Originaal: Polly Foreman (Plant Based News)
Tõlge: Maarja Mäll (MTÜ Loomus)
Loom, keda tuntakse kokaiinikaruna on üks paljudest läbi ajaloo, kes on tarvitanud narkootikume, ent ta pole kaugeltki mitte ainus loom, kellel on olnud narkootikumidega kokkupuude.
Eelmisel kuul kinodesse jõunud õuduskomöödia “Kokaiinikaru” jutustab tõsielul põhineva loo karust, kes suri pärast seda, kui sõi sisse suure koguse kokaiini Tennessee looduses 1985. aastal. Narkokaubitsejad olid jätnud maha kotitäie narkootikume, millest karu sõi hinnanguliselt 34 kilogrammi. Popkultuuris hakati looma pärast seda kutsuma “Pablo Escobeariks”. Pärast seda, kui ta leiti Põhja-Georgiast surnuna, tehti temast topis ja teda eksponeeriti ühes Kentucky kaubanduskeskuses. Tema topis seisab seal siiani.
Kuigi kokaiinikaru juhtum oli õnnetus, on teadlaste viinud läbi väga palju katseid, kus loomi on sunnitud “teaduse” nimel uimasteid tarbima. Järgnevalt toome teie ette lühikese ajaloo teaduskatsetes uimastite kasutamisest ja sellest, mis juhtus loomadega, kes olid selle ohvrid.
Elevant Tusko
1962. aastal anti Oklahoma loomaaias elavale elevant Tuskole LSD-d. LSD on tugev psühhedeelne narkootikum, mis võib inimestel tekitada hallutsinatsioone, eufooriat, ärevust ja segadust. Uuringut viis läbi Oklahoma Ülikooli teadur Dr Louis Jolyon “Jolly” West koos oma kahe kolleegiga. Sel ajal ei olnud LSD veel mustale turule jõudnud. Eksperimendi eesmärk oli katsetada, kas see kutsub Tuskol esile seisundi nimega musth. Musth’iks kutsutakse kõrgenenud testosterooni tootmise ja kõrge agressiooni perioodi, mis esineb isastel elevantidel loomulikult. Pole teada, miks Dr West arvas, et sel seisundil võiks olla seos LSD-ga.
Teadlased süstisid Tuskole 297 mg LSD-d. Seda peetakse tema suuruse kohta hiiglaslikuks koguseks ja 30 korda suuremaks doosiks, kui oleks määratud teoreetiliselt kolmetonnisele imimesele.
Varsti pärast narkootikumi saamist hakkas Tusko tugevalt tõmblema. Ta roojas end täis, möirgas, kukkus ümber ja tema jalad muutusid kangeks. Ta hammustas keelde ja tal oli raskusi hingamisega. 20 minuti pärast süstisid teadlased Tuskole antipsühhootilist ravimit Thorazine, lootuses teda maha rahustada. Natuke hiljem anti talle rahustit. Kogu katse kestis 1 tund ja 40 minutit ning selle lõpuks oli Tusko surnud. Kahjuks oli Tusko ainult üks paljudest loomadest, kellele sel ajal LSD-d anti.
Delfiinid, kellele anti LSD-d
Teadlased manustasid 1960-ndatel LSD-d delfiinidele lootuses nendega suhelda. Neuroteadlane John C. Lilly juhtis NASA poolt rahastatud katset. Teadlased elasid koos kolme delfiini – Sissy, Peteri ja Pamelaga –rajatises, mida hakati kutsuma delfiinide majaks. Varasemalt oli Lilly viinud delfiinide peal läbi katseid sisestades nende ajju sondid, kuid ta lõpetas selle tegevuse, sest osa delfiinidest surid tema kasutatud anesteetikumi tõttu.
Ta otsustas kasutada LSD-d uue vahendina, et testida selle mõju delfiinide tunnetusele ja suhtlemisele. Lilly kirjeldas aastal 1967, kuidas uimasti muutis loomad häälekamaks ja hakkas toimuma “sobiv suhtlus”.
Lõpuks kukkus katse siiski läbi ja teadlased ei suutnud delfiinide häälitsuste tähendustest aru saada. Aruandes väideti, et katse ajal tundis delfiin nimega Peter seksuaalset huvi ühe naissoost teadlase vastu. Hiljem teadlane siiski tunnistas, et ta ise rahuldas Peterit ja ütles, et ta “ei tundnud seda tehes ebamugavust”.
NASA ämblikud
1990-ndatel andis NASA ämblikele erinevaid aineid, et testida, milline on nende mõju ämblike võimele kududa võrke. Anti näiteks marihuaanat, bensedriini, kofeiini ja koraalhüdraati. Teadlased leidsid, et mida mürgisem kemikaal, seda deformeeritum on võrk võrreldes tavalise võrguga. Ämblikud, kellele anti marihuaanat, loobusid võrgu kudumisest poole peal. Need, kes said kloraalhüdraati, mis on tugev uinuti, lõpetasid samuti enne valmis saamist.
Rotid, kes said stimulante
Kaks teaduslikku uuringut, mis avaldati aastal 2011, kirjeldavad katseid, milles anti rottidele nii metamfetamiini kui ka kokaiini. Mõlemates katsetes testiti, kas narkootikumide tarbimine mõjutab nende muusikamaitset.
Esimeses katses pandi rotid karpi ja sunniti neid kuulama 90 minutit järjest Miles Davise laulu “Four”. Sel ajal, kui nad karbisid olid, mõõtsid teadlased nende liikumist. Pooltele rottidele anti mõne päeva pärast metamfetamiini ja nad muutusid aktiivsemateks kui need, kes seda ei saanud. Nädala pärast teadlased enam ei andnud neile narkootikume. Nad pandi uude tuppa, kus mängis sama lugu. Avastati, et need, kes seostasid muusikat pilves olekuga, liikusid ringi rohkem kui teised ja samuti oli nende dopamiinitase kõrgem.
Sarnases katses anti hiirtele pult, millega nad said ise valida, kas muusika mängib või mitte ja teadlased mõõtsid nende laulude eelistusi. Loomadele anti kokaiini ja pandi nad kuulama neile kõige vähem meeldivat muusikat. Kui nad ei olnud enam narkouimas, siis valisid nad teadlikult laulu, mida nad varem olid vihanud. Teadlaste sõnul näitab see, et rotid seostavad muusikat kogemustega ja soovivad, et sama kogemus korduks, kui see läbi on.
Kutsikad, kellele süstiti kokaiini
Veebruaris 2022 teatati, et USA-s kulutati 2,3 miljonit dollarit maksumaksja raha katsetele, kus süstiti kutsikatele kokaiini. Organisatsioon nimega White Coat Waste Project pääses ligi katsete kohta käivale infole läbi teabevabaduse seaduse (Freedom of Information Act). Väidetavalt viis USA Riiklik Uimastite Kuritarvitamisevastane Instituut läbi katseid seitsme kõigest kuue kuu vanuse beagle’i kutsika peal. Teadaolevalt siirdati kutsikatele kirurgiliselt vaskulaarjuurdepääsu lüüsid, mis mõõtsid nende elulisi näitajaid, samal ajal kui neile kuude viisi korduvalt kokaiini süstiti. Katse kestis septembrist 2020 kuni septembrini 2021. Pärast selle lõppu saadeti kutsikad osalema teistes katsetes või eutaneeriti.