Heldi Marleen Lang
Loomkatsete tegemine on praegu kohustuslik samm enne uue ravimi turule jõudmist. Kosmeetika- või kodukeemia puhul on uute toodete loomisel loomkatsete kasutamine ebavajalik, sest meil juba on suures valikus vajalikke lahendusi, aga meditsiinivaldkonnas on küsimus keerulisem. Kuidas leida uusi ravimeid haigustele, millele ravi seni puudub? Ja kuidas nende ravimite ohutust inimestele testida nii, et keegi selle pärast kannatama ei pea? Loomkatsete kasutamist õigustatakse sellega, et siis ei pea inimesed kannatama.
Pole täpselt teada, kui palju loomi igal aastal maailmas loomkatsetes kasutatakse. Tõenäoliselt on see arv umbes 100 miljonit selgroogset looma, neist umbes kümnendik Euroopa Liidus. See number ei sisalda selgrootuid loomi, näiteks puuviljakärbseid ja krevette, keda samuti palju katseteks kasutatakse. Mitmed riigid isegi ei avalda oma loomkatsete statistikat või kajastavad seal vaid neid loomi, keda kasutatakse vivisektsiooniks. Loomkatsete regulatsioon on riigiti erinev, kuid pole ühtegi riiki, kus loomkatsed poleks lubatud.
Loomkatsete ajalugu
Loomkatsete tegemist alustati juba Antiik-Kreekas: seal kasutati elusate loomade peal opereerimist ehk vivisektsiooni, et uurida loomade organeid ja keha toimimist. Sel ajal ei näinud enamik inimestest loomkatsete tegemist ebaeetilisena, kuna nad pidasid oluliseks hierarhiat mineraalidest jumalateni ning selle kohaselt olid inimesed olulisemad kui loomad.
Kuna loomkatseid on tehtud juba nii pikka aega, siis on see väga tugevalt juurdunud ka teaduspraktikasse. Ajavahemikus 3. sajand eKr kuni 4. sajand pKr arvati aga empiirilise filosoofia koolkonnas, et valu moondab vaadeldavaid olendeid. Nende arusaam oli, et kui vaadelda opereeritava looma organeid, ei näita see elundite loomulikku olemust, sest valu muudab organeid: valu all kannatava looma elundid on teistsugused sellest, millised need tavapäraselt on, ja seega ei anna loomkatsed teadmisi selle kohta, millised on inimese organid tavaolekus. Varaste kristlaste jaoks polnud loomkatsete tegemine oluline ja nad ei pooldanud neid, sest arvati, et inimese elu jätkub peale surma ja haigused on jumala otsustada ning ravida.
Uuesti tulid loomkatsed päevakorda valgustusajal, mil sooviti saada rohkem teadmisi inimeste kohta. Loomade kannatused lükati taas tagaplaanile ja hakati nende peal uuesti katseid tegema, kuna loomad on mitmes aspektis inimestega sarnased. Juhinduti Descartes’i arvamusest, et loomad on nagu masinad ja seega pole nende kannatused olulised. Need kaks poolt on omavahel vastuolulised: loomad ja inimesed on sarnased, aga samas ei ole ka.
20. sajandi lõpp tõi muutused mõtlemises
Katsetes kasutavate loomade arv kasvas pidevalt kuni 1990. aastateni. Olukord hakkas muutuma tänu Peter Singeri, Tom Regani ja teiste mõtlejate ideede ning tekstide levimisele. Nende tekstid aitasid levitada loomaõiguste sõnumit ja sellealast aktivismi. Samas mõjutas loomkatsete tegemise hulka tõenäoliselt seegi, et tänu õiguste laiendamisele erinevate inimgruppidele jõudsid tähelepanu alla ka loomad ja nende kannatused. Sellel kõigel on kahjuks aga ka teine pool: süvenes lõhe loomkatsete pooldajate ja vastaste vahel.
Loomkatsete pooldajad ja tegijad ei suuda sageli loomaõiguslaste argumente aktsepteerida, kuna neid peetakse teatud aktivismi meetodite tõttu äärmuslikeks ja ebaratsionaalseteks. Ka see on meditsiinis teistest valdkondadest erinev: loomkatsete lõpetamist mujal, näiteks kosmeetikas, toetab palju rohkem inimesi. Loomaõiguslaste jaoks on debati kõige olulisem küsimus loomade kannatused, loomkatsete pooldajate jaoks on aga enamasti kõige olulisem inimeste heaolu. Debatti oleks lihtsam ratsionaalselt pidada siis, kui oldaks teadlik nendest asjadest, millega mõlemad pooled nõustuvad.
Need ühised aspektid on üles loetlenud David DeGrazia, kes on loomaeetikaga tegelev filosoof. Toon siinkohal välja mõned olulisemad neist.
- Ravimite katsetamine loomade peal tekitab eetilisi küsimusi.
- Loomad tunnevad vastumeelseid vaimseid seisundeid (valu, ahastust, kannatust).
- Loomade heaolu tuleb kaitsta.
- Kui loomkatsetele on alternatiiv olemas, siis tuleks seda kasutada.
- Inimeste tervise edendamine on äärmiselt oluline biomeditsiiniline eesmärk.
- On mõned märkimisväärsed moraalsed erinevused inimeste ja loomade vahel.
- Inimeste tervise edendamine on oluline.
Kolm argumenti loomkatsete vastu
Filosoof Peter Singer on esitanud kolm argumenti, miks loomkatsed biomeditsiinis pole eetilised. Esimene ja kõige olulisem neist on spetsiesismi argument. Spetsiesism on seisukoht, et inimeste huvid on teiste liikide huvidest olulisemad lihtsalt seetõttu, et tegu on inimestega. Singeri meelest pole selline seisukoht aktsepteeritav, kuna arvestada tuleks kõigi olendite huvidega, kellel on võime kannatada ja seega ka huvi mitte kannatust tunda.
Singeri teine argument on see, et kui teadlased ja arstid lõpetaks loomkatsete tegemise, siis saaks selle alt vabanevat ressurssi kasutada palju suurema hulga inimeste aitamiseks. Suur osa uutest ravimitest on mõeldud haigustele, millele on ravi juba olemas ning mida saaks leevendada või ennetada tervisliku eluviisiga. Uued ravimid ei ole enamasti ka vanadest oluliselt efektiivsemad. Haigustele, mille tõttu maailmas enim inimesi sureb, on ravimid juba olemas, kuid hetkel need lihtsalt ei jõua abivajajateni.
Tema kolmas argument puudutab ravimite ohutust inimestele. Loomkatsete tulemusi on väga keeruline loomadelt inimestele üle kanda. See põhjustab kahte probleemi. Esiteks võivad ravimid, mis on loomadele ohutud, olla inimestele ohtlikud. Näiteks on olnud mitmeid juhtumeid, kus ravimid läbisid küll loomkatsed, aga põhjustasid inimestele tervisekahjustusi või surma. Teiseks võivad ravimid, mis aitaksid inimesi, olla loomadele ohtlikud. Sellised ravimeid ei lasta loomkatsetest läbi ja need ei jõuagi inimesteni. Seega on loomkatsed teadlastele sageli eksitavad ja keskenduda tuleks hoopis alternatiivsete katsemeetodite arendamisele.
Aga edasi?
Kuigi Peter Singer ei ole selle poolt, et loomkatsete tegemine täielikult lõpetataks, sobivad tema argumendid kaitsmaks seisukohta, et loomkatsetest tuleks täielikult loobuda. Selleks, et leida ravi haigustele, mille puhul see hetkel puudub, on võimalik kasutada erinevaid alternatiivseid meetodeid. Kindlasti poleks loomkatsete lõpetamise korral järgmiseks sammuks kohe uute ravimite inimeste peal katsetamine, kuid samas on inimeste peal tehtud katsed tulemuslikumad ja sageli on inimesed ka ise huvitatud andma informeeritud nõusoleku nendes katsetes osalemiseks. Samas on mitmeid alternatiivseid viise, kuidas ravimeid enne inimkatsete etappi testida, kuid teadlaseid võiksid senisest enam keskenduda nende meetodite arendamisele ja kasutamisele.
Artikkel on ilmunud Heldi bakalaureusetöö “Peter Singeri argumendid loomkatsete vastu biomeditsiinis” põhjal. Artikkel ilmus Vegani suvenumbris.