välja mõtlema panevaid punkte loomakaitseseadustest üle maailma. Probleem on nimelt selles, et enamik neist seadustest ei kaitse tegelikult loomi, vaid pigem kasumit, produktiivsust ja muid majanduslikke tulemusi või on hoopis vastuolus loomakaitse eesmärkidega. Näiteks on USAs seadus, mis peaks kaitsma loomkatsetes kasutatavaid loomi, kuid jätab välja hiired, rotid ja linnud, kes moodustavad kuni 95% kõikidest loomadest, keda loomkatsetes seal kasutatakse. Sama on Eestis kehtivate seadustega. Näiteks, kas toiduks ärakasutatavate loomade puhul kehtivad seadused kaitsevad tegelikult loomi? Sest kui kaitseks, siis ei saaks loomatööstust praegusel kujul ilmselt eksisteeridagi, vähemalt mitte intensiivtööstusena.

Pühapäeval, olgugi et konverents polnud veel läbi, pidime kohe pärast hommikusööki tagasiteele asuma. Uudistasime Saksamaa vanimat linna Trier, imetlesime sealseid arhitektuuripärle ja nautisime imemaitsvat veganjäätist. Koju jõudsime teisipäeva varahommikul. 

Loomuse „Kahvliga kliimamuutuste vastu” projekti juht Sanne Org arvutas välja, et meie reis paiskas ühe inimese kohta õhku 198 kg CO2 ekvivalenti. Keskmine lennureis oleks emiteerinud u 700 kg CO2 ekvivalenti inimese kohta. 

Ootame pikisilmi järgmise aasta konverentsi 5.-8. septembril!