Kadri Sikk, Eesti Vegan Selts
„Oh, see kõik kõlab nii hästi – ma vist ikka pole meie reisil vegan,” kuulsin end ütlemas. Plaanisime sõpradega Kolumbiasse minekut ja rääkisime värskest kohalikust kalast, mida nautida kalurikülas Vaikse ookeani ääres. See juhtus mitu aastat tagasi ja olin alles äsja hakanud mõtlema endast kui veganist. Kui sõbrad koju läksid ja jõudsin fantaasiast tagasi reaalsusesse, märkasin närivat ebamugavust hinges ja küsimust mõttes: on see kala süü, et ma temaga ei suuda suhestuda, sest ta on nii teistsugune?
Semiootik Silver Rattasepp tõi viimasel Loomaõiguste Konverentsil hea näite sellest, kui ebaratsionaalselt me loomadest mõtleme: oleks jabur öelda, et mu Ford Escort on kiirem kui kõik teised autod, kuid tundub ratsionaalne argumenteerida, et inimene on targem kui loomad. Teeme sellega loogikavea, kõrvutades võrreldamatuid kategooriaid, ja eirame täiesti, et kõik elusolendid on täiuslikult intelligentsed keskkonnas, milles nad elavad.
Ennast loomadega võrreldes ei mõõda me tegelikult intelligentsust, vaid nende sarnanemist inimesele ja tõmbame omaenda mõõdupuuga loomade ja meie vahele eraldusjoone. Kala ei karju, kui teda tapetakse. Kas sellepärast tapamegi aastas 1–3 triljonit veelooma ja „ainult” 72 miljardit maismaalooma? Kas sellepärast loobutaksegi lihast, kuid kala süüakse edasi? Kas sellepärast mõtlesingi loobuda veganlusest tollel Kolumbia reisil? Jah, minu puhul oli see nii. Kuid mitte ainult. Polnud sugugi vähem oluline, et mu kaaslased polnud veganid ega mõtelnud üldsegi sellele, kas kala tunneb valu või tahab elada.
Psühholoog Melanie Joy räägib nii-öelda kolmest N-ist, millega mitteveganlust õigustatakse: normal, natural, necessary ehk see on normaalne, loomulik ja vajalik. Mitteveganlus on niivõrd sügavalt juurdunud mõtteviis, et tundubki meile just sellisena.
Süüa sõpradega reisil värsket kala tundus normaalne. Väikeses ookeaniäärses kalurikülas kohalikku tarbida tundus loomulik. Ja mereloomade söömist peetakse tervisele isegi vajalikuks. Kuigi kõik justkui kinnitas, et veganlusest loobuda oleks ratsionaalne, õnnestus mul ometi kuidagi kolmele N-ile vastu panna.
Paljudel meist on elus olnud õnne olla mõne loomaga sõber. Minu vanavanematel oli maal terve talupidamine. Mäletan aga tänaseni üht kummalist sõprust. Nimelt oli meil ilus hundi moodi hall koer Kuldai, keda tuli alati lammastest eemal hoida, sest kartsime, et ta võib neile kallale minna. Seda kummalisem oli tõdeda, kui ühel hetkel sai Kuldai sõbraks lähikonnas puurist pääsenud küülikuga, kes hakkas meil aeg-ajalt õue peal käima. Nad istusid keldrikatusel isegi kõrvuti teineteise seltsis koos ja kes teab, mida tundsid või mõtlesid. Ei läinud kaua, kui küülikut enam järsku ei tulnud, kuid Kuldai lõugas naabri jahikoera peale valjemalt kui kunagi varem. Spekuleerisime, et küllap murdis koer küüliku maha. Sellega see huvitav sõprus kahjuks lõppeski ja tunnen siiani hinges pitsitust, kui mõtlen Kuldai kurbusele. Võib-olla andis see kummaline sõprus sädeme, mida tol hetkel eesootavale reisile mõeldes vajasin, et mõista: kuigi kala on minust niivõrd erinev, on ka temal oma elu – ja see on väärtuslik.
Kolumbiasse oli minu esimene reis veganina. Koos mitteveganitest kaaslastega. Ometi ei ole ma kindel, kas mu kaaslased, nagu ka paljud inimesed mu ümber, tookord ja tänagi valisid mitteveganluse vabast tahtest või normaalsuse, loomulikkuse ja vajalikkuse survest? Viimast ma mõistan, sest olen enamiku oma elust selle surve all elanud. Loodan siiski, et kuskil sügaval on meil kõigil hinges säde, mis õigel hetkel süttib ning meenutab, et inimene on lihtsalt loom nagu teised. Ja ühel hetkel mitte kauges tulevikus muutub absurdseks küsida, kas on vabadust olla mittevegan, nagu neil kahel asjal oleks üldse midagi ühist.
Poliitikud arutasid Arvamusfestivalil veganluse ja valikute üle
Suve lõpus arutati Paides ka Arvamusfestivalil veganteemadel. Maailm on kliimakriisis ja tööstuslik loomakasvatus toodab pea viiendiku kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest, põhjustab veekogude eutrofeerumist ja reostumist, liigilise mitmekesisuse hävingut ja antimikroobse resistantsuse teket. Teadlased on kinnitanud, et nii loomad kui inimesed on eneseteadlikud ja tundevõimelised, seades nii ühtmoodi küsimärgi alla loomade väärkohtlemise, tapmise ja ärakasutamise. Meile on kättesaadavad eetilised alternatiivid ning võimalik luua tingimused, mis soodustavad paremate valikute tegemist? Praegu nõutavad veganid vähemusena läbi raskuste endale õigusi, et saada veendumustekohast kohtlemist avalikes asutustes, töökohtadel, kaubanduses. Arutelus küsiti, kas peaks ehk hoopis maailm ümber veganite muutuma? Võib-olla ei olegi enam ratsionaalset põhjendust ega moraalset alust olla mittevegan?
„Kas on vabadust olla mittevegan?” korraldajaks oli Kadri Sikk. Arutelu saab järelkuulata Arvamusfestivali veebilehel.