Hommikul ilmuvad rahulikule merele delfiinide lõbusad seljad. Seda vaatepilti võikski vaatama jääda. Mõne hetkega on see vaatemäng aga rikutud, sest lisaks delfiinide tantsimisele tiirutavad nende ümber kümned kahtlased paadid. Kaptenid panevad käigu sisse ja osavalt sõidetakse masinatega delfiinid lahesoppi tupikusse. Netflixi originaaldokumentaal “Seaspiracy” saab uue suuna.
Anett Rannamets
Ajakirja Vegan peatoimetaja
Kas tead, mis toimub varahommikustel tundidel mere peal? Ookean on rahulik ning sulandub päikesetõusul helesinise taevaga üheks. Jah, kusagil kindlasti. Aga kusagil mujal värvub merevesi veripunaseks ning jõuab loksuvate lainetena kaldale. Punane ookean … Ei, see pole looduse ninanips. See on inimese kätetöö.
Jaapanis Taiji lahes sureb igal aastal kohutavasse surma üe 20 tuhande delfiini ja vaala. Kuidas? Osa püütud imeloomadest püütakse edasimüügiks, et toita kohutavat delfinaariumiäri (1 delfiin maksab 100 000 dollarit). Osa lihtsalt tapetakse.
Kuigi Ali Tabrizi film “Seaspiracy” saabki esialgu inspiratsiooni soovist kaitsta vaalasid, delfiine ja kilpkonni, hakkab lumepall meeletul kiirusel veerema kohe, kui ta oma võimendunud tähelepanu kalaärile heidab. “Seaspiracy”-st saab rännak rahapõhise ja vassimist täis brutaalse ärimaailma tagatubadesse. Sinna, kus kiirelt ja intensiivselt hävitatakse kogu planeeti. Mille pärast? Loomulikult raha.
Rohkem kui lihtsalt soolane merevesi
Linateos on piisavalt häiriv nagu minu eelnevalt kirjeldatud delfiinipüügistki selgub. Seetõttu tõstatab kindlasti film paljudes ringkondades vastuseisu ning vandenõuteooriaid. Siiski on mul raske leida sõnu väljendamaks, kui oluline see dokumentaal tegelikult on. Usun siiralt: et sedasorti olulised teemad koju jõuaksid, tuleks rohkem kasutada filmiminuteid. Kirjasõnal on palju jõudu, kuid sõnadest on lihtne mööda vaadata. Eriti tänapäeval. Ali Tabrizi haarab oma uurimisega esimesest hetkest ning laseb haardest vabaks alles lõputiitrite ilmudes.
Paljude jaoks on see üllatav, et plastikpakendid, kilekotid või joogikõrred ei ole ookeanitervise suurimaks kahjustajaks. Tegelikult moodustavad need vaid väikese osa. Suurimateks reostajateks ongi kalavõrgud või kalastamistarbed. 46% ookeanipürgist moodustavad kalavõrgud. Järgmisena köied, lõksud ja kalaleidjad – kõik kalastamisega seotud. Plastiku tarbimise vähendamine on ülimalt tänuväärt ja me peaksime seda kindlasti edasi tegema. Aga paljudel juhtudel on lihtsalt tunne, et plastiku tarbimise vähendamine on lihtne viis, kuidas silm kinni pigistada ja öelda “ma teen juba piisavalt ookeani heaks”. Kuidas ja miks on oluline ookeani heaks ROHKEM ära teha, näitab “Seaspiracy” mõnevõrra valusalt, aga selgelt. Ookeani sügavustes peitub rohkem, kui meile koolis õpetatakse.
“Kui me tahame adresseerida kliimasoojenemist, peaksime rääkima ookeani kaitsmisest. Ja viis, kuidas seda teha, on väga lihtne. Jätta see rahule,” sõnas kapten Paul Watson, Sea Sheperd’i looja. Ja tal on täielik õigus. Me oleme inimkonnana väga kõrgel kiirusel hävitamas kõike, mis on meile oluline. Järngev kõlab suuresõnaliselt, kuid on sulatõde. Kui sureb ookean, sureme meie.
Veelkord. Soovitan filmi vaadata.
Seaspiracy (2021)
1 h 29 minutit
NETFLIXIS
