Intervjuu raamatu “Väikesed veganid” autoriga

Anniina Ljokkoi on 2007. aastast Eestis elav soome tõlkija ja publitsist. Ta on üks kolmest autorist, kelle sulest ilmus 2015. aastal raamat „Vegan. Hooliv ja maitsev elu“. Lisaks on tema artikleid ilmunud ajakirja Vegan pererubriigis.

2017. aasta novembrikuus on hooandjate abiga ilmumas Anniinal uus veganperesid käsitlev raamat, kus ta jagab nõuandeid ja nippe vegan-laste kasvatamisest. Vestlesime sellel teemal Anniinaga natuke lähemalt.

Kuidas jõudsid mõtteni kirjutada raamat laste kasvatamisest ja toitumisest?
Sellist raamatut polnud veel olemas ja oleksin ise sellist väga vajanud!

Mul tekkis raseduse ajal sama vajadus, mis kõigil vanematel esimest last oodates − olin täiesti uue ja tohutult suure väljakutse ees ning vajasin teadmisi, kuidas uues olukorras hakkama saada ja lapse jaoks võimalikult häid otsuseid teha. Nõuandla pakutud materjal oli minu jaoks osaliselt kasutu, sest toitumisega seotud küsimustes on normiks segatoitumine ja puuduvad taimetoitlaste jaoks kohandatud juhised. Kui mõned arstid, ämmaemandad, sugulased ja tuttavad andsid veel lisaks mõista, et veganlus on areneva lapse jaoks isegi ohtlik, siis tundsin pidevat muret, kas kõik ikka läheb hästi.

Kinnitust sellele, et ka veganina on võimalik kasvatada täiesti normaalne ja terve laps, leidsin rahvusvaheliste organisatsioonide sõnavõttudest, veebilehelt vegan.ee ning Soome Veganliidu juhistest. Lisaks suhtlesin ka toitumisterapeutidega, lugesin raamatuid ja küsitlesin teisi veganvanemaid – ma ei olnud ju maailma kõige esimene veganema.
Üks raamatutest, mida lugesin, oli kogenud toitumisterapeut Sandra Hoodi kirjutatud käsiraamat „Feeding your vegan infant – with confidence“. Teos annab praktilisi nõuandeid vegantoitumise kohta raseduse, imetamise ja lapseea ajal ning selgitab ka soovituste tagamaid, põhinedes toitumisteadusele – seda kõike soojas, empaatilises ja toetavas vaimus. Mõtlesin, miks küll ei ole seda raamatut soome või eesti keelde tõlgitud või samasugust nendes keeltes kirjutatud.

Anniina koos poja Werneriga. Foto: Triin Maasik

Hakkasin üles märkima kõige olulisemaid nõuandeid näiteks titale sobivate esimeste püreede ja näputoitude ning vajalike toidulisandite kohta. Mingil hetkel märkasin, et mul on tegelikult juba ühe raamatu jaoks materjal olemas.

Kuna raamatu idee meeldis ka mu tuttavale kirjastajale Soomes, kirjutasin käsikirja kõigepealt oma emakeeles, soome keeles. Pärast käsikirja valmimist tõlkisin ja kirjutasin selle osaliselt ümber eesti keelde, kohandades detaile ja teemasid.

Milliseid enda jaoks uusi teadmisi leidsid info kogumise käigus?
Väikeseid üksikasju on palju: näiteks folaadi ehk B9-vitamiini ning joodi tähendus raseduse ja imetamise ajal, aminohapete mitmekesine saamine ja pika imetamise eelised.
Rinnapiima tähtsus lapse jaoks oli mulle uus suur teema, mille juures olid vestlused Helsingis töötava meditsiiniõe Karla Loppiga väga olulised. Rinnapiimaga toitmine toetab ja täiendab lapse vegantoiduvalikut.

Kõige olulisem oskus, milles olen raamatut kokku pannes arenenud, on usaldusväärsete ja mitteusaldusväärsete allikate eristamine. Üks meedia kaudu silmade ette sattunud teadusuudis ei ütle midagi. Samuti ei saa üksikutest elulistest näidetest järeldusi teha, sest me ei tea, kas kõik mõjutavad asjaolud on teada. Ise panen allikatele tuginedes palju rõhku sellele, kas autoriteks on koolitatud, kogenud inimesed. Teaduse usaldamine ei võrdu minu silmis pimeda autoriteediusuga, sest ideaalolukorras põhineb teadus vananenud info ümberlükkamisel, ehk teisisõnu: teadus põhineb väga tugeval kriitikal enda ja teiste tõekspidamiste kohta. Mulle avaldab jätkuvalt muljet see, kui paljude asjaoludega oskavad toitumisteadlased arvestada, hinnates üht või teist toitumisega seotud küsimust.

Sa oled ise ema. Kuidas emaks olemine ja raamatu kirjutamine omavahel kokku sobivad?
Ideeni ja raamatu sisukorra plaanini jõudsin, kui mu poeg Werner oli umbes pooleaastane. Selleks ajaks olin alustanud üleminekut imetamiselt tahketele toitudele.
Kirjutamine aga läks edasi aeglaselt just seetõttu, et oli vaja kõigepealt ise väikelapsega kõik faasid läbi elada ja kõik järele proovida pidevalt teadmisi täiendades. Teine aeglase edenemise põhjus oli mõistagi see, et tita kõrvalt pole just kõige lihtsam mahuka töö jaoks aega võtta. Tuleb töötada juppide kaupa. Mulle olid abiks mu vanemad, kelle juures leidsin aega kirjutamiseks.

Kui arvestada ka ettevalmistusperioodi ehk teadmiste-kogemuste kogumise aega, siis saab öelda, et raamat on sama vana kui mu poeg – kaks ja pool aastat. Kui Werner kasvab, saan rohkem teada teemadest, millega nt kooliealiste laste vanemad tegelevad. Nendest olen seni kuulnud tuttavate käest ja raamatus kajastan nende kogemusi.

Sinu raamatus saavad sõna ka lapsed ise. Kuidas Sulle üldiselt tundub, kas lapsed, kes kasvavad veganperedes, on rahul oma pere elustiilivalikuga? Lapsed räägivad raamatus ka seda, mis neile veganluse juures ei meeldi. Milline oli sinu jaoks kõige üllatavam või naljakam põhjus, miks arvati, et veganlus on nõme?
Laste jaoks on vanemate elustiil ja veendumused tavaliselt iseenesest mõistetavad – kuni murdeeani. Mind tegelikult hämmastab see, kui noorelt omandavad lapsed oma pere maailmavaate ja eetilised tõekspidamised. Ja seda muidugi kõikides peredes − sellele lihtsalt ei pöörata väga tähelepanu siis, kui pere elustiil vastab ühiskonna normidele.
Loomaarmastus on kõikidele lastele omane ning kõik veganlapsed, keda olen kohanud või kellest kuulnud, on võtnud veganluse eetilise poole omaks ruttu. Kes siis ei tahaks elada nii, et loomad haiget ei saa?

Mis aga häirib lapsi, on mõistagi eristumine teistest. On nõme, kui teised söövad lehmapiimajäätist ja veganjäätist ei pakuta. Veganperedes vesteldakse päris palju sellel teemal ja peredel on nende olukordade jaoks erinevaid lahendusi.

Ma siiski ei usu, et veganlus on miski, mis lastele päriselt kannatusi tekitab. Ise mäletan oma lapsepõlvest, et mingil ajal, umbes 10-aastaselt häbenesin enam-vähem kõike meie pere ja kodu juures: meil oli imelik perekonnanimi ja vanamoodne maja, mu ema oli õpetaja ja eristusin sellepärast koolis, mu isa ei käinud normaalselt tööl ja uhketel tööreisidel, vaid tegeles oma väikse firmaga. Uute riiete asemel kasutasime enamasti teiste vanasid. Tagatipuks ei olnud meil videomakki nagu kõikides normaalsetes peredes, vaid kästi raamatuid lugeda. Ma kurtsin selle kõige üle oma päevikusse kirjutades.
Täiskasvanuna olen vaadanud oma lapsepõlvekodule veidi teistmoodi. Laste jaoks on oluline, et neid armastatakse, kuulatakse ja nende põhivajadused on täidetud, sellest ammutavad nad rahulolu ja enesekindlust.

Milline teema raamatust on Sulle kõige südamelähedasem? Mis Sind kõige rohkem puudutab?
Toitumine on raamatu teemadest sõna otseses mõttes elutähtis, ilma selleta ei saa. Aga üks suur valdkond, millest räägitakse üsna vähe, on lastekultuur ehk veganite vaatepunktist see, millist loomasuhet annavad edasi laste mänguasjad, raamatud, laulud ja multikad.

Ma olen ise filoloog ning töötanud ilukirjanduse tõlkijana ja kultuuriajakirjanikuna. Selle taustaga ei ole vast üllatus, et lasteraamatud ja multikate lood lähevad mulle väga hinge, ei saa nendesse ükskõikselt suhtuda. See teema võib tunduda vegankogukonnast väljaspool olevale lugejale või ainult terviseküsimustele keskenduvale taimetoitlasele tähenärimisena. Sellist tagasisidet ma juba saingi: Soomes oli keegi mulle tundmatu inimene sirvinud raamatut ning teinud lastekultuuri puudutava peatüki sissejuhatusest järelduse, et veganid on kõik usuhullud fanaatikud, kes keelavad oma lastele ära isegi multikad ja ratsutamise. Nii mustvalgelt ükski vegan vist siiski ei suhtu ega käitu – sellest räägingi raamatu peatükis „Veganpere supermarketis“.

Oled samal teemal kirjutanud ka soomekeelse raamatu. Mille poolest need erinevad?
Ametlik suhtumine veganitesse erineb Soomes ja Eestis. Soomes on veganlus aktsepteeritud toitumisviis ka rasedate ja imetavate emade ning väikelaste jaoks, toitumissoovitused annavad toiduvaliku turvaliseks koostamiseks juhiseid ning veganvanematel on võimalus saada toitumisterapeudi juhendamist. Eestis on veganlus ametlike soovituste järgi neile gruppidele ohtlik ning ametnike ja spetsialistide teadmised toitumisviisi kohta nõrgad.

Sellest vahest tulenevalt on sissejuhatus teemasse ja käsitletud valdkonnad veidi erinevad. Näiteks räägitakse soomekeelses raamatus sellest, milliste linnade lasteaedades pakutakse vegantoitu, samal ajal kui Eestis alles harjutakse veganite olemasoluga.

Raamatu Väikesed Veganid illustreerib Katharina Grepp.

Soomes on kasvanud veganite kogukond kahekümne aasta jooksul suhteliselt stabiilse kiirusega ning toitumisviisi jõudmine riiklikesse toitumissoovitustesse on toimunud järk-järgult. Soome Veganliit on jõudnud teha juba kakskümmend aastat tööd selle nimel, et veganitel oleks piisavalt infot mitmekesise ja turvalise toitumise kohta. Eestis on sama areng toimunud märkimisväärselt kiiremini, kuid üldine teadlikkus ei ole trendile järele jõudnud. Sellepärast on teema käsitlus Eestis märksa drastilisem kui Soomes. Eestis tuleb veel rõhutada põhiasju, nt teatud toidulisandite tarbimise vajadust, sest siin on veel muret tekitavalt palju taimetoitlasi, kes ei ole B12- ja D-vitamiini toidulisandite võtmise vajadusega kursis.

Ühe positiivse asjana tahan kindlasti märkida, et minu kogemuse järgi toitutakse Eesti veganperedes Soome veganperedega võrreldes tervislikumalt. Kui ma küsisin Facebooki kaudu mõlema riigi veganvanematelt, millised on nende laste lemmiktoidud, siis sain väga erinevaid vastuseid. Soomlaste lemmiktoitude hulgas olid pitsa, viinerid, makaronid ja teised kiirtoidud, mida on tänapäeval saada ka täiesti taimsel kujul. Eestlaste vastustes jällegi kordusid puuviljad, marjad, oad ja ahjuköögiviljad. Arvasin esialgu, et küsitlusele vastajad ilustasid oma toidulauda, märkides välja ainult eeskujulikke toite, kui samal ajal meeldivad lastele siiski friikartulid ja viinerid. Täpsemal uurimisel tuli siiski välja, et söömisharjumused ongi Eesti ja Soome veganperedes erinevad.

Millist eesmärki peaks Sinu raamat täitma?
Kui sellest raamatust on abi ühelegi veganvanemale, kellel on samad mured, mis olid minul raseduse ja imetamise ajal, siis on see töö end ära tasunud.

Ühtlasi soovin, et raamat oleks sillaks arstidele ja toitumisterapeutidele veganite eluviisi ja mõttelaadini. Meditsiini- ja toitumisalase haridusega inimestel on palju teadmisi, millega nad saavad veganeid aidata ja toetada. Millised nõuanded ja küsimused aga teenivad just veganeid, on paljude jaoks veel uus ja harjumatu. Loodan, et raamat annab selles osas selgust ning juhatab ka vajalike allikate juurde.

JÄTA VASTUS

Palun sisesta kommentaar
Palun sisesta oma nimi