„Sojatoode juuretisega“, „vahustatav kaeratõmmis“, „veganvõileivakate“ – sellised loomingulised sildid tervitavad tarbijat, kes otsib poeriiulilt taimsest toorainest valmistatud jogurtit, vahukoort või juustu. Mis on selliste ühtaegu lõbustavate ja segadust külvavate tootenimetuste taga?
Selle aasta maikuus avaldas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda teate, et Euroopa põllumehi ja eelkõige piimatööstureid esindavad katusorganisatsioonid kutsuvad üles Euroopa tasandil piimandustermineid paremini kaitsma.
Põllumehi ühendav Copa-Cogeca, Euroopa Piimaliit EDA ja piimaeksportööre esindav Eucolait muretsevad, et üha rohkem populaarsust koguvaid vegantooteid püütakse müüa loomsete toiduainete pähe, kasutades viimastele viitavaid nimetusi. See eksitavat tarbijat ja tekitavat turul ebaausat konkurentsi. Seetõttu kutsuvad nad üles mitte ainult säilitama praegust ranget piimatoodete nimetuste kaitset Euroopa Liidu tasandil, vaid analüüsima lisaks sellise kaitse laiendamist lihatoodetele.
Piimatöösturite monopol teatud sõnade üle
Lehmapiima eristaatus Euroopa Liidus on ilmne igaühele, kes üritab sellest igapäevaelus hoiduda. Lisaks tootjate endi reklaamile toetab ka avalik sektor piimatööstust igakülgselt nii otseste rahasüstide kui positiivse mainekujundusega.
Piimatoodete tarbimise edendamine on olnud 1968. aastast alates Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika selgelt sõnastatud siht, kusjuures ei tehta mingit saladust sellest, et põhieesmärgiks on kaitsta piimatööstust tulenevalt selle olulisusest Euroopa turule ehk puhtalt majanduslikel kaalutlustel.
See on põhjus, miks lapsed saavad tasuta koolipiima. Või miks vaatab vadakupulber vastu kõige ootamatumate toodete koostisest, kus see ei näi mingit otstarvet täitvat – nimelt tagab Euroopa Liit tootjatele sekkumiskokkuostude kaudu teatud minimaalse hinnataseme ning jagab kokkuostetud ülejäägi laiali pea tasuta.
Äärmuslikult protektsionistlike meetmete valguses, millega turgu moonutades on piimatootjatele loodud tohutu konkurentsieelis, kõlab nende kurtmine ebaausa konkurentsi üle tõeliselt paradoksaalselt.
Osana lakkamatutest jõupingutustest aidata piima tarbimisel ületootmisega sammu pidada antigi 1989. aastal piimatöösturitele oma turupositsiooni tugevdamiseks monopol teatud sõnade üle.
Nõukogu määruse 1989/87 lisas on loetletud tootenimetused, mida tohib kasutada vaid piimatoodete puhul: vadak, koor, või, pett, võiõli, kaseiinid, veevaba piimarasv, juust, jogurt, keefir, kumõss, viili/fil, smetana, fil, rjaženka ja rūgušpiens. Piim on määruses defineeritud kui „lüpsmise tulemusena udarast eritunud sekreet“.
Niisiis, hüvasti kookospiim ja maapähklivõi?
Euroopa poodides ringi vaadates on selge, et hoolimata udara puudumisest on nii mõnelegi taimele tehtud erand.
Tõepoolest, määrus lubab siiski kaitstud nimetusi kasutada ka täiesti eritisevabade toodete puhul, „mille täpne iseloom on selge tavapärase kasutamise tõttu ja/või juhul, kui nimetusi kasutatakse selgesti toote iseloomuliku omaduse kirjeldamiseks“.
Vastavate erandite jaoks on loodud eraldi nimekiri, kuhu liikmesriigid saavad jooksvalt oma riigikeeles tooteid lisada.
Prantsusmaal näiteks on lisaks kookospiimale täiesti legaalsed ka mandlipiim ning maisi-, riisi- ja kaerakoor. Eesti ei ole siiski näinud vajadust omalt poolt ühtegi erandit kehtestada, mis viib huvitava olukorrani, kus peale kookospiima ja maapähklivõi tuleks meil rangelt võttes ümber nimetada ka kaneelikoor, sidrunikoor, võioad jne.
Kuidas siis ikkagi on juhtunud nii, et hoolimata peensusteni reguleeritud olukorrast on Eesti poed siiani müünud kõikvõimalikke piimasid, koori ja võisid, mis ei tulegi udarast? Paistab, et lähtutud on tervest mõistusest ja ehk ei ole ametiasutused kõigi seadusandluse detailidega päris sügavuti kursis.
Kuuldavasti paneb Veterinaar- ja Toiduamet rõhku eelkõige sellele, et ostjale ei jääks toote koostisest ekslikku muljet, mitte ei aja määruse lisas näpuga järge.
“Kuidas siis ikkagi on juhtunud nii, et hoolimata peensusteni reguleeritud olukorrast on Eesti poed siiani müünud kõikvõimalikke piimasid, koori ja võisid, mis ei tulegi udarast? Paistab, et lähtutud on tervest mõistusest.”
Ka piimatööstus ei ole kuni viimase ajani näinud piimatoodetega sarnast nime jagavates toiduainetes mingit probleemi. Tootjates tärkas hool ja mure tarbija pärast alles selgelt piimasaadustele vastanduvate alternatiivtoodete populaarsuse hoogsa kasvuga.
Mõned piimatootjad on haaranud kinni turu mitmekesistumisega tekkivatest värsketest võimalustest, teised aga otsustanud uutele suundadele vastu astuda lobitöö ja kohtus käimisega.
Mainitud suhteliselt obskuurne määrus piima ja piimatoodete turustamisel kasutatavate nimetuste kaitse kohta, mida ei rakendatud ilmselt üheski liikmesriigis täie rangusega, muutus oluliseks seoses Euroopa Kohtu lahendiga ettevõtte TofuTown kohta.
Meedias kajastati seda laialdaselt, justkui oleks õigusemõistjad paika pannud piima ja piimatoodete objektiivse definitsiooni ning keelustanud nende nimetuste kasutamise sojatoodete puhul. Tegelikkuses pidi kohus lihtsalt lähtuma määrusest, mis seab niivõrd kitsad piirid, et väljendeid nagu tofuvõi ja taimne juust ei tohi vegantoodete puhul kasutada hoolimata sellest, et nimetuses sisaldub viide nende taimse päritolu kohta.
Kahtlemata on kõigi huvides, et ostja saaks poest seda, mida tegelikult ootas. Kuid vaadates vegankaubamärkide turundust, on raske tõsiselt võtta loomatööstuse lobi väidet, et neile „soovitakse anda piimatoodete kasulikke omadusi“, nagu võib lugeda Põllumajandus-Kaubanduskoja teatest.
Alternatiivtoodete oluline sihtrühm on inimesed, kes erinevatel põhjustel piima või muid loomseid saadusi tarbida ei soovi, ning see kajastub pea alati pakendikujunduses ja reklaamis.
Üldiselt rõhutatakse igal võimalikul moel, et toode midagi loomset ei sisalda ning juhitakse sageli tähelepanu ka loomsetele saadustele tüüpiliste omaduste puudumisele, nagu näiteks laktoosi- või kolesteroolivabadusele.
Saksa tarbijakaitseameti 2017. aastal korraldatud representatiivne uuring näitas, et vaid 4% küsitletutest oli eksikombel ostnud loomse toote asemel taimse – või vastupidi. Taimsete alternatiivide nimetuste asendamist väljenditega, millel puudub igasugune seos nende loomsete eeskujudega (stiilis „köögikaste“ või „kaeravahepala“), ei pidanud enamik vastajaid mõistlikuks.
Kas tarbijat kaitstakse või pannakse hoopiski ohtu?
Suurepärase näite praeguse regulatsiooni absurdsusest leiab siitsamast Eestist, kus hiljuti hakkas vegangruppides levima info, et paljud restoranid kasutavad üht kindlat kookospiima, mille koostises on lehmapiimavalk.
Tihtipeale ei ole söögikohad sellest lisandist ise teadlikudki ning müüvad pahaaimamatult veganroa pähe piima sisaldavat toitu.
“Suurepärase näite praeguse regulatsiooni absurdsusest leiab siitsamast Eestist, kus hiljuti hakkas vegangruppides levima info, et paljud restoranid kasutavad üht kindlat kookospiima, mille koostises on lehmapiimavalk.”
Mõistagi olid inimesed südamepõhjani nördinud. Keskmise tarbija teadvuses ei ole kookospiim kindlasti lehmapiima sisaldav toode – seaduse järgi on aga justnimelt sellel juhul koostis ja nimetus kooskõlas, samas kui kõigi täistaimsete kookospiima nime kandvate toodete puhul mitte.
Kuid piimavalku vältivate inimeste seas on neidki, kellele see on vastunäidustatud tervislikel põhjustel kuni eluohtliku reaktsioonini välja. Paistab, et püüdes väidetavalt tarbijat kaitsta, seatakse ta hoopiski suuremasse ohtu. Ning seda potentsiaalselt oluliselt hullemate tagajärgedega kui kerge pahameel vale toote ostmise pärast.
Tegelikult tarbijate huvidele vastav märgistus peaks andma täpset infot toote allika kohta, olgu selleks lehm, kits, soja või kaer, aga samuti andma ettekujutuse selle maitsest, konsistentsist ja kasutusvõimalustest. Viimast ongi kõige arusaadavamal moel võimalik teha juba tuttavaid tootenimetusi kasutades.
Tarbija huvides on ka võimalikult täpne info toiteväärtuse, näiteks transrasvade sisalduse kohta, mille märkimise kohustuse vastu piimatööstus agaralt võitleb, põhjenduseks taas ühelt poolt tarbija segadus ja asjatu hirmutamine ning teisalt piimatoodete konkurentsieelise nõrgenemine. Kumb neist kahest – tarbija heaolu või kasumi kindlustamine – piimatootjate jaoks tegelikkuses põhirolli mängib, jäägu igaühe enda otsustada.
Artikli autoriks on Helena Šegedin. Artikkel ilmus ajakirja Vegan oktoobrikuu numbris.