Dagmar Kase
Loomaõiguslusorganisatsioon People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) valis Glasgow’ 2013. aastal kõige veganisõbralikumaks linnaks Ühendkuningriigis ja räägitakse, et Craig Tannocki veganlusalased ettevõtmised aitasid Glasgow’l PETA auhinda võita. Craig Tannocki Mono Cafe Bar võitis 2016. aastal Glasgow’ Kaubanduskoja Glasgow’ lemmikettevõtte auhinna ja Stereo Cafe Bar kandideeris 2016. aastal VeganfestUK antavale parima veganrestorani auhinnale. Glasgow’ vegankultuuri kasv on suures osas ühe tagasihoidliku ja väsimatult oma tööd tegeva mehe, Craig Tannocki teene.
Craig, ühes intervjuus ütlesid sa, et kõigepealt sai sinust taimetoitlane ja seejärel vegan ning sa otsustasid kogu elustiili omaks võtta. Ütlesid ka seda, et pidasid ennast viimaseks inimeseks, kellest oleks võinud vegan saada. Miks sai sinust kõigepealt taimetoitlane ja seejärel vegan? Ja miks pidasid ennast viimaseks inimeseks, kellest oleks võinud vegan saada?
1980. aastal, kui ma olin 20-aastane, pani üks St Andrewsi Ülikooli psühholoogialaboris toimunud intsident mind tõsiselt mõtlema (esimest korda) sellele, et minu kultuuris puudub igasugune austus loomade vastu ning seetõttu kuritarvitatakse neid süstemaatiliselt ja pidevalt. Otsustasin, et mina ei soovi sellele kuritarvitamisele kaasa aidata ja hakkasingi üsna varsti taimetoitlaseks. Kaks aastat hiljem sai minust vegan – pärast seda, kui liha- ja piimatööstuse seosed mulle selgeks said ehk kui ma viimaks mõistsin, et need on tegelikult ühe ja sama tööstuse osad.
Mu perekond oli šokeeritud, kui nad mu taimetoitlaseks hakkamisest teada said…
Kasvasin üles Greenockis Šotimaa keskosas ja sõin traditsioonilist kohalikku toitu. Kõik toidud sisaldasid midagi loomset ja peaaegu alati liha. Peale kartulite (mis olid sageli praetud) ma eriti juurvilju ei söönud. Pean ütlema, et mulle väga meeldis mu tüüpiline šotlase menüü, eriti lihalõigud, kana ja peekon. Mu perekond oli šokeeritud, kui nad mu taimetoitlaseks hakkamisest teada said, ja olid kindlad, et kaua see ei kesta, sest „steik lihtsalt meeldib talle liiga palju“.
Mida veganlus sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks tähendab veganlus seda, et teen kõik võimaliku enda distantseerimiseks minu kultuuris valitsevast institutsioonilisest loomade õiguste rikkumisest ja püüan samas kaasa aidata inimeste suhtumise muutumisele selles kultuuris.
Olen täheldanud, et aja jooksul pean ma aina vähem kompromisse tegema…
Minu jaoks tähendab vägivallata elu veganelustiili järgmist nii hästi, kui ma seda suudan. See lähenemine mõjutab tõepoolest kõike: sööki, jooki, riideid, hügieeni- ja majapidamistarbeid, ravimeid jne. Oleks äärmiselt raske saavutada olukorda, kus puudub igasugune võimalus, et minu eksistents teistele elusolenditele üldse mingit kahju ei põhjustaks, seega pean alati kompromissidele minema, nt kasutan ühistransporti, söön juurvilju. Olen täheldanud, et aja jooksul pean ma aina vähem kompromisse tegema, kuigi suhtun oma valikutesse rahulikult ega põe nende pärast, sest see teeks mulle endale halba. Minu meelest on oluline, et veganiks hakkamist kaaluvad inimesed ei arvaks, nagu peaksid nad üleöö samale tasemele hüppama nagu need, kes on juba pikka aega veganid olnud. Igaüks peaks seda tegema nii, nagu talle sobib. Peale selle aidatakse praegu nõu ja jõuga kõiki, kes kaaluvad selle tõeliselt positiivse muutuse tegemist selles, kuidas nende elu loomi ja keskkonda mõjutab.
Minu jaoks tähendab vägivallata elu ka seda, et teen kõik võimaliku ka selleks, et inimestele mitte kannatusi põhjustada. Minu jaoks on see üks ja seesama asi. Püüan selles mitte osaleda ja saavutada selle, et olukord hakkaks muutuma seestpoolt.
Craig, oled Glasgow’ veganite lemmiksöögikohtade Mono, Stereo, The Flying Duck and The 78 omanik. Miks sa hakkasid veganrestorane rajama ja Glasgow’ vegankultuuri edendama?
…umbes 1994. aasta aprillist alates hakkasime ka päevasel ajal tegutsema ja täielikult vegantoitu pakkuma.
Olen bändides mänginud alates sellest, kui olin 15 või 16 aastat vana. Olen alates 16. eluaastast ka baarides töötanud. Mina ja paar mu sõpra avasime 1987. aastal Glasgow’s väikese helisalvestus- ja proovistuudio. 1991. aastal avanes meil võimalus stuudio suurematesse ruumidesse kolida. Nende juurde kuulus ka kohvik-baar ja ürituste ruum, mille saime üle võtta. Leppisime kokku, et hakkame taimetoitu pakkuma. Sellel projektil läks väga hästi, aga ülemisel korrusel puhkes 9 kuud hiljem tulekahju ja meie ruumid hävisid veekahjustuste tõttu. Meil õnnestus uues kohas uus kohvik-baar ja ürituste ruum avada ning umbes 1994. aasta aprillist alates hakkasime ka päevasel ajal tegutsema ja täielikult vegantoitu pakkuma.
Üks põhjustest, miks me ainult vegantoitu pakkuma hakkasime, oli see, et ma ise olin vegan ega tahtnud iseenda ega ettevõtte valikute kaudu loomade kuritarvitamise tööstust toetada. Teine põhjus oli see, et nägin selles võimalust aidata veganlust oma linnas ja väljaspoolgi normaliseerida. Meid juba tunnustati muusikaalase töö ja uute bändide aitamise eest. Me ei teinud sellest suurt numbrit, et vegantoitu pakume, ja lisasime ainult menüüsse väikeses kirjas selgituse, et ükski pakutavatest toitudest ei sisalda loomset päritolu tooteid.
Kuidas saada veganluse valdkonnas edukaks ettevõtjaks?
Võin oma kogemuste põhjal väita, et enamik veganitest äriomanikke huvituvad ennekõike veganluse levitamisest ja äri on alles teisel kohal. Ilmselgelt on meie eesmärk jõuda sinnani, kus kõik on veganettevõtted/-projektid – seega on teiste veganettevõtete aitamine igati mõistlik. Neis tuleks näha liitlasi, mitte konkurente. Isegi rangelt ärilisest vaatenurgast aitab iga uus edukas veganettevõte toodete turgu suurendada ja sellest võidavad kõik. Kvaliteet on peamine. Aga veganettevõtted, kes ei suuda head kvaliteeti pakkuda, võivad veganlusele hoopis halba teha. Veganettevõtete avatus ja üksteise toetamine aitab meil loodetavasti head kvaliteeti tagada ja äri ebaõnnestumisi vähendada. Veganettevõtted saavad veganluse edasisele arengule palju kaasa aidata, aga minu meelest peaksid nad üksteist toetama, kui soovivad võimalikult suurt kasu saada. Minu arvates on selline koostöö veganäris edu saavutamise alus.
Mis on söögikohti pidades sinu jaoks kõige olulisem?
Kõige olulisem asi on töökoha kultuur. Kui kultuur on katki, on kõik väga raske ja keegi ei soovi seal olla. Oleme alati püüdnud luua vastastikuse austuse ja toetuse kultuuri. Kohta, kus inimesed on üksteise vastu usaldavad ja avatud. Midagi enamat, kui lihtsalt töökoht, vaid koht, mis tekitab sinus uhkust ja kus sulle tõepoolest meeldib olla. Ma ei väida, et see on meil alati õnnestunud või et see meil tulevikus alati õnnestub, aga me tõesti soovime seda.
Mis on sulle kui veganile ja kui veganettevõtjale kõige suuremat rahuldust pakkunud?
Tunnen, et kui minust sai vegan, sain ka iseendaks. Mulle ei paku miski suuremat rahuldust kui võimalus ja vabadus olla mina ise. Olen selle kingituse eest äärmiselt tänulik ega võta seda kunagi enesestmõistetavalt.
Kuna veganlus põhineb minu arvates kaastundel ja õiglusel, ei ole sel minu arust kapitalismiga midagi ühist.
Mulle eriti ei meeldi, kui mind ettevõtjaks nimetatakse. Sellel on minu meelest tugev kapitalistlik varjund. Kuna veganlus põhineb minu arvates kaastundel ja õiglusel, ei ole sel minu arust kapitalismiga midagi ühist. Samas olen ma igati kaubanduse poolt. Minu meelest ei ole kaubandus ja kapitalism sama asi, kuigi need puutuvad paljuski kokku.
Seega, mulle kui veganist kaupmehele on kõige suuremat rahuldust pakkunud teadmine, et aastate jooksul on meie ettevõtted andnud suure panuse veganluse aktsepteerimisse ja arengusse Šotimaal. See teeb mind õnnelikuks. Teha on ikka veel palju, aga mul on hea meel, et oleme praeguseks juba üht-teist saavutanud.
Olen kuulnud, et veganite arv Ühendkuningriigis on viimase aastakümne jooksul üle 350 protsendi kasvanud. Veganluse populaarsuse kasvamine on restoranid, kohvikud ja poed olukorraga kohanema sundinud ning nad arvestavad ka üle poole miljoni vegani nõudmistega. Paljud arvavad, et veganlus on moeröögatus, mitte midagi olulist. Mida sa ütleksid nendele, kes usuvad, et veganlus ei jõua kunagi massidesse ja tegemist on lihtsalt suundumusega?
Meie kultuur on muutumas.
Veganlus pole kunagi suundumus olnud. Kuigi termin loodi alles 1944. aastal, on Ühendkuningriigis juba 18. sajandist veganlust praktiseeritud. Seega pole kindlasti tegu suundumusega. Keegi ei tea, mida tulevik toob, aga väita, et veganlus ei jõua kunagi massidesse, oleks hullumeelne. Kõik tõendid näitavad, et veganlusest on kiiresti saamas sotsiaalselt aktsepteeritud toitumisviis nooremate põlvkondade seas ja mitte miski ei viita sellele, et siin võiks peale kasvu veel midagi ette tulla. Meie kultuur on muutumas. Aina rohkematel inimestel on piisavalt enesekindlust, et ise enda eest mõelda ja paljudes küsimustes ise oma otsused teha. Veganiks saamine tähendab kontrolli võtmist oma elu üle ja selle üle, kuidas see teisi mõjutab. Kuigi veganlus on juba kaua aega olemas olnud, on mul kindlasti tunne, et neid inimesi, kes seda oma elule täiesti sobivaks peavad ja endas rahu leida soovivad, on rohkem kui kunagi varem.
Kauaaegne sõnavõtja, koolitaja ja strateeg ning raamatu „How to Create a Vegan World: a Pragmatic Approach“ („Kuidas luua veganmaailma: pragmaatiline lähenemine“) (Lantern Press, 2017) autor Tobias Leenaert on öelnud: „Maailmas, kus on nii palju kannatusi, on raske piisavalt midagi teha. Sinu parim ei pruugi tegelikult kunagi parim olla, sest alati on võimalik paremini teha. Võiksime rohkem raha headele algatustele anda ja vähem Netflixi vaadata, võiksime rohkem aidata.“ Kuidas sa seda kommenteeriksid?
Sa ei suuda oma parimat anda, kui sa pole õnnelik.
Maailmas valitseb kohutav segadus. Üksi ei suuda keegi seda korda teha, aga me kõik saame aidata. Elul ei ole ju muud mõtet, kui õnnelik olla. Jah, kui sa hoolid teistest, on raske olla õnnelik, teades, et teised kannatavad, aga sa oled ainult inimene, inimloom. Sa ei suuda oma parimat anda, kui sa pole õnnelik. Inimestel on hämmastav omadus samal ajal vasturääkivaid üldistusi teha ja emotsioone kogeda. Peame seda võimet kasutama ning iseenda heaolu ja õnne mitte unarusse jätma. Ainult siis saame teiste jaoks oma parima teha.
