EESTI VEGETAARLANE: kodumaa esimene taimetoitlusest pajatav väljaanne avaldati 91. aastal

Artikli autoriks on Anett Rannamets

Ajakiri Vegan ilmus 2016. aasta talvel esimest korda ning seda saab nimetada Eesti esimeseks täielikult veganelustiilile pühendatud ajakirjaks. Küll aga ei saa seda nimetada Eesti esimeseks vaid taimetoitlust puudutavaks väljaandeks, sest 1991. aasta kevadel nägi ilmavalgus ajakiri Eesti Vegetaarlane.

Ajakirja eesmärk oli väga sarnane ka Vegani omale – anda praktilist infot tervisliku ning jätkusuutliku eluviisi kohta. Samuti puudutati Eesti Vegetaarlases mitmes kohas loomaõigusi, eetikat ning vägivallavaba maailma. Keskkondlikku aspekti naljalt selle vana väljaande vahelt ei leia – see on karmiks tõeks saanud hiljuti. Teinekord kuulus Eesti Vegetaarlases avaldatud retseptide hulka mõningaid piimatooteid, kuid peaaegu alati anti võimalus ka toortoidu valmistamiseks. Samuti kumasid siit-sealt läbi väljaande tegijate religioossed uskumused ja jumalasõna.

Eesti Vegetaarlase esimese numbri esiküljelt saab kohe selgeks, et lehe sisuks saavad olema artiklid taimetoitudest, retseptid, tõlked ravimtaimedest praktikute näpunäited tervislikust toitumisest, veeprotseduuridest ja paljust muust, mis aitavad inimest pöörduda tervislike eluviiside poole. Sellele on kirjutanud alla ETS ehk tol ajal loodud Eesti Taimetoitlaste selts.

Eesti Taimetoitlaste selts 90ndatel

Kirjanik Kristiina Luite kirjutab esimeses väljaandes seltsi taasloomisest ning isiklikust kogemusest taimetoiduga. “Oma elu parimatel aastatel pidin vaevlema haiguste küüsis. Mu elujõud oli täiesti murtud. Elu päästjaks sai esperantokeelne ajakiri “Esperantista vegetarano”. Sealt sain lugeda, et inimene võib end terveks ravida toortoiduga. Tegin kohe julgelt proovi. Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Kolmandal päeval tundsin elujõu taastumust,” kirjeldab Kristiina oma teeekonda.

Ta mainib, et selles samas hispaaniakeelses ajakirjas rääkis üks artikkel, kuidas Lääne-Saksamaal kasvab söögikohti nagu seeni pärast vihma ja mainiti ka taimetoitlaste üha laienevat liikumist. Niisiis tekkis tal soov rajada ka Eestisse midagi sarnast. Koos oma tuttava Peeter Liiviga asuti põhikirja koostama, et pärast mõni aeg kestnud vaikust taimetoitlased taasühendada.

Eesti Taimetoitlaste selts – 17.  aprillil 1988. aastal sai see teoks. Ühingusse kuulus 66 liiget. Kristiina asus kohe ka kaupluseruumide otsingule. Tallinnast Kauba tänavalt need leitigi. “Tuli aastate jooksul lagunenud maja remontida. Seitsme kuu jooksul saime liikmete abiga lõpuks ruumi töökorda seatud ning 6. märtsil 1989 avas kauplus “Vegetaris”, et ostjaid vastu võtta,” kirjutab Kristina oma artiklis. Kaupluse juures asus ka köök ning sellest sai paljude uute salatiretseptide kodu. “Nüüd juba kahe aasta möödudes võime julgelt kokku panna taimetoitlase aasta menüü,” sõnab Kristina 1991. aastal oma kirjatükis.

Kahe aasta jooksul kasvas selts 66 pealt 1000 liikmeliseks. Osakonnad asusid Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres ja Jõhvis. Seltsiga kuuluti ka Euroopa Taimetoitlaste ühingusse.

Taimetoitlus levis tol ajalgi “jõudsalt”

Kristiina Luite kirjutas sissejuhatavas artiklis sellest, et hispaaniakeelsetes väljaannetes räägitakse taimetoitluse kiirest kasvust ning ta kinnitas seda põgusa välismaisest ajakirjast pärit tõlkega. “Tänapäeva Lääne-Saksamaal on taimetoit populaarne. Taimetoitlaste restoranide, sööklate ning väiksemate toidukohtade omanikud konkureerivad omavahel toidukohtade loomisel ning neid kasvab nagu seeni pärast vihma. Klientide ligimeelitamiseks pakutakse üksteisevõidu vitaminiseerituid jooke, sojaoa toite ning salateid. Nad pakuvad taimetoite mao raviks, maitsvaid Ameerika salateid, erisuguseid taimseid toite sojaubadest ning riisist, budda paastutoite, ei puudu isegi mehhiko eritoit “en Eilado”. Lääne-Saksamaal on juba u. 1000 biopõllumeest, kelledel on 12.000 ha maad. Alternatiivse toidu ostmiseks kulutavad Lääne-Saksa elanikud 2 miljardit marka aastas,” seisab ajalehe tagaküljel. 

Vahva on sellistest võrdlemisi vanadest artiklitest üles leida tänapäevalgi meile tuttavad sõnad nagu näiteks sojaoa toidud, mida tänapäeval mõistame kui väga olulisi valguallikaid veganite toidulaual.

Täna ei saa me 100% kindlad olla, kas Saksamaal 90ndate paiku taimetoidu kohvikuid tõesti nagu seeni pärast vihma tekkis või on tegemist aktivistliku ülepaisutusega, ent tore on tõdeda – pea 30 aastat hiljem ollakse veganluse ja taimetoitlusega lääne maailmas ikka väga heas kohas. Sellest räägitakse meedias, teadusuuringud on elustiili edendamisele toeks ning aktivstid teevad oma tööd südamega. Ilmselgelt peame tänulikud aga olema ka nendele aktivistidele, kes selle taimetoidumaailma uksed entusiastlikult aastaid tagasi avasid. Põlvkonnalt põlvkonnale ja nii see edasi liigubki.

Salatite retsepte 1991. aasta ajalehest Eesti Vegetaarlane

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi